Millest need tähelepanekud siis räägivad, seekord 🙂 Seekord on juttu, nendest asjadest, mis selles emotsionaalses möödunud nädala virrvarris kahe silma vahele jäid, kuid mis siiski oluliseks võiks osutuda. Või asjadest, mis pole oluline, kuid tunnen vajadust, need siiski üles märkida. Või lihtsalt.

Alustaksin, ehk eile nähtud “Pealtnägijaga” ja samast teemast, mis kajastatud siis ka meediakanalites. Teemaks siis omandiõigus ja kinkelepingud. Kummaline, kus mõnikord juhtuvad sinuni saated, mis endalegi vajalikku teadmist annavad. Aga sama kummaline on ka see, kuidas inimesed seaduseid tõlgendavad.

Mina, sain näiteks eelmise nädala jooksul teada, et kui kinkelepingus on kirjas punkt, kus vanainimene võib jääda konkreetsesse kinnisvarasse elama, kuni ise tahab. Siis nii on, seda ei muuda ei ussi ega püssirohi. Aga nendel teistel inimestel seal kinnisvaras ei oleks justkui mingeid õiguseid.

Ütleme, et kui on olukord, kus on kinnisvara omand, tehtud kinkelepinguga ühele lapsele, kes kolib kinnisvarasse sisse oma perega. Hooldab, remondib. Ja kui juhtub, et ütleme selle vanainimese peas pole kõik korras, dissotsiatiivne isiksusehäire, kaldub vanas eas vägivaldsusele, jms. Siis ei saa, seda vanainimest hooldekodusse paigutada – kui ta just ise nõus pole. Kui vanainimene peaks jääma voodihaigeks ja keeldub ikka hooldekodusse minemast, siis peab hakkama ka see ühe lapse selle vanainimese eest hoolt kandma. Hoolimata sellest et vanainimene nende vastu on vastik, ja õel, ning võib kalduda ka vägivaldsusele. Teised õed- vennad näiteks, on aga alati kanged targutama, et kuidas peaks vanainimesega käituma, ja alati teavad kõige paremini, kuidas elujärg selles korteris käima peaks. Boonuseks on muidugi lause, et sina said kinnisvara – sina hoolda ka.

Kujutan ette, et sääraseid olukordi on eestis tuhandeid. Kuid avalikuks jõuavad need teemad, kajastusena, et vanainimesest tahetakse lahti saada. Mina ei tea, mis olukord tegelikult seal taga eilses loos oli, nägime ju vaid seda, mis oli ekraanil. Seega tollel teemal sõna ei võta. Ajalehe kommentaatorid delfis, annavad ju niigi hagu alla.

Aga sellistes lugudes on alati kaks poolt. Ja saadud kogemusena, võiks vaid öelda, et eemal elavad sugulased, räägivad sellistes kinnisvara lugudes, vaid siis, kui kana pissib 😉

Tähelepanekud koolivaldkonnast

Noh, kool algas nagu…. kool. Pisemale koolis meeldib. Õppimist kodus väga ei anta. On olemas sõbrad, hea õpetaja ja kodune tugi on olemas. Mõned sellised probleemid alguses tekkisid, aga need on lahendatud. Käib trennis. On saanud kiituseid. Ja on silmnähtavalt edasi arenenud ka. Suurtel, mõnel on üllatuslikult keelte peale annet ja isegi eelmisel aastal see probleemne loodusõpetus on viieline aine. Juhtus, see, et toimus õpetaja vahetus 😀 Juhtunud on ka see, et pole päeva, kus eesti keele õpetaja, ei lisaks lastele märkusi. Pole harv juhus, kus samale päevale on kirjutatud kolm erinevat märkust, kuigi saaks need ju ühe märkusena koos koonddata. Kuna laps alati räägib neist märkustest, siis võtan selle õpetaja lisatud märkamise teadmiseks. Üldjuhul, hetkel on koolis kõik hästi, kuigi abiõpetajate vajalikkusest matemaatika tunnist pole ma aru saanud, sest mingit arengut või tulemuslikku kasutegurit selles pole.

Sugulased. sugulased, ei saa neist….üle ega ümber, eriti kui nad käivad samas koolis ja lausa pisema piiga paraleelklassis. Suur piiga on tähelepanu juhtinud mitmeid kordi, et ei tea, kas “tädi” on ära keelanud meiega suhtlemise, sest meie lapsed ütlevad tihtipeale sellele lapsele “tere, või “tsau” aga vastust ei saa nad kunagi. Kodune kasvatus? Võõrastega ei räägita?

Hoohoojahh 😀

Mulle tuli meelde üks lugu, või tegelikult mõte, täna räägitud ühest katkendist, et kui ma oleksin loom, siis ma…. hea mõelda, ju et kui ma olen loom, siis ma tahaks olla ….. EEE….. ja siis hakkab mõte arutult jooksma, mõtlen üle ja …. ma ei tea 😀 Või, et kui ma oleksin maastik, siis ma oleksin….EEE…mismõttes maastik? Aaa…ma ei tea. Või lind? Ausalt, pole õrna aimu ka. Ja nii ongi, kui ühes päevas on info juurdevool tungivalt tugev, siis päeva lõpus on su pea mõtteid täis ja sa ei teagi mitte midagi.

Ma pidin endale tegema kalendermärkmiku, kuhu kirjutasin üles laste tunniplaani, kellaajad, trennid ja nende ajad. Teadaolevad reisid, väljasõidud ja klassirahade soovid. Koosolekuteajad jne. Oma projektide kavad, daatumid. Muud daatumit meeles pidamist nõutavate asjade ülestähendamine. Ja nii on – päevad läbi mõtlemist, hakkab see mõtete tropp laiali valguma, kuni ükshetk on ka selgus käes.

Kui ma oleksin maastik – siis ilmselt Otepää kuppelmaastik ja kruusateede kurvid. Miks? Sest mulle meeldivad mõnikord ootusärevus, pinge ootamatute olukordade ees. Otepääl on kruusateedel kurvides vahel selline tunne, et huvitav kuhu peale kurvi kohe keerama peab 🙂 ootusärevus.

Kui ma oleksin lind, siis ilmselt öökull. Miks? ÖÖkull on öine loom. Tarkuse sümbol. Õpetajate, juhendajate sümbol.

Kui ma oleksin loom, siis ilmselt kass, või jänes. Eriti sooja armastav tegelane, paksu karvaga. Armastan soojust, päikest, ja poeks karge jaheda eest peitu ninaotsani teki sisse. Kass, seepärast, et isepäine loom, on sõltumatu ja ei lase end kõrvalistest asjadest häirida.

Käisime ükspäev tegemas fotosessiooni, koos ponidega. Soovisime sügisilma. Mõtlesime küll päikest, värve jne. Saime aga vihma. Väga vahva, et on fotograafe, kes vihma ei karda, sest tegelikult ladistas ikka päris korralikult. Pildid see eest on viimase peal ja modellid ei kartnud külma ega tuult.

M: H.L ja Mia. Ponid: Viki ja Zimba. Fotograaf: Kadri Talivätsing

Sügis on kätte jõudnud.

Täiega mõnusalt vahva, on omada sellist vahvat perekonda. Mõnus, on muuta enda maailma 😉 Kasvada koos.

Autor

Kirjuta kommentaar