Rohkelt teed, mett ja looduslike ravivõtteid. Täna muidugi, on köha, juba nii hulluks jälle läinud, et pidin sahtlist sinepiplaastrid välja otsima. Kuuma vee all ligunema ja varbaid soendama. Nüüd “naudin” teravalt näpistavalt sinepiplaastri torkeid. Mugin jäätist ja vestlen huvitavate inimestega. Möönan, et eestimaa on väike ja iga uus tuttav, on juba ammune tuttav, kellegiga, keda juba pikalt tean, kuid miskipärast pole ühisesse suhtlusringkonda sattunud. Vahel on tõesti tunne, et mõni inimene satub sinuga ühele teele, sama juhuslikku sammu astuma, nagu ette määratult. Midagi õpetama, kaasa tooma või hoopis, jagama informatsiooni, mida oled palavalt otsinud. Et nagu, küsid kosmoselt ja sõnumitoojaks võib olla su sõbra tuttav, või kasvõi üleaedne Mari.

Täna juhtus, aga nii, et kuna kuum dush seljataga, istun pakitult sinepiplaastrite raudses kaisutuses, sooja teki all. Õues puhub hooti üpriski külm tuul. Kuu, tundus, et pole veel päris ümmargune, seega täiskuu programmi veel rakendada ei saagi. On vaja ju hoolitseda, need mõned kuud alumiste naabrite eest, et neil adrenaliin möllaks, ja veri ringi käiks, sest ma kipun arvama, et kui päevast päeva 24/7 365 päeva pirru valgel, akna kardina taga naabreid piiluda, võib muidu igavaks minna. Rutiin ja tuimus võib peale tulla, veel niiviisi.

Meil seda põnevust jagub, eeskätt tervise valdkonnas. Eelmisel nädalal oli meil siis kogupere kõhuviirus, mis väljendus oksendamise ja kõhulahtisusega ühe ööpäeva vältel.

Esmaspäeval, selgus tõsiasi, et uhke kuuene, oli okseviiruse tüsistusena, saanud süljenäärme põletiku, mis kuigi olles algusjärgus, muutis tütarlapse põse paiste ja valusaks, ka süljeeritus on häiritud. Diagnoos saadud, saime ka soovituse, veel nädal aega kodus toimetada.

Täna, saatsin suure poisi siis dressipükstega kooli, sest panime eime riided pesumasinasse, mis kuivama panna, meenus aga 30 minutit ENNE kodust lahkumist. Valik, oli mitte kooli minna või märgade pükstega või dressidega. Läks dressidega. Jäi loomulikult sotsiaalpedagoogile ka silma ja teenis ära märkuse, et eksis kooli kodukorra punkt 4.5 vastu (dressid seljas).

Huvitav, kuhu oleks võimalik kirja panna lapsevanemate poolt tehtud märkused koolitöötajate sh sotsiaalpedagoogi eksimused, kooli kodukorras?

Tehku vahelduseks oma päris tööd….ahjaa, õige…ma olen selle teatud määral, juba tema eest ära teinud 😂

Igatahes, me noorte programm on käima lükatud, ja kuigi kooli poolt koostööd ega tuge pole. On isegi tartu vallavalitsuses inimestel hea meel, et keegi väljastpoolt kooli püüab noori aidata. No tuleb tunnistada, et teatud eranditega, pole osadel noortel muud probleemi, kui et kõik nad peegeldavad agressiivset käitumist edasi ja kuhu iganes. Nagu viskaks põrkepalli vastu seina ja jälgiks kuhu järgmisena põrkub, kas võtab hoogu juurde või vaibub inerts sootuks. Nii on ka nende lastega.

Aga hetkel kõik magavad, nohisevad. Rohud võetud. Ahjaa, seltsimees Emalenduri köhasiirup, mis on valmistatud 18 sajandi köharetsepti alusel, on üks igavesti vinge kraam. Loodan, et nätaki! aitab see seekordki.

Aga ennekõike head mustsõstra teed ja kodukorjatud võililletupsudest keedetud siirupine mesi, on ikka kõige parem neelupehmendaja. See tõbi ja kaasnevad nähud, võiks nüüd juba ära minna 😀

Aga juuu siis, pole veel õige aeg. Poputame end homme kodus päris ehtsa kanasupiga ning nostalgilise rosinakisseli ja vahukoorega. Kaneelisaiad jäätise ja külma piimaga….

Autor

Kirjuta kommentaar