Ma pole saladust teinud, et millegipärast olen ma mõminaräppar Nublu fänn. Täna hommikul juhtusin lugema ühte blogi, mille autor kirus hullult bemmi omanikke ja siis lugesin seda blogiteksti ja järsku hakkasin lugema seda räppimise stiilis. Naljakal kombel päris nauditav oli…. “Jooksin kokku tallinn- tartu maanteel, keset lumelopa putru.”

Igatahes, seda postitust tehes, tuleb mulle meelde, et nii palju on räägitud, et ükski inimene ei tohiks enda sisse asju, tundeid, emotsioone, eeskätt negatiivseid koguda. Et kui sul on miskit mure, räägi välja, jaga. kui sind vihastab, midagi, jaga. Kui sul on midagi öelda, siis ütledki. Mitte, et kogud enda sisse, käis ja sisised ringi, kuni ükshetk….pauhti ja maa must. Ja teised, ümberkaudsed ei mõista, et mis sul viga, teinud ja öelnud siis varem.

Aga eestlane on kord selline. Hambad ristis ja on vait. Ajab oma asja. Ma tean, sest olen tüüpiline eestlane ja olen vait olnud väga väga pikka aega. Nüüd viimased aastad olen võtnud vabamalt ja suuresti oma sisse elatavad asjad otse või kaudselt loominguse ümber kirjutanud. Ja nüüd on võimalik ka siia kirjutada, sellist asja, mida ei saa otse ega kaudselt raamatutesse sisse kirjutada.

Hommikul sai kohvitassi manu seiklust 😉
Hommik oli mõnus. Mis siis, et õues oli soem, kui eile, kuid siiski ei tahtnud ärgata ja külma õue autot käivitama minna. Aga polnud hullugi, väga. Lasteaeda ja kooligi said väikesed väänikud rahumeelselt 🙂
Ja siis, tulles koju avastasin enda telefonist kaks vastamata kõnet. Helistasin tagasi, sest nii hommikul vara helistab, ikka keegi, kel hädasti vaja. Meie hommikuringi postiljon, ma arvan, sest ega ta ennast ei tutvustanud. Kähvas vaid, et helistas hommikul, et on pakk, summa ja kopikaid peale, et olen ma kodus.
Noo, ei ole. Ja siis tuli üsna tõre vastus, selline, et nagu ei julgenud väga midagi alternatiivset välja pakkudagi. “No aga mina tarisin paki juba autosse ja mis nüüd saab, vean tuira tuiratagasi või?”

Pobisesin, vaid, et jaa :/ üsna arglikult 😀
Ja siis kostus torust vaid piip piip. Ookei.

Olgu öeldud, tellisime hansapostist paki, mus pidi kohale jõudma 9.02. Eile tuli sõnum, et pakk on postitatud. Andsin kohe omniva infole teada, et soovin paki kojutoimetamist 5.02, sest varasemalt pole lihtsalt võimalik vastu võtta.
Olen siiani kõik oma pakid omniva poolt kulleriga kätte saanud, kes on olnud abivalmid, toredad ja keegi pole sellist kõneviisi näidanud. Täna hommik oleks kohvi kõrval justkui sahmaka külma vett krae vahele saanud. 
Ma mõistan, et omnival keerulised ajad nende pakiautomaatidega aga kas tõepoolest võivad nad lubada veel ka sellist klienditeeninduse taset? Võib kõlada küll meie poolselt vastikult, aga kui ma olen oma tellitud paki eest tasunud postikulu, kas ma ei võiks eeldada ka viisakat suhtlusmaneeri? Järgmine kord, äkki ma ei taha transpordi teenust, kui sinna kuulub selline “tegija” postiljon-kuller.

Olen selle emotsiooni suurelt välja rääkinud ja usun, et edasi jätkub päev palju positiivsemas võtmes 😉 Täna on meie postituses palju juttu, emotsioonidest ja nende jagamistest, väljaelamistest ja sellest, kuidas see kõik inimesi hingeliselt ja võib olla füüsiliselt aitab. Sellest on palju kirjandust, kus räägitakse, et inimene peab kõik emotsioonid välja rääkima, kirjutama ja ühesõnaga pole tervislik negatiivseid tundmusi enda sisse koguda, sest nii võivad need mõjuda haigekstegevalt organisse, näiteks maksa.

Igatahes, pean siinkohal kohe, jagama oma emotsioone, hommikuse jätkuks. Mhmh, kui ma poleks nii pahviks löödud, siis ma irvitaks naerda ja oleks juba naerust kõveras põrandal. Aga kõigest kohe lähemalt.

Niisiis, helistasin Omniva klienditeeninduse numbrile, et kas saaks selle paki siis muul ajal kohale toimetada. Andsid vastuseks, et annavad info Tartusse edasi ja siis nad helistavad kokku leppimiseks mulle. Okei 🙂
No ja helistaski, seesama postiljon, kes hommikulgi.”Noh, mis häda nüüd lahti on?”
Üritasin, mitte nähvata ja hästi rahulikult seletasin, et jäi kokku rääkimata, millal pakk kohale toimetatakse, et kas 5.02 oleks võimalik. “Kui sularaha on olemas, siis mul vahet pole, muidu kui sularaha pole, siis ei saa.” No okei, jäi siis 5.02. 🙂 Kuigi norimise mõttes – kui ma tellin paki kulleriga, maksan kulleritasu, siis ma eeldan, et pakk tuuakse koju ka kulleriga, kellele on võimalik tasuda ka kaardimaksega.

Varasemalt ma oleksin vihastanud ja kaebuse esitanud. Aga…mulle teeb pigem nalja ja kaebust ei esita aga oma emotsiooni kirjutan ma endast välja küll. Keskmiselt selline: hämmeldus, ehmatus, pohhuism, hullumeelne soov irvitada, uus hämmeldus, rahulik pohhuism, vaikne naer enda sees, imestus ja hämmeldus. Mitte grammigi sarkasmi, viha või trotsi, nagu varasemalt võinuks tekkida. Aga ma tean ka, et ega need emotsioonid ju midagi ses teeninduses ei muudaks.

Seega kirjutan, lahkan oma emotsioone enda jaoks. Miks just sellised emotsioonid. Teen ka tähelepaneku endale, kasutada pakkide kätte saamiseks muid viise.

Kuigi kullerite vastu, pole mul endiselt midagi. Nii, et tehke järeldus, Omnivää 😉 ( minulikult ports musta huumorit ka ;)) Kuigi ma arvan, et siin lehel ükski Omniva eest vastutav isik, ei käi 🙂

Aga midagi head ka –
Ja juba – juba ongi käes nädala keskpaik, kolmapäev, mil nädala selgroog murtud saab JA reedeni on jäänud käputäis päevi. Oh, seda ootuselevust, kui palju seda mahub pisikese lapse sisse 🙂

Autor

Kirjuta kommentaar