Internet on võtnud enda alla  suure osa meie igapäevasuhtlusest. Sellega seoses ka emotsioonidest ja emotsioonaalsetest olukordadest, mis tekivad internetis surfates, uudiseid lugedes, kirju kirjutades. Kui näost näkku suhtlemisel on meil võimalus tajuda ka suhtluspartneri keelt, olekut, siis interneti vahendusel sõltub meie arusaamsõnumist peamiselt kirjapandud sõnadest. Lisaks ka meie endi meeleolust. Sellele me sageli ei mõtle, kuid just see on see, mis võib olla allikaks, mis suhtluses konflikte või erimeelsusi loob.

Mõni päev tagasi, oli mul kokku lepitud jõulufotode sessoon Tartus, kuid teatud asjaoludel me ei saanud minna ja mõned tunnid enne, andsin ka märku fotograafile, et kahjuks me ei saa kokkulepitud ajal ettenägematutel asjaoludel tulla. Ma arvasin, et fotograaf, võtab teadmiseks, pakub uue aja ja…. on kõik okei. Aga ilmselt ei olnud tal kõige parem päev ja valas oma emotsiooni vastussõnumisse, milles teatas, et … nii hilisest tühistamisest hoolimata, saadab ta mulle 50% arve kogusummast, olgu ma nii kena ja maksku ära.  Noh, selle peale kargas hing täis ja tahtis vastumeili teele saata…..Aga tuli meelde, et egas tark ei torma 😀 Emotsionaalsena ei ole mõistlik lahmida. Hingasin 3x sisse ja otsustasin lasta olukorral settida. Juba paari tunni pärast tuli vastu meil, kus kirjutati rahulikumas toonis, et tema oli siiski selleks ajaks juba oma kulutused teinud ja stuudiosse jõudnud / ( 3 tundi ENNE meie kokkulepitud kellaaega) ja ( tal old siiski ka teised sessioonile tulijad) , kuid ta emotsionaalselt kõver, sest keegi teine oli ka oma kokkulepitud aja tühistanud. Kuid, et tal on ka lapsed ja pere toita ja arve jääb siiski mulle tasumiseks. Mitte, et ma sellega nõustuskin, sest minu meelest ei tekitanud ma sellist kahju, ning kas järgmine kord,…. hakkan ma üldse teavitama, kui ootamatu seik vahele tuleb? Selle järgmise korraga…. pakkusin välja, et maksan siis selle arve, noh jupikaupa ära ja et edaspidi meie koostöö jätkuks, sest fotostuudio mulle meeldis ja fotograafilgi esimesel kohtumisel viga polnud 😀 Ja siis sain vastu kirja, et edaspidi on nii, et hakkab olema ettemaks, et “Laiskadel inimestel oleks motivatsiooni ka laiskadel päevadel siiski kohale ilmuda.” Jah. Mis te arvate, kui palju on mul see soov kompromissile minna alles või seda koostööd üldse jätkata. Muidugi mitte!

Kuigi olen veendunud, et tegelikult kui tekib konflikti situatsioon, ei tohiks seda lahendada  virtuaalsetes suhtuskanalites, vaid tuleks leida siiski  leida aega ja võimalust kohtuda näost näkku või kasvõi telefonitsi rääkida.

Viie lapse emana olen olnud olukordades, mis pakuvad pea iga päev emotsionaalseid väljakutseid. Alati leidub peres keegi, kellel on paha tuju, kellele midagi ei meeldi, kel tekivad teistega ütlemised. Ja pea alati  kipub olema lapsevanem see, kes kõigist neist erinevatest emotsioonidest osa saab, kellet oodatakse, et ta lahendaks ebaõigluse, peletaks igavuse, nukra meeleolu jne. Kuigi erinevate olukordade toimetulek on jätkuvalt mulle väljakutseks, olen avastanud, et võti nende lahendamiseks on meis endis. Ehk mida paremini suudame lapsevanemana  oma emotsioonidest aru saada ja neid juhtida, hetkeolukorda tunnetada ning keerulistes olukordades rahulikuks jääda, seda paremini suudavad seda ka lapsed Seetõttu proovin sisse hingates maha rahustada esmalt ennast ja alles siis saan nii olla toeks oma lastele, et nad oma emotsioonidega toime saaksid tulla.

Oluline on ka lapsi jälgida, ja teada, mis on nende jaoks  parim tee – kellele meeldib üksi olla, kellele nutta, , kellel patja oma kurbus välja valada. See on esimene, mille jaoks lastele aega annan. Küll hiljem, jõuab  probleeme lahata – kui seda vaja.  Tuleb ette ka olukordi, kus  emotsioonide ohjamine välja ei kuku just kõige paremini, siis  on ülioluline, vabandada ja selgitada oma käitumist.

Nii, et vanarahvatarkus, et suppi kuumalt ei sööda, peab paika 😀

Autor

Kirjuta kommentaar