Eile õhtul, käisin väikese õe ja tema sõbra ning klassikaaslasega maisirägastikus Sarapiku talus. Www.toretalu.eu

Ma olin eile nii väsinud, et ei jaksanud väga muljetada. Me eksisime ära. Pimedas ja kõndisime ja kõndisime ja kõndisime….valele poole. Väiksemad muidugi tuustisid kohe alguses ringi, sest teised on vist päevavalguses juba seal talus rajal varasematel aastatel käinud. Ja me ei järginud kohe kaarti. Ja me ei leidnud, mitte ühtegi kontroll punkti ka üles 😂

Üks poiss kaotas ära oma telefoni. Aga samas oli hea, et mõnel meist oli siiski telefon kaasas, ja saime abi kutsuda, kui ikka lootusetult end eksinuna tundsime.

Aga kui see pimedusehirm ja eksimine kõrvale jätta, oli täiega lahe. Ma pole kunagi maisipõllul käinud. Kui selline ekslemine oli hirmutav, siis ma kujutan ette, et metsas ekslemine, suurte puude all, on megalt hullem.

Koju jõudsime, siis kell oli 23 läbi ja mina vähemalt jäin koju magama. Emps ei lubanud hommikul koju jääda, kuigi ma niiiii väga tahtsin. 😀

Ja nii ma siis istungi koolis. Tahaks patja ja noriseda pea laual. Aga täiega äge on rääkida, kus käisime eile ja kui vinge tegelikult kõik oli.

Kes tahab saab veel nädal aega minna uurima, kui äge on pimedas maisirägastikus eksida, ehmuda ja seigelda. Siis saab hooaeg läbi ja mais võetakse maha.

Autor

Kirjuta kommentaar