Juttu seekord ei tule siiski armastusest. Vaid hoopis ebatervetest inimsuhetest ja katkistest hingedest, mille tekitatud armid pole veel roostetanud ega korpa peale kogunud ja vajavad usalduse taastamist kahepoolselt. Kuigi teinepool on nüüdseks keegi uus, siis iga sarnane hetk või olukord eelmise teisepoolega, kutsub esile samasuguse reaktsiooni, kuigi sellel pole alust.

Mida mõtlen – no väga tüüpnäide on see, et laps helistab koolist ,”emme, ma ei taha kehalise tundi minna, nad jooksevad 2 staadioni ringi ja ma ei jõua ju nii palju joosta.”

Lapsel on mällu söövinud kogemus eelmisest koolist, kus pidid jooksma kui õpetaja ütles staadioni ringe, järve ringe ja kui vaja siis terve tund. Kõndida ei tohtinud. Kui kõndisid, said õpetajalt pahandada ja kuulda klassikaaslaste mõnitusi ning ka stuudiumisse lisati märkus. Ja seda see laps kartis ka selle kõne tegemise ajal. PALUSIN, tal sellest tunnist siiski osa võtta ja teha niihästi kui suudab ja nii palju kui jaksab. Ja ta oli nõus proovima. Ei juhtunud midagi sellist, mida ta eeldas juhtuvat. Kõik läks hoopis hästi.

Aga ega ainult lastel pole need armid, veel paranemise staatuses. Mulle helistas ükspäev tüdruku klassijuhataja, et kas ma kooli saan ühel hommikul minna, et oleks vaja rääkida. Ma terve eelmine õhtu pabistasin ja vaagisin ühe paanilisemaks mõtet, et mis on valesti ja et oi nüüd ma siis jälle saan, kui nõme lapsevanem ma olen jne. Aga mis oli – sõbralikud ja toredad õpetajad, nagu ma neid ka eelmisest aasta kevadest mäletasin, olid täpselt sama toredad, soojad ja sõbralikud inimesed edasi, kes kinnitasid, et kui on mingi probleem tuleb nendega ühendust võtta. Ka sel korral ei olnud probleeme, vaid kokkusaades on ikka lihtsam asju arutada kui edasi tagasi kirju vahetada. Konkreetsem, arusaadavam ja kiireim viis ka.

Ma olen väga rõõmus, et on selliseid inimesi ja õpetajaid, kes soovivad, et lastel püsiks õpimotivatsioon koolis käies õppida. Kui lastel on natuke raskem ja nad ei püsi teistega samas sammus, siis kohandatakse võimalusi natuke ka nende järgi, et õpilane saaks õppida vastavalt oma võimetele ja oskuseid arendada. Kuid see ei tähenda, et hindamises allahindlusi tehtakse. Ja nagu plika ütlebki, ega koduses töös ei peagi kõik olema, me harjutame kodus, et koolis kontrollida mis ja miks valesti läks. Nii me ju õpimegi.

Ja nii see ju ongi.

Nii on ka nende suhete taastamisega, mul hakkas tekkima uus usk õpetajatesse ja koolisüsteemi alles eelmise õppeaasta kevadel, siis kui kohtusime inimestega, kes on sõna otseses mõttes ÕPETAJAD. Seetõttu päris mitmed said esitatud ka aasta õpetaja 20 kandidaadiks. Sügisel selgus, et laureaadiks pärjati neist üks. Väga tore. Oma tänutäheks, tegime lastega kõikidele õpetajatele külmkapimagnetid tekstiga MEIE aasta õpetaja 2020. Sest südames me nii tundsimegi – nad olid me laste päästjad. Ka sel aastal on põhjust olla neile inimestele ääretult tänulik.

Eelmise aastaga on hästi sarnane selline asi, et päris mitmed minu saadetud kirjad ei jõudnud nt vallavalitsusse kohale. Kui saatsid ametniku emailile, siis see kohale ei jõudnud, ega regisreeritud – mis tähendas, et vastust sellele kirjale ei tulnudki. Kui saatsid üldmeilile, tuli üldjuhul vastus 5-10 tööpäeva jooksul. Sel aastal, juba augustikuus mõtlesin, et ennetan kiiret septembrikuud ja saadan toidusoodustuse avaldused ja koolitoetuse avalduse ( teistes KOV makstakse koolitoetust 3-nda klassi õpilastelegi) juba 28.08 ja tänaseks 16.09 pole tagasisidet, et see kiri kohale jõudnud oleks. Aga selle asemel, et närvi kaotada, tuleb rahulikult teha käsikirjas avaldus ja see hoopis lasta näiteks lasteaiast edastada, siis ei saa midagi kaduma postis/tõlkes minna 🙂

Jätsin täna siis pähklikese ka koju, pidin tegema niisama vaba päeva aga selgus, et nohupoiss ja köha otsustasid võimutsema hakata. Seega, ilmselt terveks nädalaks jääme koju, sest püüaks olla eeskujulikud lapsevanemad, kes oma köhast-nohust last lasteaeda kolletiivi ei saada 🙂 Oi kui tubli iseesisev mängja ta on ja kui abivalmis sell köögis. Kõik tööd lasi ta ilusti ära teha ja terve õhtu saime mängida imeliselt soojas õues. Nii hea.

Õhtul õppisime veel suurtega koos. Sel aastal, me õpime oluliselt rohkem koos ja kontrollime, et kooliasjad oleks koolikotis koos. Koostöös kooliga, loome eeldused, et lastel püsiks motivatsioon kauem, kui kunagi varem. Sel õppeaastal on endalgi hea kõrva taha panna, milline koolisüsteem tulevikus lastele valida ja milline pigem jätta.

Autor

Kirjuta kommentaar