Ütleb, see ilmselt seda, et kuna inimesel endal on elementaarne viisakus, puudulik, ei ole seda elementaarset viisakust, keegi selgeks teinud ka tema lastele, ja omakorda, nii see lumepall veerema lähebki. Sest, kuidas muidu seletada pensioniealiste memmede õelust, kibedust ja kohutavat puuduvat empaatiavõimet?

Me õpetame lastele maast ja madalast ( vähemalt minu kodus see oli nii. ja nii minagi oma lastele räägin) , et vanematele inimestele ja teistele kõigile, ka, kes vastu tuleb, tuleb öelda “TERE” ja nad ütlevadki. Ja siis küsivad, kodus, miks see tädi vastu ei öelnud, või miks too tädi, ainult vaatab, aga midagi ei ütle.

Täna tundub ikka eriti ekstra, et inimesed loovad oma peas kujutelma, mida võetakse, siis tõepähe ja levitatakse, siis uskumatult rumalaid küsimusi ja tekitatakse arutelusid, mis neile endile justkui kõige teravamale pliiatsile karbis ei osuta. Tundub, et me alumise korruse naabriga ( otse meie all) oleme kaks vääriti mõistetud tegelast, kes samal ajal, uskudes, et naabrid on ilusad ja head, usuvad meie kahe perekondadest ikka kõige halvimat. Praegu isegi mõtlen, et võib olla on nii lihtsam, sest oma perssekukkunud elu, on siis ju ilusam vaadata. Kui on keegi teine, kelle kallal oma elementaarse viisakuse puudumist presenteerida. Eks see näitab ikka, nendesamade inimeste enda madalalaubalisust.

Ühesõnaga, sain juhtumisi kokku oma alumise korruse naabriga. Kes on pensionär, ja ilmselgelt suhtlemisvaeguses. Ta rääkis, kuidas oli siin majas varem elada. Koos riisuti, tehti maja ümbrus korda, pärast istuti koos. Kõik olid omavahel viisakad, sõbralikud, naeratavad ja öeldi omavahel ka teresid. Ühtäkki, koristass üksi tema, oma trepikoda. Mina koristasin eelmisel nädalal 🙂 Käib ja riisub õues lehti. Lõikab hekki. Enamuse ajast käib linnas, kus elavat ta õde. Õde elab viiekorruselises majas, kus püstakus KÕIK inimesed, omavahel naeratavad, teretavad ka siis, kui sa oled vaid võõras, kes sõidab samale korrusele, kus teisedki.

Ja siis tuli jutu käigus välja, kuidas tema käest küsitakse, et kas on ikka väga jube elada 5 liikmelise (lapse) allkorrusel? Või, et kuidas korteriperemees ikka, selle korteri võis nii korteri välja üürida, küsimata majaelanike luba?Ausalt, müts maha, selle naabrinna ees, kes ütles ükskord ausalt ja otse, et tema ei kuule, rohkemat müra, kui tavalise perekonnaga korterist.

Kodused ütlesid mulle kohe, et ära lase asjadel endale korda minna, et las see suvaline mutt, arvaku mida tahab. Jah, ei lasegi. Aga hinge läheb see küll, sest mismoodi on 5 lapsega perekond midagi teistmoodi, kui kahe lapsega pere? Miks, ma tunnen, et pean pidevalt enda olemasolu ja pere eksistentsi õigustama?

Hetkel, ausalt tunnen, et teen oma perele liiga, et iga päev keelan, oleme vaiksemalt, ärme veereta palli õhtul, ärge rääkige koridoris jne jne. Et kui me oleme hiirvaikselt või tavaliselt toimetame, mängime, ja elame eksole, siis kust läheb nende inimeste piir, mil nad lõpetavad oma madalalaubalisuse.

Madalalaubaline on täiega see memm, kes ei ütle, mu lapsele “Tere”, selle eest, et tal on veel 2 õde ja 2 venda? Kas keegi, neist inimestest on vaevunud, tundma huvi, kuidas üldse meil läheb, miks keegi heade asjade vastu huvi ei tunne. Miks peab kogu aeg, selliste inimeste tasemel, alati mingi ärapanemine käima?

Mul ei ole ju mingit nuppu, millest välja – ei tunne, ja sisse – tunnen, nuppu vajutada. Ja võib olla, ma näen mingi eriline superkangelane välja, ei vaja ma et pidevalt mingisugused elementaarse viisakuseta tegelased, mu lastele “Tere” ei suvatse vastata.

Tõepoolest, kodune kasvatus algab kodust. Ja hetkel, on mul selline tunne, et meie kodus, on vähemalt selle asjaga korras.

Autor

Kirjuta kommentaar