Teismeliseiga on eriliste saladuste aeg, mil noored, püüdes rõhutada oma iseseisvust, mässivad saladuseloori isegi kõige banaalsemad igapäevased elujuhtumid.

Selline salatsemine teeb vanemad rahutuks: „Mida küll peaks varjama 13-aastane oma toas? Vist midagi hirmsat!” Varjata aga võib mida iganes. Ja sellest võib suurt rõõmugi tunda. „Ära sega end minu isiklikesse asjadesse!” hüüab ärritunud teismeline.

Erinevalt nooremast koolieast, oskavad vanemad lapsed varjata ka oma emotsioone. Sagedasim sõna on nüüd „hästi“ — see on otsekui mask, mille taha saab varjata väiksemaid probleeme ja ebameeldivusi, mida vanemad ei pea teadma. Saladusi aga tekib üha rohkem. Noorukid peidavad osavalt oma olme- ja koolisaladused pooltõe ja poolvale taha.

Vanematel tuleb tahes-tahtmata mõnikord uurija rolli asuda. Samas pole mõtet pidevalt oma uurimisi korraldada. Mitte kõik, mida vanemate eest varjatakse, ei vaja karistust.

Isiklikud saladused saavad teismeliste põhiteemaks. 13-15-aastastel tekib petlik täiskasvanutunne. Eilsed lapsed tunnevad end kogenutena, teadjatena, iseseisvatena, ning neid selles ümber veenda on peaaegu et võimatu.

Mida siis ette võtta?

– Nendega tulebki käituda nagu täiskasvanud inimestega, unustamata seejuures, et nad on veel… lapsed. Parem on kohe kokku leppida, mille eest teismeline ise vastutab, mille üle on kontroll osaline, mida aga kontrollivad täiskasvanud täielikult. Sel juhul ei teki ka erilisi põhjusi salatsemiseks.

Teismeline hakkab selles vanuses end isiksusena tunnetama, ta õpib tundma oma individuaalsust. Noor püüab maha märkida isikliku maailma piire ning joonistab sinna esimesi visandeid oma sisemaailmast.

– Alates 12. eluaastast tuleb lapsele võimaldada omaette olemist. Tal peaks olema oma tuba. Ning täiskasvanud peaksid sinna sisenema vaid pärast koputamist. Kui eraldi tuba ei ole, piisab, kui on koht, kus võib oma isiklikke asju hoida — näiteks lukustatav laegas, mille võti on peremehe käes. Oluline pole mitte luku tugevus, vaid vanemate lugupidav suhtumine teismelise eraasjadesse.

Kui kodus kuulatakse pealt gümnaasiumiõpilase telefonikõnesid, loetakse telefonist tema sõnumeid, võetakse luba küsimata tema jaoks hinnalisi isiklikke asju või loetakse tema päevikut, leiab laps ohutu territooriumi väljastpoolt kodu ning libiseb seega täielikult vanemate kontrolli alt välja.

Teismelise sisemaailm on täis vastuolusid. Ühelt poolt tahaks hoida oma isiklikku elu salajas, teisalt tahaks sellest rääkida, jagada oma muresid ning olla mõistetav.

– Ära pinni last. Otsesed küsimused üksnes provotseerivad salatsemist. Tähelepanelik vaikimine ning lapse ärakuulamine, oma isiklikku arvamust lisamata, aitavad teismelisel avaneda ning näha vanemates sõpru.

– Suhtle lapsega tema väärikust hinnates. Pane telefon käest! Pööra end näoga lapse poole ning räägi temaga nagu võrdne võrdsega. Ära kiirusta nõu andmisega, kui sinult seda ei paluta. Räägi lapse tunnetest: „Kas sa olid pettunud?”, „Kas sa kartsid?”, „Kas sa tundsid tõelist õnne?”…

Avameelsus tekib vaid vastuseks avameelsusele. Kui tütar saab aru, miks ema silmis on pisarad, kui ta kuuleb oma lemmiklaulu, poeg aga teab, milliseid raamatuid eelistas isa oma lapsepõlves ning miks ta valis endale just selle elukutse, tekib perekonnas emotsionaalne lähedustunne. Seda tunnet toetavad peresaladused: leebe suhtumine lähikondlaste veidrustesse või varjatud ettevalmistused sünnipäevalapse peoõhtuks.

Samas võivad vanemad, kes püüavad lapselt tema saladusi iga hinna eest välja meelitada, esile kutsuda veelgi suurema enesessetõmbumise.

Ometi on ka avameelsus hea vaid mõõdukuse piires: ema ei peaks kurtma lapsele isa „halba käitumist”. Laps võib olla ema sõbranna, kuid kõiki ema saladusi ei pea ta siiski teadma.Ära püüa KÕIKE teada saada. Las avameelsuse määra kehtestab laps ise. Igal inimesel on ja võivad olla saladused, mida hoitakse sügaval hingepõhjas.

Autor

Kirjuta kommentaar