TĂ€na kooli minnes astusin autost vĂ€lja nĂ”ks valesti (valesamm) ja jĂ€rgmine hetk ruigasin nagu lĂ”ksu jÀÀnud pĂ”rsas aia vahel. VĂ€hemalt, ema kommenteeris kuidagi nii ja meenutades mu vanema venna eelmise aasta kukkumist kehalise kasvatuse tunnis, arvas ema, et koju naasmise asemel tuleks hoopis ka minu jalg lasta linnas arstidel ĂŒle vaadata ja nii sĂ”itsimegi mitmeks tunniks Emosse aega sisustama.đŸ€”

PĂ€rast paari tunnist ootamist, saime teada, et kerge hĂŒppeliigese nihestus. Vaja rahulikult olla ja tĂ€na jalale rahu anda, ei mingit ĂŒles alla koolitrepil trampimist. Ja nĂŒĂŒd ma siis istun nagu Ă”nnetusehunnik, kĂŒlm jÀÀkompress vĂ€ljasirutatud jalal ja vehin kodus tunnitöid teha. Ja lisaks veel homseks kooli kodused tööd ka. Ja kunstimuuseumisse ma ei saa ka nĂŒĂŒd minna.🙄

Pole ĂŒldse lĂ”bus. Loen siis raamatut “Oscar ja roosamamma” ning nuputan, kuidas sellest raamatust annaks koostada eakohast lauamĂ€ngu. Teiseks valik raamatuks oli ” Vanaema Ă”unapuu otsas”. Keegi on lugenud?

Kohtumiseni jĂ€rgmises postituses💛

Autor

Kirjuta kommentaar