Mul oli kunagi lapsepõlves sugulane, poiss, keda tollel ajal kõige paremaks sõbraks pidasin. Parimate sõpradena, olime me alati mestis, igasugu jamades, pahandustes, ja kiusasime tema väikest õde ja kahte venda. Karistada saime ka enamasti koos
 Me kolasime koos pööningul, kuhu vanaema meid ei lubanud, käisime heinaküünis heina sees hüppamas, kui vanaema poodi läks. Me ronisime isegi maja katusele. Sõime tooreid tikreid ja lahistasime nutta, kui keegi puu otsas rippuva kiigega, vastu puud põrkas. Koos peitsime, põõsastes, kui tema oli vanaisa moskvitsi paaki liiva kallanud. Me mõtlesime, et me oleme parimad sõbrad igavesti. Naljakas, nooruse rumalamaid mõtted. Kuidas teil, on olnud selliseid parimaid sõpru, sugulasi vms ja mis on praegune seis… meil on igatahes nii, et kui mõnikord trehvame, käigu pealt jutustame. Mina saadan sünnipäevaks õnnitlused ja mõnikord vajutab tema minu pildile like ja see ongi kogu suhtlus.

Mäletan endiselt, seda tunnet või seda olukorda, kus lapsepõlves kellegiga päevade kaupa koos olles oli mõte, et nii oleme koos terve elu aga reaalsuses on nagu ma ütlen. Käigult tere ja head aega ning mõni üksik like…. Ei tea miks see nii on ja natuke teeb mind see kurvaks ja olen palju mõelnud, et ikka peab ühendust võtma ja külla minema jne, kuid jah …

Kui oled võtnud veendumuse, et kui teine ei taha tulla, mis ma hakkan….ja teine pool, arvab sedamoodi, siis ongi tulem, paar vahetatud rida ja like.

Jõudsin selle tänase asja peale mõelda. Podiseda, susiseda ja maha jahtuda. Nutsin patja ja kõik sai selgeks. Suurperedesse suhtun mina austusega, eriti lapsevanematesse. Mul pole küll palju tuttavaid ja sõpru suurperedest pärit aga piisavalt, et aru saada, et see on pere nagu iga teinegi. See mis inimesed jällegi arvavad sellest, ei ole seotud üldse peresuurusega vaid on mingi kuradi loll kuvand a la vaata kui palju lapsi sellel naisel on, kuidas nad ikka elavad nii, kas mõistust üldse peas pole jne jne jne. Ma ei oskagi seda päris täpselt kirjeldada. Minu arust on see just vanema generatsiooni kiiks, kuigi nad ise on enamuses pärit suurperedest. Või on see ajalooline vahet tegemine linnainimese ja maainimese vahel, et lollid maakad, muud teha ei oska kui ke….d hommikust õhtuni ja treivad lapsi. Ausalt ma ei tea, kustkohast see negatiivne kuvand on tulnud. Imelik, et sellist suhtumist siiamaani kohtab. Mul on tuttavaid, kellel on peres kolm, mõnel juba neli last ja ma olen korduvalt neile öelnud, et te olete väga tublid. Tänu meile me veel vast ei sure niipea välja. Ma võtan nende ees mütsi maha. Ma ikka imestan kui palju on väiklust, kadedust ja puhast lollust meie inimeste seas. Vahest tundub, et nii saab olla ainult filmis või raamatus, et päriselt nii hullud asjad pole, kuid aru peab saama, et hoopis raamatud ja filmid on päriselu põhjal tehtud… ja siis tekib küll tunne, et tule taevas appi noh. Sellele lollusele ja rumalusele tuleb lihtsalt püstipäi vastu astuda ja kaasa neile tunda.

Siin nurgapealses toas on soe. Siis on päike ja tuul. Siin on meil olla hea. Olla hea. Tõepoolest, kodus on olla hea.

Homme tuleb nutivaba, netivaba, fb vaba, seadme vaba päev.

Autor

Kirjuta kommentaar