Kui ma keskkoolis käisin, siis õpetati mulle, et õigustega kaasneb alati vastutus. Aeg muutub ja tänapäeval kuuleme palju õigustest. Meil on isegi eri liiki õiguslased välja kujunenud, nagu näiteks inimõiguslased, naisõiguslased, homoõiguslased, vähemusõiguslased ja rahvusõiguslased.

Palju räägitakse erinevate gruppide õigustest, vastutusest räägitakse aruharva. Tavaliselt vaid siis, kui keegi on mingi pahandusega hakkama saanud.

Eesti keeles on ilusad sõnad “vastutustunne” ja “vastutustundetus”. See tähendab, et vastutusel on oma subjektiivne pool, see on tunde küsimus. Psühholoogid ütlevad, et moodsa inimese üks probleeme on võimetus kogeda ehedaid ja sügavaid tundeid. Kuigi vastutustunne pole emotsioon selle sõna psühholoogilises tähenduses, on minu arvates ka võime tunda vastutust kidumas.

Arvan, et süüdlase otsimine on põgenemine isikliku vastutuse eest. Me kõik vastutame iseenda, lähedaste, järeltulijate, ajaloo ja tõe ees.

„Nii heas kui halvas…“ lubab säravate silmadega noorpaar üksteisele abielutõotuses. Siis võtab enda kätte valitsuskepi nähtus nimega „elu“. Mõni paar elab koos vaatamata igikestvale rahulolematusetundele, mõni valib teadlikult majandusliku toetussuhte, teine jälle otsustab, et pere nimel tasub pingutada, kolmas töötab vastutustundlikult läbi kõik suhteprobleemid ja õpib teineteist kuulama ja mõistma. Küllap variante on veelgi. Kas selleks, et indiaani vanasõna järgi oleks „süda ja kõht mõlemad täis“ peab olema armastus, vaimne klapp, emotsionaalne sobivus, pelgalt tahe või midagi hoopis muud?

Mis juhtuks siis, kui kõik oluline oleks suhte loomisest peale olemas – ühised huvid, teineteisest hoolimine, vastastikune austus ja mõistmine? Kõik, mis on hea suhte püsimise eelduseks. Aga nendele koostisosadele lisandub veel üks maagiline võluaine „teadlik vastutus“.
Terapeutidepaar Kathlyn ja Gay Hendricksväidavad, et selliselt loodud suhe on eriliselt sünergiline, toitev, uskumatut isiklikku loovust arendav ja indiviidi väestav. Parim, mida ette kujutada võib. Sellises koosluses on igapäevaselt kohal harmoonia, õnnetunne, usaldus, kuulamine ja mõistmine. Teineteise toetamine on suunatud inimliku potentsiaali avamisele ja iseendaks olemisele. Hierarhia ja sõltuvus on üle parda visatud.

Miks taolist suhtetüüpi, mille teadlik vastutus on kokku sõlminud, kohtab nii vähe? Kõigepealt võib asi olla teadvustamises – selline kooseksisteerimise vorm on mõtte tasandil uus. Inimesed ei tule selle peale, et ka nii on võimalik. Kogemustest ja keskkonnast välja tõmmatud info tõestab, et paarisuhte aluseks on sageli võitlus. Kõik see, mida me enda ümber lapsepõlves või lähiümbruses näeme, kinnitab muud. See uskumus on salvestunud alateadlikul tasandil ning paneb automaatselt tegutsema ja elus valikuid tegema. Raske on uskuda seda, et toimiks miski, mis inimese kogemuse koordinaatteljestikul puudub. Ühe paarisuhte refrääniks on tavaliselt võimu jagamine – mineviku programm, kudedesse, impulssidesse salvestunud eksisteerimisviis. See on mõtteviis, et on kas nii nagu mina soovin või üldse mitte. Oma õigus tuleb välja võidelda ja tavaliselt teise vähendamise, allasurumise, tühistamise hinnaga. Tavaline paarisuhe on kompromisside, teineteises lahustumise, iseenda allasurumise lõputu jada. Liialt kompromisse tehes lahustub aga meie olemus ja vajadused suhtes jäävad tähelepanuta. Suhe kui mõiste saab peaosa ja inimesed jäävad tahaplaanile. Juhuslikult kohtunud inimesed, kes parema puudumisel rajasid ühise kodu ja sündis laps ei ole vastutavalt ja teadlikult valinud kooselu.

Teadlik pühendumine

Hendricksite pakutud lahenduseks on enese teadlik sidumine, pühendumine vastutusega. Sellise suhtelepingu puhul saab partnerlus katalüsaatoriks, mis aitab avaneda mõlema osapoole potentsiaalil, loob suure ja võimsa arenguruumi. Vastutussuhe on toetus individuaalsele kasvamisele, isiksuse arenemisele. Igaühes meist on peidus paras annust loomingulisust – ka see saab toetavas, armastavas õhkkonnas avaneda enneolematul moel.

Vastutussuhtel sõlmimisel on mitu olulist aspekti. Kõigepealt võtab kumbi osapool sada protsenti vastutust iseenda elu ja tunnete ees ning tagajärgede eest, mida ta ise tekitab. Pühendunud suhtes pole ohvreid. Selle saavad sõlmida kaks inimest, kes ei tunne end elu heidikuna, pilliroona tuules, vaid teavad, et nad ise oma mõtete, tegude ja uskumustega kutsuvad ellu tunnete jälgi, sündmusi, suhteid. Nad vastutavad ka ebameeldiva eest, vaadates teadlikult üle oma osa enda elu loojana. Sellises suhtes pole pidevalt ringisebivaid konflikte ja ärritust, sest süüdlase otsimine jääb ära. Inimene vaatab endale, oma tegudele ja sisetundele otsa ning leiab ise üles selle, millega ta midagi on ellu kutsunud. Sellest teadlikuks saades muutub kannatamine isiklikuks vastutuseks. Näitena võiks siia tuua viha väljendamise. Seda on raske teha, sest pelgame oma tugeva tundega kaaslasele haiget teha, mäletame nooruse kodus pidevalt õhus olnud lahendamata pingeid, isa destruktiivset süüdistavat käitumist, et keegi või miski teine on tema halvas tujus süüdi – ülemus või ema või madal palk. Kui võtta vastutus oma tunnete eest, siis võid sa kaaslasega seda jagada. „Ma tunnen viha, pahameelt, palun aita mul aru saada, millest see tuleb või aita mul sellega tegeleda. Mina vastutan oma viha eest, sina ei ole selles süüdi. Mina aktsepteerin ka seda tunnet iseendas ja ei kaota endaga kontakti.“

Hea sünergiaseisundi tekkimise aluseks on mõlema osapoole teadlik pühendumine. Ühest ei aita, mõlemad peavad olema valmis vastutust võtma ja koos arenema. Mängureeglid tuleb paika panna ja siis nendest ka kinni pidada. Kui mäng läheb liialt keeruliseks, siis tuleb ka teada anda pausivõtmisest või mängu lõpetamissoovist. Selline leping vajab ausust ja partneri usaldamist. Elus on sageli määravaks otsustavus. Kui oled ise enda sees otsustanud, et maksu mis maksab – sa panustad ja vastutad ka tagajärgede eest, siis hakkab isiklik energia teistmoodi liikuma ning toob toetuse ja probleemide lahenduse ka välismaailmast. Nähtamatu jõud hakkab sind toetama.
Teine põnev teema on alateadlike uskumuste pagas. Võid küll mõistusega teha valiku harmoonilise suhte kasuks, kuid alateadlik programm kustub su ellu pingeid ja konflikte. Siis võib olla, et sinu tuumuskumus, et suhe tähendab nägelemist ning võitlust, kaalub üles teadliku valiku. Kui leping pühenduda on sõlmitud kahepoolselt, saab ka sellega toetavalt tegeleda.

Vastutussuhte alustalad

Kõigepealt on oluline sinu enda otsustus – pühendun lähedusele ja olen valmis kõik oma teel läbi mõtestama, töötama ja puhastama, mis mind ei toeta. Oled valmis otsa vaatama igale hirmule ja tungile tegeliku läheduse eest põgenemisel. Lapsepõlves nägime tihti, et paarisuhe tähendas enda allasurumist, vähendamist, oma vajaduste eiramist teise heaolu nimel. Isegi iseenda hülgamist. Pühendunud paarisuhtes on kaks prioriteeti: pühendumine sajaprotsendiliselt suhtele ja sajaprotsendiliselt ka iseenda arengule.


2.Pühendussuhtes on kõigepealt oluline sinu enda otsustus – pühendun lähedusele ja olen valmis kõik oma teel läbi mõtestama, töötama ja puhastama, mis mind ei toeta. Olen valmis otsa vaatama igale hirmule ja tungile tegeliku läheduse eest põgenemisel. Ka minevikukogemuste tõelusele, mida saab vastutussuhtes kaaslase abil ümber mõtestada ja tervendada.

Iga laps teab, kuidas toimib kõverpeeglite labürint. Astudes lõbustuspargis maagilisse ruumi paiskab iga vastupeegeldus sinust erineva pildi. Ühel oled piitspeenikese keha ja proportsioonist väljas näo ja alakehaga, teisel jälle naljakalt kõver kui inimboamadu, kolmandal on su silmad suured kui multifilmi olendil ja suu kuusirbinaerul kui „Alice imedemaa“ Irvikkassil. Täpselt samasuguseid kujundeid näed sa oma kaaslasest läbi enda silmade kõverpeegelduste. Lisad tema tegudele, tunneteväljendusele oma peeglikihi, mis pärit mõnest su minevikukogemusest.

Aju kõvaketas on kõik mälestused ja üleelamised hoolikalt salvestanud ning pakub nüüd su partneri olemuse pähe. Sa arvad, et täiskasvanuna tegutseb su selge analüütiline mõtlemine, loogika ja isiklik tahe, kuid tegelikult määravad suhtumise aju impulsside, tunnete, ellujäämisega seotud keskused. Muutes ebamäärase ebamugavustunde nii oluliseks, et sa seda küll ei teadvusta, kuid selle põhjal teed kaaslase eneseväljenduse või meeleolu kohta järelduse. Sellest lähtuv otsus võib olla täielik kõverik võrreldes sellega, mida su partner tegelikult tunneb või väljendab. Sinu mälestusse salvestunud kogemus saab peegliks, mis moonutab. Seetõttu oleks iga väike ärritus, solvumine või arusaamatus vajalik kohe üle või läbirääkida. Et midagi ei kuhjuks. Vastutus enda tunnetetegelikkuse ees on ülioluline.

Et kõigest, mis hinges toimub aga sotti saada, on vajalik enda täielik väljendamine. Suhte dünaamika pühitseb ka tugevaid tundeid, aga pühendussuhtes võtab kumbki osapool vastutuse nende eest ise. Ja hetkel, mil sa oma tunnet aktsepteerid ega alla ei suru, hakkab emotsioon sinus sulama ja tugevus hajub. Näiteks võid sa karta, et kui väljendad oma pettumust või haiget saamist, siis partner hülgab su. Oled lihtsalt eelmises suhtes nii kogenud. Seega otsustad sa, et ei räägi tõtt ja proovid hoida ideaalselt toimivat suhet või ei soovi kaaslasele põhjustada ebameeldivust, kuid pinged sinus hakkavad kuhjuma ja ärritus võib vallanduda mõnes muus olukorras – kasvõi liikluses või ühel hetkel nii suure pingena, et lahkuminek tundub ainus lahendus. Kui väljendad oma tunnet partnerit süüdistamata, ise vastutust võttes, siis ei tõmbu ta kaitsesse ning suudab sind kuulata ja toetada. Sa ei pea alati partneri meele järgi olema, vaid võid austada ka tema oskust enda eest vastutada. Sageli selgub, et sinu tõlgendus mingile olukorrale on nii „loominguline“, et partner seda kuuldes ahhetab või naerma hakkab. Eesti vanasõna „Hirmul on suured silmad“ on siin täiesti õigel kohal.

Kõverpeegliefekt töötab ka teisel moel. Väidetavasti valid sa just samal põhjusel ka alateadlikult oma ihadeobjekti. Kui temas langeb kokku midagi väga olulist sinu ema või isa kõige paremate või miks mitte just kõige halvemate iseloomujoontega, siis hakkab see inimene sinu jaoks „üles soojenema“. Vaimustus sellest, et täiesti võhivõõras tundub kellenagi, keda sa „terve elu oled tundnud“, võib viidata just sellele alateadlikule samasusele. Teisest küljest on see ka omamoodi kompensatsiooni võimalus. Sarnane kaaslane aitab sul nüüd oma lahendamata lapsepõlveteemadega lõpuni minna. Saad temaga neid kogeda ja läbi töötada. Siin on teadlikkus kõige enam abiks.

Kolmas kõverpeeglimaagia efekt on projektsioonides. Kui teadvustad, et see, mida sa endas näha ei taha, alla surud või hoopis see omadus, millele end vastandad, ärritab sind alateadlikult teises. Vahel läheb seose leidmiseks päris jupp aega ja pusimist, sest projektsioonid ei pruugi olla selged ja teise inimese isekus või egoism ei pruugi tähendada julmust või külmust, vaid hoopis tema enesearmastust ja sinu märterlust või enda alateadlikku hülgamist. Niisiis, võiks su kaaslase heas mõttes süüdimatu, impulsiivne ja isekas tegu sind peegeldusena aidata rohkem enda olemust väljendada, endast lugu pidada ja olla mängulisem ja muretum.

Selliselt su partner aitabki sind kasvada, endale otsa vaadata, oma peitu pugenud osi või integreerimata omadusi ja iseloomujooni, mis lapsepõlves tuhandel põhjusel ära peidetud, uuesti avastada. Ja nii end päev-päevalt suuremaks ja ehedamaks ehitada.

Sellest tuleneb loogiliselt ka järgmine oluline teema. Kindlasti on oluline ka kaaslase arengu toetamine. Kaassõltlane tunneb end hästi, kui teine on abitu, õnnetu, sest siis saab ta ise samuti õiguse olla hall hiir. Haletsus, et maailm teeb liiga, ei julgusta kedagi katsetama, looma, elu kujundama, vaid muudab ohvriks. Pühendussuhtes on oluline kaaslast toetada, et ta julgeks võtta vastutust, tunda ja tegutseda ja tema isiksus saaks avaneda täies jõus ja ilus. Võid vaadata üle oma sõprussuhted – kui sinu osa on ebaõiglaselt toimiva maailma kuvandit toetada ja oma kaaslasi „oh sa vaeseke, küll sa kannatad“ fraasiga paitada, siis pole see toetamine, vaid ohvri mentaliteedi kinnistamine. Vastutus tähendab pärast nutmist silmad kuivatada ning siis leida põhjuse, miks sa just sellise sündmuse oma ellu kutsusid ning oma osa tunnistavalt mõni vana uskumus või käitumismuster üle vaadata. Kannatamine on maailma kõige suurem sõltuvus.

Sul tuleb kindlalt teada ja uskuda, et oled ise oma elu looja. See on kõige määravam tuumuskumus. Et see oleks rakkudes ja südames. Kui me ei teadvusta, et me ise vastutame oma valikute ja uskumuste, tegude tagajärgede eest, siis me projekteerime ebameeldiva partnerile, ja maailmale.

Viimaseks on määrav su taotlus – soovin luua hea, sooja suhte. Partnerlus võib olla nauditav, toetav, konfliktivaba, see ei pea olema võitlus ellujäämise eest. Võid küll mõistusega teha valiku harmoonilise suhte kasuks, kuid alateadlik programm kutsub su ellu pingeid ja konflikte. Siis võib olla, et sinu tuumuskumus, et suhe tähendab nägelemist ning võitlust, kaalub üles teadliku valiku. Oled lihtsalt näinud ainult selliseid suhteid ja sul puudub reaalne kogemus, et midagi võiks emotsionaalselt olla hoopis teisiti. Sinu sees puudub kogemusena hea suhte vaste või heast suhtest tekkiv keemia. Ja kuna sa sellise info oled alateadlikult salvestanud, siis toodab ta ka vastavat tulemust. Kui leping pühenduda on sõlmitud kahepoolselt, saab ka sellega toetavalt tegeleda. Su partner saab olema siis õnnelik esimene, kes aitab hästi toimiva armastava suhte kogemust luua ja kinnistada. Kes muudab su saatust.

Autor

Kirjuta kommentaar