Kooliaasta algas hästi. Väikeste viperustega, mis süvenes selleni, et käisin sõpradega väljas, unustasin end telefoni, ja sealt need probleemid alguse saidki. Ei huvitanud õppimine, ja kuna klassis on üldine suhtumine, et mida kehvemini õpid, seda ägedam oled. Lasin end meeleoludest mõjutada ja kulgesin kaasa.

Eelmisel nädalavahetusel, sai mu vanemate mõõt täis. Jäin ilma telefonist, meil on Ei süsteem, seni kuni hinded korras ja suhtlemine, koolis okei ja muud kodutööd tehtud.

Pidin isegi õpetajate juures, oma kõnepruugi pärast vabandamas käima.

Saan aru, et järelevastamiseks, on ette nähtud kuupäevad, aga mis teha, kui ma alles nüüd taipan, et hinnatakse minu teadmisi ja hoolsust minu enda huvides.

Tegin eile ühele raamatuvastamise kontrollile vigade parandust. 2 tundi, koos raamatu läbilugemisega. Õpetaja kommenteeris, mu pingutust järgmiselt

“Hulkur Rasmuse” vastamise tähtaeg sai läbi 10. novembril, enam töid vastu ei võta. “

Enne seda, üritasin esitatud Pan Kleksi akadeemia jutustuse järgi esitada. Õpetaja, kirjutas, vastu, et ta ei hinda seda.

Sealhulgas, mõlemad esitatud tööde kohta on jäänud märkused püsima, ja hinne “1” ja “2” parandamata.

Nõmee.