Teate, mõnikord, kui sul on mure, mis on seotud lapsega, kooliga ja sul tekib tunne, et võitled üksi süsteemiga, mis peaks olema toetav ja abistav, kui reaalselt on pilt hoopiski vastupidine.

Lapsevanem peab tegema kooliga koostööd, ning peab tagama vahendid ja võimalused, et laps saaks läbida kohustuslikus korras kõik kooliastmed heade tulemustega. Enamasti, algavad probleemid, et lapsevanem ei tee koostööd. Meie puhul, tundub asi olevat vastupidine. Kooli tugisüsteem, sh klassijuhatajad, psühholoog ja sotsiaalpedagoog, on staadiumis, kus nad eitavad probleeme või lahendavad probleeme, mis on pastakast välja imetud. Ma tõesti, ei ole see inimene, kes sooviks õpetada teisi, kuidas nad võiks oma tööd hästi teha. Ma pole ka see inimene, kes viitsiks aega kulutada, või närve mõtetu riiu kiskumise peale. Aga, nii ikka ei saa, kui lastele liiga tehakse. Ja see, mis toimub, ei ole enam normaalne.

Olen kirjutanud siin, kuidas me õpime. Enamasti peale kooli. Kõigiga ükshaaval. Kontrollin. Vahel panin ise neile asjad kokku ja kotti ka, kuid natuke iseenda vastutust on ka vaja arendada, seega jah, tõesti, päris igapäev, ma ei kontrolli, kas need asjad ikka said kotti. Samuti, ei lähe ma kooli garderoobi kontrollima, kas kehalise kott on olemas või ei.

Nagu öeldud, lapse enda vastutuse oskuse arendamine. Me kirjutame stuudiumist välja päevikusse hinded, õppimise ja no saavad aru küll, et pisut kehva kipub see asi olema, aga vahel on tunne, et nad on kaotanud igasuguse motivatsiooni ning õppimistahte. Kuid kes poleks, selliste tingimuste juures. Räägin siis ausalt suu puhtaks.

Koolikiusamine. Algus on väike. Keegi midagi ette ei võta. Probleemi näha ei taha.

Paar aastat hiljem, on koolikius ägenenud ja tekivad esimesed probleemid. Raamatu jutustamiseks, tuleb peale hirm. Õpetaja lubab raamatut vastata peale tunde. Suuline teadaanne sotspedagoogile ja klassijuhatajale. Probleemi ei nähta. Ei tegeleta ka.

Praegune moment. Üht last ei kiusata, sest tal koolist ja kiusust väliselt “suva”. Keegi küsib, kuidas koolis? “Hästi.” Kõik küsijad, teavad, et pole hästi. Tagajärg: laps kardab paaniliselt kodutöö esitamist suulises vormis klassi ees. Pigem, laseb endale 1 sisse kirjutada, kui vastama läheb.

Teine laps on endiselt kimpus koolikiusuga. Nagu ka eelnevates postitustes välja toodud. Klassi ees tööde suuline esitamine toob peavalu, iivelduse ja hommikuti soovi mitte minna kooli.

Koolitugisüsteem endiselt probleemi ei näe. Või on valinud teadmatuse, kuidas probleeme lahendada. Eeskätt tuleks tunnistada, et kui esimesed märgid, probleemide tekkeks on kolme aasta tagused, siis praegune olukord on kellegi tegemata või ebapädev ennetustöö.

Saigi hingelt ära öelda. Ahjaa, üks asi veel. Mina tean, mis on koolikiusamine ja mis tunde see igalhommikul tekitab. Ma tean ka, mis jälje see lapsesse jätab. Ja kohe kindlasti, nii need asjad tänapäeva ühiskonnas, ja koolis käima ei peaks.

Minu toetuseks ja lapse heaolu arvestavad inimesed on avaldanud oma arvamust meie enda koolis. Väljastpoolt kooli. Kõik on nii heatahtlikud ja toetavad. Kõik teised, saavad aru, et kui lapsel on klassi ees õppetöö suulise jutustamise/esitamise ees hirm, ei saa teda sundida ilma järk järgu nõustamise ja harjutamiseta, klassi ette. Ja kui juba laps ei julge koolipsühholoogile, öelda, et talle ei sobi selline ühepoolne kokkulepe, siis….kes ütleja olen mina? Ja siin tulevadki mängu juba ümarad lauad. Jep. Tartust Tallinnasse saab sõita ka läbi Võru.

Siinkohal suur kalli, kõige positiivsemale inimesele, keda ma tean. Elvi. Sa lihtsalt oled erakordne inimene, küllap sa tead isegi, eks 😊 Sinuga rääkides, ja sind kuulates, saan aru, et olen õigel teel.

Nii. Nojah, siis 😀

Teate, mis on täna ääretult vahva? Täna on torm. Noo, olgu, see praegune katust ja aknaplekki kolistav marutuul pole eriti okei. Aga siis kui see algas, mingi nelja paikku, siis oli see täiega mõnus.

Hommikul jäi lasteaia laps koju, teised läksid bussiga kooli. Tegime diivanile tekkidest ja patjadest pesad, vaatasime telekat, lugesime raamatut ja piiga maalis köögis. Siis viisime jõululoosipakke kooli. Ja siis jalutasime õues, tegime vaprale hobusele ninale pai ja ütlesime Elvile “Tere”. Jah. Nad olid kahekesi vaprad, ja tegid tellitud sõitu, selles algavas tormis.

Ja siis, lubasin hommikul koolipiigale, et toon ta koolist koju, teeme frikadellisuppi, kohupiima kisseliga ja tegelikkuses, muidugi tegime juurde paneeritud kana ja pokaal jäätist desserdiks. Tegime söögid valmis, et kui elektrita jääme, poleks ohtu nälga jääda😀 ostsime mõned küünlad, et noh, päris pimedas istuma ei peaks. Ja tegime padjakuhila otsa, nüüd kõigile pesad. Õppisime, mis vaja ja jätkasime suure tuulekohina saatel vaatamist jõule Tondikakul.

Söögitegemise ajal, kirjutasin mõttes kirja eesti keele õpetajale, aga päriselt ma seda kirjutama, ei hakka, sest ma tunnen, et ka seda mõistetakse valesti.

Aga torm on mõnus. Hoiab terve pere kodus. Küünlad põlevad. Vanniskäigud ja tüdrukute spa 😀 raamatute lugemine vilkuva lambi saatel ja shokolaaditükkidega jäätis. Ja kuigi elekter on veel alles, pugesid kõik varakult voodisse ja uinusid.

Puud kummarduvad õues maadligi ja naabrite koduaias, säravad jõulutuled….loodame, et hommikul alles on. Midagi kriuksub ja ägiseb akna taga, nagu oleks poolel teel murdumiseni.

Loodan, et see on puu, kusagil kaugemal, mitte katus, või mingi muu oluline ehitis.

Aga, kui kogu pere nohiseb. Tuul undab, nagu merel. Lainete asemel kohisevad puud. Ja sa jood köögis, kuuma teed, ja külm koeranina tonksab su säärt, siis tegelikult, on meil kõik ikka hästi 😀

Hindame, seda, mis meil on ja kes on me ümber. Ja nagu Elvi ütleks “Sul on kodus vähemalt alati üks positiivne inimene – sina ise”. Ja teate, mis, ma tunnen, et tal on õigus, sest kui oma lapse eest seismine, välja arvata ja sellega seotud pingestatud hetked, on meil palju muud, mille üle tänulik, ja rõõmus olla.😉

Kõik on hästi 😀

ja see torm, senimaani on ikka eriti vinge.

Autor

Kirjuta kommentaar