Maamaja, mis on täiesti võrgust väljas:, elektripisuke telefoni laadimiseks ja valguse jaoks tuleb väikestest päikesepaneelidest, vetsus käiakse õues, puhtaks saadakse dušita saunas ja joogivesi tuleb kaevust või allikalt, nõusid aga pestakse vihmaveega.

Mulle meeldib see lihtsus. Kõlab hästi, eks. Ja see, et nii vanaaegselt elades saab natuke teistmoodi vaadet ka oma igapäevamõtteviisile.

Kolm asja.

On päevi, mis algavad kraaksatusega: “Igaaav!” Püüan küll õpetada tänulikkust millestiganes, aga see pole veel päriselt vilju kandnud. Loodan, et tuleb aeg. Ja võib-olla juba tuligi: igavusest pole enam küll juttu olnud. Elul on maitset, kui lisaks neljale seinale on tegelikult nii palju detaile avastada.

Säästlikkus. Kui kaev on hetkel tühi ja allikas kuivanud, tuleb iga veetilgaga mõelda, milleks, kas ja kui palju vett kasutada. Ka oma prügi eest hoolitsemine ja elu külmkapita paneb tegema arukamaid valikuid.

Ettenägelikkus. Maal on vaja kõike plaanida – ei saa möödaminnes take away toitu kaasa haarata, vaid tuleb plaanida nii poeskäike kui ka päeva sees toidu valmistamiseks umbes kaks tundi enne söögiaega.

Ja kui õues hämardub, marss magama.

See aeglane, nupuvajutuse võimaluseta elu on vahepeal nii kosutav – kui see pole hädavajadusest, vaid puhkuseviis.

Autor

Kirjuta kommentaar