Eile kirjutasid lapsed koolis kirjandi, et milline on nende meelest unistuste perekond, mis vajavad lapsed, et olla õnnelikud ja terved. Kuna toodi välja huvitavaid mõtteteri, siis jagan neid siin ka 🙂

Unistuste peres on aeglane elu ning vanematel on lapse jaoks aega. Unistuste vanemad teavad lapse elu sündmusi ja lähevad kohale, kui lapsel on võistlused või kontsert. Nad on kohal, kui lapsel on nohu ja köha. On tähtis teada lapse sõpru, nende elu, nimesid. Nõus, sest teismelisena on see suur kaitsefaktor, mis aitab elu keerulistes valikutes turvalisemat joont hoida.🙄🙃

Unistuste peres on kodu, mis on pere üks kindel osa. Seal on kodu lõhn, Õunakoogilõhn, õiged varjud ja valgused, mida on raske kirjeldada, aga mis annavad turvatunde.

Nõus, sest kui vanemad enam koos ei ela, siis just kodu on see, mis aitab lapsel tunnete keerulises virvarris koos hoida, ühes tükis püsida.☺

Unistuste pered teevad plaane ja plaanid saavad teoks. Nõus, ja võib-olla need on väga lihtsad asjad — seotud pühapäevadega või reisidega, aga lapse mälestustes sulab see millekski, mis oli lihtsalt tore. 🙃

Unistuste peres on korduvad sündmused — sünnipäevad, pühad, perepeod, mida lapsed ootavad ja teismelised vihkavad, aga tulevad ikka.

Unistuste perel ka laiem ring — vanavanemad, onud-tädid, kes on erinevad ja kellega vahel ollakse eriarvamusel, aga kellega käiakse läbi ja kes ei kao kuskile ära.

Muidugi võib olla unistuste perel ka raskusi: vanemad tööl, teises riigis, rahapuuduses, haigused, lahutused, aga see ei tähenda, et me peaks unistuste elu kõrvale jätma.

Minu meelest on oluline, et lapsed näeksid ka seda, kuidas pere raskustega toime tuleb. Raskused on elu osa ja ilma nendeta ei saa, aga nende lahendamisel on määravaks teguriks vanemate suhte tugevus. Mis iganes on juhtunud, lapsevanem saab ikkagi sammhaaval unistuste pere poole liikuda.

Unistuste peret aitab luua ka see, kui võetakse lihtsalt aeg maha. Näiteks pere ühised söögiajad on väga olulised. See ei pea tingimata olema õhtusöök kell kuus. Kui kõik seavad päevakava nii, et võimalikult palju pereliikmeid saavad sel ajal laua ümber koguneda, võib see aeg olla ka kell üheksa õhtul, kui selleks ajaks on kõik kodus. See on imeline pooltund. 🙂🙃See on küll üks lihtne muutus.

Peale pidude pidamise on meil argielu. Lapsed vajavad oma kodus eakohaseid ülesandeid. Ülesanded on vajalikud sellepärast, et see on elu loomulik vajadus, asjad on vaja ära teha. Ülesanded võiks olla meeldivad ja vaheldusrikkad. Need annavad ka kuuluvustunnet, mis kaitsevad teismelist, et ta ei oleks oma perest välja lülitunud ja et ta ei leiaks, et on hüljatud ja üksi. Nii lihtne asi nagu ühine majapidamine tegelikult toidab hinge. 🙂

Inimesed vajavad mängu ja mängulisust ning mäng ei ole meelelahutus, mis tööst üle jäävat aega täidab. Mänguline suhtlus on inimesele eluliselt vajalik. Lapsed, kellega mängitakse, kasvavad ja arenevad paremini. Mängulisus, orienteeritus mängule ja lustile ning uudishimulikkus on parim kaitse depressiooni ja ärevuse vastu. Tänapäeval, kus lapsel on peamiseks meelelahutuseks ekraanimäng, on see võimalus lapsega koostegevust alustada. Tore, kui selle juurest jõuame tagasi koostegevuse juurde, lähme näiteks koos õue või parki ja vaatame, mis lilled, linnud ja puud siin on, see on metsakümblus. See, et õues leiame rahu, on meile õnneks väga omane. See on traditsioon, mida lastele edasi anda. Liikumine, ronimine ja hüppamine. Hüppamine, muuseas, on kõige parem viis ärevusest lahti saada.🙂

Ka tubastes tegevustes vajab laps kontakti kunsti, kirjanduse ja muusikaga, et saada meel rõõmsaks. Lapsele on oluline teada, et kui ta on väga kurb, siis muusika või kirjanduse kaudu saab seda läbi elada.

Lapsed unistavad väga lihtsast elust ja vanematel ei ole raske seda neile võimaldada, kui natuke sellele mõelda💕

Mulle need mõtted meeldisid ja ma olen nendega päris nõus. Meil veel natuke arengu ja õppimise ruumi on, kuid lapsed kinnitasid, et meil on nende unistuste pere.

Ja see teeb, mulle vaid rõõmu.🤗

Oleks vaid sõpradega kõik okei. Ükspäev oli ühel lapsel mure, tema tegi ägeda kingituse sõbrapäeval oma sõbrale. See sõber võttis ühe asja sealt kingikotist välja, ja kinkis sellesama kinkekotiga ülejäänud asjad, tema silmade all, rühmakaaslasele edasi. Minu tüdruk, siis haaras sellest kingitusest, et „mina ju kinkisin selle sulle.“ Hoolimata sellest, vahetas kinkekott koos kingitusega omaniku.🤔😢 Kujutage seda pettumust lapse silmis. Isegi mina ei mõista, mida see edasi kinkija mõtles või kas selline suhtumine liigitub nonde peres uueks normaalsuseks? Ja sõbrapäeval heaga mõeldud kingitegu, tekitas minu lapses kurbust ja minus omakorda mõistmatust.🙄😕

Olen olnud see ema, kes on iga päev ja iga sekund laste jaoks olemas. Vaadanud mõnikord viltu neid, kes mõnekuuse beebi kõrvalt nädalavahetuseks spaasse lähevad ja lapse koos pudeliga vanavanemate juurde viivad.🙂🙃
Mul võttis liiga kaua aega taipamaks, et lastest eemal viibimine, pole nendest mitte hoolimine või egoistlik olemine. Selleks, et sul oleks anda midagi lastele, pead sa andma midagi ka endale. Muidu sul polegi midagi anda ja lapsed tajuvad kui ema on väsinud ja närviline või eelistaks olla mujal. Endiselt ei usu ma, et lapse vanaema täiskohaga rakkesse panemine oleks päris õige (ta on siiski minu laps ja mu vanemad kasvatasid juba minu suureks)… kuid võtta enda jaoks mõned tunnikesed nädalas ja kinkida oma lastele selle arvelt rõõmsam ema — miks mitte? 🤪

See ongi see, mida laps vajab. Mitte 24/7 natuke väsinud emmet, vaid äkki näiteks 21/7 puhanumat ja rõõmsamat ema, kes saab ka n-ö oma asjadega tegeleda, enda eest hoolitseda ja pikas perspektiivis just nii oma lapsele eeskujuks olla.💕

Autor

Kirjuta kommentaar