Alati on inimesi, kes arvavad, et nemad teavad, kuidas on “õige” elada – millises eas ja kellele lapsi sünnitada, kuidas lapsi kasvatada, kellega sinu lapsed peaksid läbi käima, milliseid sõpru valima, milline on sobiv amet, mida on kasulik juua ja süüa ning kellega ja milviisil tohib voodisse minna. Ja kui seda “õiget elu” ei elata, siis teavad nad samuti, et jääd “rongist maha”, oled vaene, üksik ja õnnetu.

Olen kasvanud arusaamas, et naised ja mehed on tugevad, saavad alati ise hakkama ning on oma valikutes vabad. 😎Nii ma olengi kogu elu vaid endale lootnud, kiiresti otsustanud, vähe põdenud, varem rohkem kui vaja ja loomulikult igati püüdnud ise toime tulla. Ma olengi see “veaga naine”, kellel kolmekümneaastasena oli inspireeriv töö, haridus, omajagu elukogemust, samuti auto ja vaid meile kuuluv koht, kus elada. Viis Väänikut 😍💕

Ja esimene Väänik😀 tuli meie perre, kui veel ametikoolis käia, oli aastajagu.

Seda rongist mahajäämise tunnet või hirmu üksinduse ees pole ma iial tundnud, ei kahekümne-, kolmekümne- aastasena. Hoopis vastupidi, ka täna (olles kolmkümmend kaks) tunnen end viibivat kui Vaksalis, st ronge, mis mind sõitma ootavad, on rohkem kui vajan.🤗🙂

Minu armas sõber sai oma abikaasaga tuttavaks põhikoolis, nüüd (kolmekümneaastastena) saavad nad kohe-kohe kolmanda lapse, nad on igas kategoorias terviklikuimad perekondi, keda ma näinud olen. Samas teine sõber (kohe saab viiskümmend) pole oma rändurielust veel loobunud. Kunagi ei tea, kus maailma otsas ja kellega ta parasjagu koos on ning mida just täpsemalt teeb. Mina ei usu, et keegi teistest õigemini elanud on, ainus mis loeb – me kõik oleme rahul ja õnnelikud. 

Kahjuks lähevad teiste arusaamad elust meile ikkagi rohkem või vähem korda ja just seetõttu võiksime oma väljaütlemistes hoolivamad olla. See, kuidas elame ja milliseid suhteid loome on igaühe enda valik ja otsus – vanus, haridus ja varanduslik seis on vähemtähtsad selle kõrval, kes me ise inimestena oleme. Samas need, kes oskavad elust rõõmu tunda on kõigile head kaaslased igal eluetapil. Sestap ma usungi, et kui naisel ongi “tissid välja veninud, tagumik suur, ta on pereema või isa, kel võib olla pole aega vabalt käes” aga inimesena on ta lahe ja avatud, siis leiab ta iga kell endale uusi sõpru, tuttavaid nagu üksikud leiavad uusi elukaaslaseid. Nagu samamoodi leiab kaaslase või sõpru iga positiivne ja enesekindel poiss või mees, see kelle süda on õige koha peal. Mis siis, et ta näiteks sportlikkusega ei hiilga ning silmapaistvat ametit või materiaalset võimekust tal ka pole.   

Meil puudub igasugune õigus suruda teistele peale oma arvamust või mõista kedagi hukka erineva ellusuhtumise pärast. Pigem peaksime palju rohkem keskenduma iseendale ja lihtsalt elama. Elama oma ainsamat elu nii nagu ise tahame!

Kolmekümnendate keskpaika jõudnuna olen tihti mõtelnud, et alles nüüd hakkan aru saama, kes ma päriselt olen, mida endalt ning teistelt ootan ja alles nüüd hakkan inimese mõõtu välja andma. Piinlik on mõteldagi kui palju olen oma kitsarinnalisusest ja teadmatusest piiranud nii enda, abikaasa kui end ümbritsevate inimeste elu. Täna suhetes saab kujuneda täiesti teisel levelil suhe, sest ma ise olen täna terviklikum ja endaga rahulolevam.

Gunnar Aarma on öelnud, et armastus on tähelepanu teise inimese vastu. Kui me ei saa tähelepanu, siis meil on tunne, et meid ei armastata. Suhtes on teise inimese tähelepanust ilmajätmine kõige levinum, karmim ja haigetegevam relv. Nii et see, kes armastab, pingutab ühel või teisel moel alati, nii suhte alguses kui ka hiljem.

Iga suhe kestabki vaid niikaua kui sellesse panustatakse, niikaua kui mõlemad pooled leiavad, et on põhjust seda teha. Aga kui enam ei pühenduta, siis järelikult suhe ei inspireeri. Ma ei arva, et peaks kergekäeliselt lahku minema, kindlasti mitte, aga täiesti tarbetu on päevi, kuid või aastaid niisama vegeteerida kui ise selgelt tead, et tegelikult on kõik läbi.

Ma ise olen siinkohal radikaal ja pooldan teadvustatud õnnes elamist. Elu on liiga lühike, et see kannatades või tuimuses veeta ja seetõttu pole ma iial enam nõus olema mugavussuhtes.

Ja nii on ka nende mugavaks muutunud sõprussuhetega, mis Väänikutel😀 on kasvõi kõrvalmaja lastega või kellega iganes, suvaliste naabritega, näiteks 😀

Võtaksin nüüd paari lõiguga kokku kahe päeva jagu kestnud draama.

Ma ei põe mineviku pärast. Oli, mis oli, mina elan praegu ja siin. Olen loobunud harjumustest, suhetest ja inimestest, pea kõigest, mis on end minu jaoks ammendanud.

Olen andnud endale korduvalt võimaluse uuesti alustada ja samamoodi ka inimestele oma minevikust võimaluse edasi liikuda. Jah, see on olnud stressirikas, kuid ka ainus variant õnnelikumaks eluks. Elu on liiga lühike, et raisata seda kahetsusele.

Enesehaletsus on täiesti mõttetu emotsioon. Vahel on tõesti väga raske, mõnel päeval seda lootusekiirt peaaegu ei paistagi. Kuid ohvrirollis olek ei tee kunagi asju korda, ei too tagasi kaotatut, ei muuda toimunut. Ma tean, et ükskõik mis ka ei juhtuks, ei anna ma kunagi alla. Tõusen püsti ja elan edasi ning teen seda pigem varem kui hiljem.

Elan kirglikult iga päev ja teen mõnusaid asju. Ma ei lase ennast häirida kellegi arvamusest, kuid püüan ka ise võimalikult vähe hinnanguid anda. Ma võtan elu, iseennast ja teisi vabalt ja mitte üleliia tõsiselt.

Ja nii üritan ma selles vaimus ka Väänikuid õpetada 😊 Ela hetkes. Hetkes on elu. Ela kirglikult. Ja tee mõnusaid asju. Ainus,ainus asi mis loeb – kui  me kõik, eeskätt, kõik koos olles, oleme rahul ja õnnelikud. 💗

Autor

Kirjuta kommentaar