Tuul peab olema. Eriti selline kohisev, soe, maru tuul. Kuigi, kui toas on soe, varbad paksude sokkide sees või kuum dush seljataga, siis on täuega mõnus, mõnuleda külma jäätise kallal või juua ära kuum kakao. Üsna vastuoluline või mis.

Üle pika aja, lõpuks ometi, oli tunne, et pugeda voodisse, lugeda läbi üks mõnus romaan, niisama ajaviiteks, hinge meeleheaks. Mitte vaid seepärast, et peab või on vaja.

Viimastel päevadel on teemad olnud rasked, ärevad ja kärsitus on alati, mu nõrk külg olnud. Aga, ma ei peaks nii teemasse sukelduma, et laine üle pea käib. Tänagi oli hirmus raske sellest end lahti rebida, aga mõnusalt kohisev ja laineid pillutav tuul, on midagi, mis küünlaleeki aknalaual võbisema paneb ning soojas toas, mõnusat lohutust pakub ja justkui endaga kaasa näib võtvat ka viimase aja murepilved.

Kell pole just vähe. Aga raamat sai läbi. Sukeldun oma sooja teki ja pisipõnni kaissu, ja kuulan enne uinumist tuulemüha kohinat õues. Vaiksed nohinad toas, niiviisi tundub, et tormituuled, kui kõik tibud on kodus😀sobib meile.