Mulle ei meeldi unustada olulisi asju, inimesi või meeles vaja pidevaid daatumeid. Aga minu pea on ilmselt selline, mis omal valikul jätab meelde ja unustab just täpselt neid asju, mida peaks meeles pidama. See poleks ju mina, kes pargib auto, kuid käib mitu korda vaatamas, kas ikka tuled said maha keeratud, uksed lukku ja käsipidur üles. Kodust välja minnes, on ikka vaja tagasi tulla, et kas arvuti sai aknalaualt maha tõstetud, kas uks sai lukku ja kas koer on oma puuris ja ei pääse pättusi tegema, kui pererahvast kodus pole.  Väga minulik, on kaotada autovõtmeid, ja telekapulte ja telefone. Vahel mõtlen, et võiks olla selline äpp, et kui asi ära kaob, siis äpi abil leiaks kadunud vidina üles. Ilma närvirakkude hävinguta. Mõni hommik olen autovõtmeid taga otsinud. Olen leidnud need ka auto ees olevana, süütelukus….eelmisest õhtust saati. Olen võtmeid leidnud ka külmikust ja saiakorvist. Telekapult mõtleb meil üleüldse ise ja tihtipeale võib teda leida diivani alt, patjade vahelt või beebi riiete korvist.

Tegelikult kes meist ei unustaks telefoni, autosse, auto katusele. Viimase aja lemmik koht, kuhu asju kaotada ongi autokatus. Seepärast, et sinna on hea asetada asju käest ära, et autosse turvahäll kinnitada. Ja tihtipeale on nii, et sinna see jääbki, vahel on meeles ära võtta, vahel jääd oma tarbeesemest lihtsalt ilma.

Tänase õhtu ma sisustasin nukrameelsuses iseenda haletsemises, ja leppisin olukorraga et minu telefoni kaotuses, kõige sisalduvaga, ei anna kedagi teist süüdistada, kui ainult iseennast. Käisin täna TÜ Kliinikumis sugulast vaatamas, ja haiglast väljudes panin telefoni auto katusele, kinnitasin turvahälli, tegin beebile ninaotsa musi, istusin autosse ja sõitsin ära. Kodus väljusin autos, kui tundsin et tasku on tühi, ja siis meenus….kurat ja põrgu 😀

Kui ikka 22 km kaotamiskohast avastad, et midagi on puudu, siis on selge ka see, et tagasi minnes, see on kas maha kukkunud, kadunud või kellegi poolt omastatud. Loomulikult, oli mu aimdus õige. Parkla oli tühi ja haigla infosse poldud ka viidud. Kahtlustan, et minu kõrval parkinud auto juht, võis kukkumist näha, kuid märku ta sellest küll ei andnud. Ja telefon lihtsalt omastati.

Ma ise muidugi mõtlen, et tänapäeval on enam vähem igal inimesel omal telefon, kuid miks on vaja siis võtta kellegi teise telefon, kust leiab selle omaniku kohta piisavalt infot, ja mitte teda teavitada leiust ja see talle tagastada.  Kas minu telefonis on äkki paremad numbrid või paremad pildid? Tulin tühjade kätega koju ja kukkusin oma meilikontode paroole vahetama ja muutma. Ka telefoni sim kaart sai blokeeritud. Ja google konto abil, blokeerisin sisu ja üritasin ka sisu kustutada, ei teagi, kas õnnestus. Üritasime ka asukohta leida, kuid tulutult. Mõtlengi, et kui aset leidus omastamine, peaks saama ka politseile avaldus teha.

  • mis kasu on telefoni asukoha leidmise äpist, kui see ei toimi kui telefon on välja lülitatud?

Kas see aitaks mul telefoni tagasi saada? Kas üldse võiks kahtlustada omastamist, kui alguses telefonile helistades ei anna mingit tooni, vaid on vaikus. Ja pool tundi hiljem, “Telefon, millele helistate on välja lülitatud või teeninduspiirkonnast väljas” Ikka arvad ju kõige hullemat. Ma oskan eriti hästi “hullult ” üle mõelda 😀

Kui aga keegi juhtub leidma, marsruudil TÜ Kliinikumi Lunini tn peasissekäigu juures asuvast parklast must- kuldse Samsung S5, mille ekraani läbib mõra, ja mille mikrofon ei tööta, valgete kulunud kaante vahelt, siis on see minu oma 😀 Ja leidja võiks tagastada, kasvõi jätta Kliinikumi infolauda. Nad ütlesid, et aeg ajalt neile ikka tuuakse leitud asju. Aga juhul kui see telefon sõitis mõnda aega katusel kaasa, siis marsruut oli umbes selline, et TÜ Kliinikumi parkla- baeri mägi – ujula – narva mägi- puiestee- salvest – piibe mnt

 

Seega, ma joon oma teed, mõtisklen mõtteid ja näkitsen küpsiseid. Igatsen oma pildikogumit ja telefonikontakte. Ja  mälukaarti kaarti tahaks ka tagasi saada. Edaspidi ma ei unusta enam mitte kunagi asju auto katusele.

Eelmisel aastal sõitsin 5 km autokatusel sefiiritort 😀 Arvake, kaugele see tort jõudis 🙂 Äkki vedas ja jõudsin sellega isegi koju 😀

 

Autor

Kirjuta kommentaar