Sattusin lugema ĂŒht blogi, mille kirjutaja oma kirjutatu lummusesse pĂŒĂŒdis. Ta oleks nagu kirjutanud minu viimase aja mĂ”tetetest, ja tegudest. Ta ĂŒksainus postitus kĂ”netas mind, tundsin justkui oleks see olnud minu tassike teed.

Ma vĂ”tsin tema eeskujul rohkem kui pooleteiseks kuuks aja maha, töö- ja igapĂ€evaelu kohustused said kĂ”ik tĂ€idetud, aga muidu – elasin, kogesin, nautisin. Ma ĂŒtlesin kĂ”igele “ei”, mis tundus hetkel mitteoluline, sotsiaalmeediat ei jĂ€lginud, maailmas toimuvat vaatasin lĂ€bi filtri, kohtusin ja suhtlesin inimestega ainult enda soovist, mitte kohusetunde vĂ”i viisakuse pĂ€rast. 

Ma lugesin, kirjutasin, mĂ”tlesin, kĂ”ndisin pĂ€evas 25000 vĂ”i enamgi sammu ja vedelesin niisama. Üle pikkade kuude oli mul pĂ€riselt aega inimestele otse silma vaadata. Oma inimestele. Ja ma tuletasin endale iga pĂ€ev meelde, mis on mulle elus tegelikult tĂ€htis.

Ma olen selle blogijanna sĂ”nadega ĂŒhel arvamusel. “Arvatakse, et armastus on miski, mis tekib ei tea kust ning peab pĂŒsima ideaalsena aegade lĂ”puni – muidu see polegi Ă”ige armastus. Kuid inimesed muutuvad aja jooksul ja seetĂ”ttu muutuvad ka suhted.”

Muidugi, me adume, et meie kokkusobivus partneriga on ideaalilĂ€hedane, me oleme koos tĂ”esti Ă”nnelikud. Äkki just seetĂ”ttu ei pidanud me enam eriti oluliseks oma tundeid igapĂ€evaselt vĂ€ljendada. Mida aeg edasi, seda argisemalt me teineteist vĂ”tsime. Kuigi kĂ”ik oli korras, siis kuskil sĂŒdame pĂ”hjas tekkis ĂŒhel hetkel arusaam, et midagi meie partnerluses on muutumas, ja see muutus ei pruugi olla positiivne.

Meie meelest algabki lahkukasvamine siis, kui partner muutub iseenestmĂ”istetavaks, kui omavaheline turvatunne on selline, et kaob otsene vajadus pingutada. Ja kui siis enam oma kaaslasele piisavalt tĂ€helepanu ei pööra, on eemaldumine vĂ€ltimatu. Kahjuks enamik meist laseb selle hetke kĂ€est ja nii kaobki paarisuhe argipĂ€eva Ă€ra. Tasapisi lastakse teisest emotsionaalselt lahti ja lĂ”puks tekib ĂŒkskĂ”iksus. Iga suhe kĂ€ib ju paratamatult alla kui sellesse piisavalt ei panustata.

Me oleks pĂ€ris rumalad kui usuksime, et kĂŒll see omavaheline armastus meid koos hoiab, ja teadlikku aega ning pĂŒhendumist teineteisele meie ei vaja. Me kumbki ei taha endale mugavussuhet, kus ĂŒhtpidi on kĂŒll turvaline, aga teistpidi on suurem osa emotsioonidest mahalaetud.

Kui palju kordi olen kuulnud tuttavatelt, omakorda nende tuttavatelt, sĂ”pradelt kurtmist, et kĂ”ik tundub paigal pĂŒsivat, kooselu on rutiinne, teineteisega ollakse liiga harjunud ja partner ei tee midagi, et asja muuta. Aga miks peaks ĂŒldse eeldama, et kaaslane kogu aeg korraldab, et suhet elus hoida, ka tema vĂ”ib olla samamoodi kĂ”igest tĂŒdinenud. Seega – kui Sa tahad Ă”nnelikumat kooselu, siis mĂ”tle ja organiseeri ise need emotsionaalselt siduvad ĂŒhised hetked. Kui on eriti kiire vĂ”i stressirohke eluperiood, siis vĂ”ib kasvĂ”i kindlaid kahekesiolemise tunde ja pĂ€evi kokkuleppida, seegi on parem kui mittemidagi tegemine. KĂ”ik vabandused  – aega pole, raha pole, kuhu lapsed panna jne on lihtsalt enda mugavuse vĂ€ljavabandused. Kui Sinu kallim on Sulle piisavalt oluline, siis leiad ka vĂ”imalused.  

Meil kĂ”igil on ĂŒhepalju tunde ööpĂ€evas, vahe on vaid selles, milleks me seda kulutame. Jah, me peame töötama, magama, pere eest hoolitsema jne jne. Aga me ei pea igal vabal hetkel FBs sebima, kĂ”ikidele sĂ”numitele reageerima, me ei pea ka kĂ”ike lugema ja vaatama, me ei pea suhtlema inimestega, kes ei kĂ”neta, me ei pea tegelikult vĂ€ga paljusid asju siin elus tegema. KĂŒsimus on alati ajas – kui palju Sa kellegi vĂ”i millegi peale raatsid seda investeerida. Kui partner saab Sinust liiga vĂ€ikese osa, kui Sa leiad talle liiga vĂ€he aega, siis oled Sa ise oma kooselu hauakaevaja. See on vaid Sinu valida, kas seisatad sekundiks oma partneri juures, ega tee midagi vĂ”i kasutad seda hetke, et teda korraks hellalt puudutada. VĂ”id igal hommikul Ă€rgata tujutult oma kaaslase kĂ”rval ja tĂ”usta sĂ”nagi lausumata, aga vĂ”id ka öelda vĂ”i mĂ”nel muul moel nĂ€idata, kui vĂ€ga Sa temast hoolid. VĂ”id partnerit ja ta tegusid vĂ”tta iseenesestmĂ”istetavalt ning olla ignorantne, aga tĂ€pselt samamoodi vĂ”id talle igal Ă”htul ukse peale vastu minna ja kallistada. Ja kui ta on teinud midagi hĂ€sti, midagi ilusat, siis vĂ”id oma sĂŒdames olevat headmeelt ka sĂ”nades vĂ€ljendada. Sest kuidas ta muidu teaks, kui tĂ€nulik ja Ă”nnelik Sa oled.

Ma arvan, et tasub teha muuhulgas ka neid asju, mis Sa tegid suhte alguses. Neid asju, millega Sa oma kaaslase kunagi Ă€ra vĂ”lusid. Ja kui neid teha tĂ€iesti teadlikult ja jĂ€rjepidevalt, saab omavahelist tunnet taas suurendada ja vĂ”ib-olla isegi kaotatut ellu Ă€ratada. 

See on alati vaid Sinu enda valik ja otsus, milline on Sinu partnerlus. Ja kui mĂ”lemad kaaslased samamoodi panustavad, on Ă”nnelikumale elule lisaauhinnaks kĂŒpsem ja teadlikum paarisuhe, selline suhe, mis saab ajas vaid paremaks muutuda. 

Minu poolteist kuud oli ja on siiani rÔÔmus aeg – kogesin ĂŒlevat helgust, pĂ”letavat kirge, kogu elu ilu sĂŒgavust. MĂ”ned vanad sĂ”brad on kaugemaks jÀÀnud kuid uued fantastilised teekaaslased on asemele tulnud. Ja kadunud on viimasedki illusioonid, mis mind enam ei teeni. 

Mu sĂŒda on tĂ€is rahu ja pilk on selge. Hea on olla.💕

Autor

Kirjuta kommentaar