Valikud ja võimalused, mis need siis on? Mis mõttet need meie jaoks kannavad? Lihtsalt sõnakõlks, või siiski motiiv millegi jaoks? Edasiliikumiseks? Motiiv, millegi muutmiseks? Võimalus on juhuslikult segatud kaardid, täiesti juhuslikul ajal.  Võimalus on midagi käega katsutavat, või midagi käega  mitte katsutavat, teoreetiline püüe midagi juhuslikku püüda. Segane, kuid kes aru saab, mõistab elu 🙂 Valik, mis on valik? Kas see, mida sa valid, või valimata jätad? Ka valimata jätmine on valik. Kas valikud on tahtlikud, tahmatud? Kuidas otsustada, kas valik, mille valid, või valimata jätad on hea, või paha – kas see on käesoleva hetkel hea või paha, kuid mõne päeva möödudes muutub hea pahaks ja paha heaks? Kas valikud ja võimalused on eraldiseisvad, või käivad nad käsikäes? Kas alati on võimalus teha valik käega katsutav või hoopis katsumatu…Kas valik otsutada ühe võimaluse kasuks, välistab teise ja kolmanda võimaluse? Või kui…paistab olevat hea võimalus millekski, saavutada, püüda sinilindu? Sina tead, et sa saad sellega hakkama, kuid sul on vaja natuke kõrvalist abi.

…. Kas sa valid tee, kus pead eneseuhkuse alla suruma, ja küsid, kuigi tead, et eelnevate abipalvete tõttu sa ei saa seda abi enam? Või siiski sa valid, tee, kus hambad ristis, jääd nina longus uut võimalust ootama, sest käesolev uks just lajatati su nina all kinni, sest…sinilindu kinni ühe korraga  üksi ei püüta. Ja eelnevad sinu valikud ja võimalused, mis varem sinu heaks töötasid, on sinu vastu pöördunud.

Kas sa loobud püüdmast juhuslikult segatud võimalusi ja mõtled rahulikult üle, mis valikud on? Plaan A, plaan B või veel ka C.  Või oled täiskasvanulik ja loobud, sest …. kui ikka on näha, et iga järgneva valikuga satud ummikuse, siis ilmselgelt pole see käesolev ja peaaegu käes olnud sinilind sulle määratud.

Ega üle oma varju ei saa siiski hüpata. Tee selleks 10 või 20 kükki, tirelit ette taha ja kätelkõndi. Nii lihtsalt on. Mõned asjad tulevad kätte, lihtsamalt, mõned natuke raskemalt. Kuid kui tunned, et pead selleks pingutama, nii et kogu lust kadunud, ninast veri väljas ja hambad ristis edasi astuma, leiutama erinevaid viise, kuidas mõte vilja kannaks

…siis see on märk,  SEE ei ole praegu õige tee.

Ma usun oma ideesse, tehtud jõupingutustesse. Ma ise tean, kui palju ja mida olen asjade toimimisse panustanud, iseend. See on see, mis loeb. Mõnikord sellest piisab, mõnikord ei piisa. Mõnikord saab sellest kõigest õppetund, kuidaS karjapoiss hüüdis 3x HUNT, HUNT. Mõnikord stiilinäide, kuidas päevad pole vennad ning kuidas peaks endasse ja tehtavasse rohkem uskuma.

Mul on selle enesekehtestamise ja uskumistega endasse pisut probleeme. Kooliajal oli nii, et eesti keele ja kirjanduse õpetajale, ei meeldinud minu kirjatükid ja ega ta selle väljendamises ka eriti kokku ei hoidnud. Mõnikord ma kirjutasin klassikaaslastele kirjandeid, esseesid ja raamatute kokkuvõtteid ümber. Õpetajale, need väga meeldisid ja alati said need tüdrukud häid hindeid. Minu kirjandid, esseed ja muud kirjatükid – hea oli kui sain hindele pihta “4”. Veidi hiljem – nüüd mõned aastad tagasi, kui hakkasin kirjutama reisipakette jne kõike seonduvat….ma hästi hästi pelgasin vene keelt ja võõrkeeltesse tõlkimist. Mu partneriks oli neiu, kes tõlkis imehästi, kuid eesti keeles polnud ta just kõige teravam pliiat pinalis. No ja … ma ei julgenud ülemusele esitada oma töid, sest ma arvasin, et need pole piisavalt head. Ja alguses lasin siis kolleegil enda tööd tema omade pähe esitada. Loomulikult ülemusele meeldis, ja neiu sai palgakõrgendust.  Sai palgakõrgendust aususe eest, sest tema rääkis kohe alguses ülemusele ära, mis värk oli  “tema hüppeliselt paranenud kirjaoskuse ja väljendusviisiga”  ja mul kästi endasse uskuda.

Ma olen siin ennast üritanud ennast koolitada. Ja eile siis, seoses oma võimalik elujärje parandamise ja sissetuleku suurendamise potensiaalse tuleviku võimalusega, ma arvasin, et mul oli võimalus ja valik., küsida abi. Ma ju teadsin tegelikult, et seda abi ma ei saa. Kas ma küsisin, sest…et siis ma saaksin ennast õlale patsutada, et ma vähemalt küsisin ja tegin midagi enda heaks? Või ma küsisin selle pärast, et ma uskusin endasse ja projekti? Või sellepärast, et ma teadsin, et nii kui oled küsimuse esitanud, on vaja ka ennetavalt välja mõelda, plaan C. Kas ma tahtsin näha mis võimalused või valikud sõelale jäävad?

Mulle meeldib, kui inimesed oma äraütlemisel pikka juttu ei tee. Konkreetne ei ja konkreetne jah, sobivad. Kui pika juttu sinna kõrvale uhada, siis tekivad kõik mõtted, mida oleks saanud teisiti teha. Jeah, ma tean, et idee oli paberil mustandi järgus, aga ma olengi alati tormakalt kärsitu ja ja..jaa alati saaks paremini. Aga ma ei  teinud paremini, ei töötanud oma ideed välja, sest ma olin paar projekti käiku, paar sammu tagasi rutakalt ette astunud. Aga põhimõtteliselt, ma saan aru, MIKS ma sellisest projekti majandamisest, taotluste tegemisest loobusin. Ma nägin terve öö und, 100+1 erinevas võtmes, kuidas mulle öeldakse ei ja ma arvan, et sellest piisab. Unetud ööd, mingi pooliku projekti pärast. Ma olen piisavalt vana, et seda jama, mitte enam oma kaela peale võtta 😀 Öösel tahaks nagu normaalselt magada saada. Iluund ikka sellises eas juba vaja. Hommikul, ei julenud, ma vastust isegi mitte lugeda, sest osalt ju loodad ikka, mis siis, et kaine mõistus teab, et …. aga õnneks oli lihtne äraütlemine.

Seega katki nagu polegi midagi. Kui lust ja lõbu on alles ja ninna jääb veri alles, ja enda üle naerda oskan ma ka, siis…. oota sa sinilind, ma tulen – aga mitte kohe 😀

Kergem tunne on või nii. Vist. Eks see oleks olnud abiks, aga saab ka teistmoodi. Kui ma välja mõtlen, kuidas 🙂 Plaan Ü ? 😀

Pühapäeval oli mõnus hommik. Öösel keerati kella 1 tunni jagu tahapoole. Ärkad hommikul kell 7 ja avastad õudusega, et seinakella järgi on ikka veel 6. Ka õudu 😀 Terve päev oli sassis. Lastel polnud viga. Kelgutamine, suusatamine ja lumememmed. Super 🙂

 

 

 

Autor

Kirjuta kommentaar