Ma arvan, et seda võiks nii uhkelt nimetada küll. Algas see tegelikult juba eile. 😊 Eile oli see, päev, kus Sosistaja oma perega autosse istus ja tagasi vaatamata oma uude elukohta põrutas. Head teed minna. Tegelikult aga, kui oma isiklikud emotsioonid kõrvale jätta, ja laste olnud sõpruse peale mõeldes, hakkab ikka kurb küll. Olid neil siin need tülid- leppimised, kuid pärast mõnda solvumist olid nad alati sõbrad edasi. Või vähemalt püüdsid seda olla. Ja ma sain aru, või tundus nii, et omavahel tunti end parimate sõpradena. Seni kuni ükshetk, tuli tüli, mis kõik vaenutsemised ületas ja sillad tuhastas. Ja siis algas periood, mida ausalt öeldes, ma ei mõista senini. Kõige rohkem kahju on aga sellest, et see sõprus otsa sai. Et Sosistajat ei saadetud sõprade kallistuste ja lehvitustega teele tema uute alguste ja ka uute kaaslaste poole. Ilma siinsete vimmata, kellele suvel külla tulla, randa peesitama, ööseks telkima või kodukohvikutesse või muudesse tegevustest osa võtma. Aga kui ma vaatan oma pere, siis… ma olen südamest 🧡 tänulik, et see olukord vähemalt lahenduse leidis ja loodetavasti läheb Sosistaja ja tema ema elujärg mujal paremini veerema.

Igaljuhul, minu Tüdruk🧡Väänik särab. Ta käib trennis, tal on sõbrad. Ta käib väljas, teda kutsutakse külla, mõnikord kutsub ta hoopis meile külla. Varsti on plaan kelgukoertega jalgsimatkale minna, lõket tegema ja värskest õhust joovastuma 😀 lubasime kõigil 🤣 Väänikutel sõbrad kaasa kutsuda. Meeleolukalt lõbusam. Isegi hinded on hüppeliselt muutunud paremaks. Täielik ime. Uus ajastu 😀

Kevadega muutub kõik uueks ja värskeks. Mulle meeldib see pisike muudatus, mis on toimunud😊🙃

Autor

Kirjuta kommentaar