Otsustasime, juba blogima hakates, et kirjutame positiivsetest emotsioonidest, kuid nagu elus ikka, mõtlesime ringi ja otsustasime kirjutada, täpselt nii, nagu see on päriselt. Loomulikult, mingid filtrid on, sest absoluutselt kõigest, ei pea rääkima ja tõtt öelda, ei peagi kõike kõigiga jagama.

Kuid, selle sügisega on mõttemaailm muutunud. Teate, ütlust, et vein muutub aastatega paremaks, praegu kaalun, hoopis seda lauset veidi ümber mugandama. Nimelt, silmaring, mõttemaailm ja inimese väärtushinnangud koos põhimõtetega ja eelkõige prioriteedid, muutuvad aastatega paremaks. Ka lisandub sihikindlust. Ja sihikindlus, annab võime muuta ligadi logadi oleva asja, paremaks. Kui ei anna, tuleb kainelt osata mõelda ja loobuda ligadi logadi asjadest. Asjadest, mil kasutegur väike, kuid kulutegur kordades suurem.

Kogu maailma, ei muuda ega suudagi muuta üks inimene. Üks inimene suudab muuta oma maailma, avardades, liita oma väikesed maailmad koos kallite inimestega. See maailm, kus on poliitilised protsessid, kus ministrid loobivad üksteist poriga, kus president “vihkab” ja kus inimesed, elavad selle nimel, et saaks teisele ” ära panna”. Sellist maailma, pole mulle vaja.

Minu maailmas, on inimesed head, positiivse energiaga. Oma energiakaasusesse lasen inimesed, kes on vaadetelt sarnased, on toredad, abivalmid ja kes ei edenda oma heaolu, meie pere arvelt. Need, kellel püsivad sünnipäevad, ilma fb abita meeles, kes vahel küsivad niisamagi, et hei kuidas läheb ja kas saate hakkama. Need, kellega aeg ajalt kohvitassi taga lobisemas end leian. Need, kes liikluses on mõistlikud, või kes on lihtsalt naeratavad ja head. Ei ole mõtet muretseda, inimeste eest ega pärast, kellele sina absull korda ei lähe. Kes ei näe sinus midagi muud, peale võimaliku ärakasutatava teguri.

Meil algas oktoobri algus poja sünnipäevaga. Suur poja, juba 13 🎂. Käisime pidasime vanaema juures pidu. Ka tädil oli sünnipäev. Uus pidu tuleb nüüd laupäeval ja veel pühapäevgi on külalisi oodata.

See, koera Bruno teema. See peni hakkas nüüd aktiivseks seltsikoeraks. Tallielu või koduse peesitava mõnuleva peni asemel, tekkis ringirändav kaaslane. Osalt, seepärast, et kui kodust ära oleme, siis olgu ta meiega kaasas, kui oma taksiliku kiunumisega närve sööb. Autosõit talle meeldib. Tallielu meeldib talle ka.

Käisin ükspäev juuksurisalongis Terra Mariana. Jess, mul täiega vedas. Peale mõnusa seltskonna, sain täiega ägedat värvi juuksed. Ja õhulisema soengu. Kuigi algas periood, kus müts dikteerib, mis soeng peas on.

Sain targemaks, ka muidugi, natuke 😀

Ja siis järgmisel päeval, juhtus nii, et sattusin Ju-ju Kirsi juukse ja jumestuskunstniku juurde. Kus sain siis ülinunnu soengu ja jumestuse.

Selsamal õhtul, üritasime, siis maha lüüa ka viis kärbest ühe hoobiga. Esiteks, korda teha st kammida, harjata ja vabastada takjatest, üks kena hobune. Teiseks, suhelda, hobuinimestega. Kolmandaks, luua hobusega side, usaldus. Neljandaks, teha kodulehe tarbeks ägedaid nö stiliseerituid pilte ja viiendaks nö igapäevaseid ratsapilte.

Muidu, vist õnnestus kõik enam vähem, aga see piltide teema, on natuke kahtlane. Me oleme tavaliselt kasutanud fotograafe, kellel on enamasti laste pildistamise kogemus. Üks kord, sai kasutatud Eleriin Aabi teenuseid, kes tunnistas, et tal kokkupuude hobustega puudub. Kuid tekkinud eelarvamustest hoolimata, tulid välja suurepärased pildid, lastest ja ponidest

Ja siis me oleme kasutanud Kadri Talivätsingu abi, erinevate piltide jäädvustamiseks. Viimsel korral, saime sessiooni ajal tunni jagu külma sadu krae vahele. Kuid pildid olid sügavad ja ägedad.

Rääkimata, nendest piltidest, mis Kristheliga Pärnus tegemas tehtud said. Nii mõnigi pilt sündis pakase meelevallas, kus tuul, jäide ja kõik muud ebameeldivused, nt kanni närivad punased sipelgad esindatud. Või Terje Taltsiga hipodroomil või hullari taga….Aga mitte kunagi, pole mul olnud tunnet, sessiooni ajal, et milleks ma seda kõike teen.

Aga seekord oli, väga väga erinev. Esiteks oli fotograaf, uus. Ja oli tormituul. Tormituul, mida hobune kartis. Mis oli külm, lausa läbilõikavalt jäine. Sadulasse, istuda, üle mitme aasta oli väga jube. Tulin, sealt alla kiiremini, kui üles sain. Soovisin, pilte teha, tuulevarjus. No ilmselgelt…

Üks kaasasolnud tütre sõbrannadest, sai siis sadulas istuda. Seal, kus mina oleks pilte soovinud, neid ma ei saanud. Aksessuaarid, mis olid mõeldud hobust müstilisemaks tegema, neid me ei kasutanud. Olemasolevad lilledki kadusid lakast tuulekiirusel. Need, pildid, mis ma praeguse seisuga näinud olen….ma leidsin, endast ühe…äärmisel juhul kaks, mida ma oleks nõus laskma kasutada. Lastest, vast saaks ikka rohkem. Käesolevatest kuni neli pilti. Pehmelt öeldes olen ma rahulolematu, sest tõsiselt, seda külmetamist, planeeritud aega ja kulu, ja tasuks saadud palavikku ja tõve stiilis, pilt on häält pole, tundub kuidagi jama. Rääkimata pingestatud hobune, keda tormituul närviliseks tegi.

Üks pilt, mis minu meelest hästi välja kukkus, oli see…

Minu lemmik pilt

Aga, ülejäänud, pildid on tulemata, võib olla, on teepeal, kus hobune kodule lähemal, rahulikumad pildid. Mine, sa tea.

Minust püüti kinni aga kõik emotsioonid, ilmed, mis mulle sugugi ei meeldinud. Kui teha ilusaid sätituid pilte, siis olgu ikka kõik kenasti paigas ja sätitud.

Sõlmisime sel hetkel hobusega kahepoolse kokkuleppe moodi diili.

Aga õppetund selline, et tark ei torma, tähendab, see siis seda, et kui kosmosest tulevad märgid, et tuleks edasi lükata mõni asi, siis tulekski seda teha. Kui kasutad fotograafi, kasuta seda, kelle käekirja tead, kelle piltide õnnestumise % on pisut suurem. Kui, see fotograaf, ei saa, siis oota, kuni saab. Mõned vanad ja sissetallatud rajad töötavad paremini, kui uued alles loodavad metsatee rajad, kus sammupaar kaks tallanud.

Oma maailma loome paremaks, kui me ei leiuta juba toimivate süsteemide asemel, testimata süsteeme. Jalgratast, pole vaja enam leiutada. Kasuta seda, mis sul on ja täienda, arenda.

Ja nii ka muudes asjades oma elus.

Autor

Kirjuta kommentaar