Tag

Vajadused

Browsing

Sa tunned seda oma varvastes juba varahommikul. Keegi on jätnud oma saapad esikuukse ette, nii et sa koperdad nende otsa. Keegi unustas tualetis vett tõmmata. Sa näed lapse koduste tööde vihikut lauanurgal, aga laps on ise juba uksest välja lennanud ja sõidab bussiga kooli poole. Tunned, kuidas viha sinus tõuseb 😤, pigistad hambad kokku ja kordad endale: hinga! Jää rahulikuks. Hinga.

Loed stuudiumist, koolitundide kohta. Märkust, näed kehva hinnet või tegemata koolitööd, mida eile veel üles polnud antud. Õhtusööki valmistades oled sa jätkuvalt kuri, sest hommikused asjad ajavad sind ikka veel närvi ja lisaks tead sa juba ette, et pere hakkab pea igal juhul vinguma su tervisliku toidu peale. Ja siis lennutab keegi sulle paberlennuki vastu kukalt.😶🤬
Sa plahvatad! Kulp lendab kraanikaussi, sa rebid lennuki viskaja käest käest ja silmist lööb välku! Sa karjud kõigi peale ja elad end välja. 😤😡
Mäletan, kuidas mu tädi, kellel 4 last, mu lemmik tädipoja ja tütre seltsis, mitu nädalavahetust veetsin, samamoodi plahvatas, kui ta oli päev otsa vaikselt vihast podisenud. Kui söök oli söömata või pesu pesemata. Me ei saanud kunagi aru, milles asi on. Mis vahet sel on, kas köök on puhas või voodi tehtud, kui me hommikul kooli lähme?! Nüüd me saame muidugi aru küll…🙄😂
Oled sa kunagi mõelnud, miks nii paljud emad nii pahased on? Miks isa tuleb töölt heas tujus, tahab lastega mürada ja sina emana lähed närvi, sest ta ärgitab pere enne uneaega liiga üles? Miks neid emasid, keset mänguhoogu tabab õud, paanika ja viha, sest kingad ei ole kingariiulil ja jakk ei ripu nagis?🤔

Kas teadsid, et viha on tegelikult mingi teise emotsiooni jätk? Psychology Today järgi ei ole viha kunagi peamine emotsioon, vaid väljendab mingit muud tunnet, mis on meie sees peidus ja mida me ei oska sõnadesse panna, näiteks tunne, et meist ei hoolita, abitus, väärtusetus ja võimetus. Loogiline, eks? Me tunneme, et meie pere ei hinda ega väärtusta meid, me oleme nende jaoks justkui nähtamatud ja seetõttu sülgame nende poole täiesti suvaliste asjade pärast tuld.🤨🙄 Lisaks päevatööle näen iga päev vaeva selleks, et me maja oleks korras, teeme perele tervislikku toitu, peseme ja kuivatame pesu, küürime peldikut, voldime voodilinu, peseme lapsi, aitame neil kodutöid teha ja omavahel mänguasju jagada. Ja kui need inimesed, kelle heaks ma seda kõike teen, astuvad uksest sisse ja loobivad oma asjad mööda maja laiali, jätavad kööki kuhja pesemata nõusid ja saiapuru, katavad elutoa laua šokolaadipaberitega ja kakajunnid peldikupotti, saame me tõesti väga vihaseks.😟
Me ei taha nende peale karjuda ja nemad ei taha, et me ende peale karjuks. Mu ülesanne emana on neile selgeks teha, millised minu enda vajadused on, et ma ei tunneks end omaenda kodus väärtusetu ja tähtsusetuna. Ma ei pea kasutama passiiv-agressiivset suhtlusviisi ja eeldama, et nad mu mõtteid loeks.😀
Kui tunnen, et ärritus hakkab mööda mu varbaid ülespoole ronima, tuleb mul iseendaga tõsine vestlus maha pidada. Milline mu vajadus on rahuldamata? Kas keegi teine peaks selle probleemi lahendama või on see ainult minu enda teha? Tihemini on see ikka minu enda asi. Ma saan ise oma ärritusest jagu. Lähen jalutama, teise tuppa, hingan sügavalt ja mõtlen välja, mis tegelikult toimub. Kas ma olen väsinud? Kas mul on lihtsalt liiga palju teha? Kas lapsed jätavad oma asjad tegemata ja mina teen need nende eest ära? Ma pean välja mõtlema, mis mind närvi ajab ja kuidas sellest jagu saada.

Muidugi ei ole see mingi lollikindel meetod. Meil kõigil on häid ja halbu päevi ja see on täiesti andestatav. Aga kui märkad, et lähed närvi iga põrandal vedeleva soki peale ja tahaks kellegi pead otsast hammustada, sest lapsed ei pannud nõusid kappi just täpselt nii nagu sa palusid, on küll aeg samm tagasi astuda ja mõelda, mis tegelikult toimub.🤪

Mõni mees ilmselt kommenteeriks, et „ vajadused rahuldamata.“

Just, aga ilmselt, ei teadvusta ükski mees reaalselt, et ka kodusel kaasal on vajadused.

Näiteks omavahel rääkimine. Te ei räägi omavahel päris asjadest. Muidugi vahetate igapäevast hädavajalikku infot selle kohta, kes poodi peab minema või lapsed lasteaiast ära tooma, kuid millal te viimati omavahel tõsiselt ja täiskasvanute kombel päris olulistest asjadest rääkisite? Nagu tulevik, plaanid, unistused, lootused… Ainult sellised vestlused hoiavad suhet üleval, mitte võistluslik halin sellest, kummal oli tööl kehvem päev või kui palju tööd jäi tegemata.

Värskelt armununa ongi elu kogu aeg põnev ja selleks, et liblikad kõhus möllaks, pole eriti pingutada vaja. Mõni aasta hiljem on olukord hoopis teistsugune. Selleks, et midagi toimuks, peab pingutama ja vaeva nägema, vastasel juhul elategi õnnetult õe-venna elu ja olete mõlemad äärmiselt rahulolematud. Ta ootab sinult esimest sammu! Üks väike lillekimp, kinoõhtu või romantikapakett on just see, mida ta vajab, et sära silmadesse tagasi tuleks!

Millal sa viimati küsisid oma kaasalt, mis filmi ta tahaks vaadata või millisesse restorani õhtusöögile minna? Tõenäoliselt ei ole ta saanud rahulikult ja segamatult mitu aastat peadki pesta ega tuletis käia, telekast näeb ta ainult multikaid ja toiduks on ainult see, mida lapsed ja sina soovite. Ta unistab heast filmist, täiskasvanutele mõeldud õhtusöögist ja segamatust vestlusest meeldivas seltskonnas, kuid pereelu kõrvalt on need kõik unarusse jäänud. Ta ohverdab ennast sinu ja laste heaks ja tegelikult on ta aeg ajalt sellest tüdinud.

Tead seda tunnet, mis sind valdab, kui oled just töölt koju jõudnud? Tahaks visata jalad seinale ja lihtsalt niisama olla? Tea, et su kodune kaasa tahab sedasama. Ja arvatavasti annab ta sulle võimaluse pärast tööd end välja puhata ja rahulikult olla, kui ta ise lastega räägib ja süüa teeb. Ka kodune ema tüdineb aeg ajalt pidevast kisast ja laste lalinast ning vajab kuuma vanni ja kruusitäit jahtumata kohvi, et end jälle normaalse inimesena tunda. Nähes, et kaasal hakkab juhe kokku jooksma, võta oma pesamunad ja mine nendega õue või paku välja, et oled ise lapsehoidja ja saada naine juuksurisse, massaaži või sõbrannadega kohvikusse.

Aga… selle asemel on ju hea, hoopis viriseda, et kodune kaasa tööl ei käi aga muudkui aga näägutab päevad läbi. Ei tea, mis tal küll viga on? No ei tea, miks ja mis küll. 😉😊

Mul on telefonis sammulugeja. Niisama olen määranud päevaseks minimaalseks sammu määraks 6000 sammu. Vahel tuleb täis, enamasti mitte. Üleeile lisas mind suvaline kaaskasutaja sõbraks ja pakkus välja 30 000 sammu challengi. Huvi pärast, võtsin ma selle vastu. Aega oli 7 päeva, et see sammude kogus ära marssida. Ja mis oli tulemus. Väljakutse võitsin mina. Ja päevasammu rekord sündis ka eile.

Nii, et võistlusmoment tuleb igati kasuks. Täna aga on luud, kondid valusad ja rohkem kui 5000 sammu astuda ei jõudnud, sest beebipõnn keeldus täna vankris magamast. Aga väga mõnus, vankerdame ilusate ilmade korral õues, ja saavad ka sammud kenasti loetud. Ja kui on tusatuju, siis lahtub ka too, kiirelt. 3in1 combo. 🤪😇

Sammude saavutus
Väljakutse nr 1

Inimese subjektiivne õnnetunne pidavat seisma neljal suurel nelinurgal: inimese tervislik seisund, paarisuhe, eneseteostus ning füüsiline ja materiaalne turvalisus. See, missugune on sinu suhe sulle kalli inimesega, mõjutab otseselt kõiki teisi aspekte: nii tervist, eneseteostuse võimekust kui läbi selle võimet luua endale turvalist keskkonda.
Mõistlik oleks enne suhte loomist tunda põhjalikult omi vajadusi ning leida partner, kes sobib neid rahuldama. Tark oleks õppida tundma ka partnerit enne kui temaga kooselu alustada. Tegelikult on muidugi hea küsimus, kas me iseennastki tunneme ja kui palju on üldse võimalik oma partnerit tundma õppida. Liiatigi me ju muutume kogu aeg, meie vajadused on täiesti erinevad sõltuvalt elufaasist.


Hea suhte lihtne valem: heas suhtes on mõlema partneri vajadused rahuldatud
Selle eeldus on see, et kumbki tunneb põhjalikult oma vajadusi ja annab neist (ja nende muutumisest) oma partnerile jooksvalt teada. Kas sa annad endast teada, kui keegi palub, et sa midagi teeksid, aga sul pole selle jaoks aega või energiat? Kas sa annad endast teada, kui oled kurb ja üksik ja vajad seltsi, lohutust või kallistust? Või hoiad selle endale ja loodad, et keegi märkab? Kas sa annad endast teada, kui sa tahad üksi olla, kui vajad aega iseendale?


Muidugi, mõned meist annavad endast pidevalt väga valjuhäälselt ja nõudlikult teada, mõned seevastu ei anna endast üldse teada. Kui sa annad oma vajadustest paarilisele teada, aga see kõlab kui kurtidele kõrvadele, kui su partneril pole huvi, mida sa vajad, et end suhtes hästi tunda või kui ta seda küll teab, aga sellesse panustada üldse ei viitsi, on paras aeg endalt küsida, miks ma siin suhtes olen, kui mu vajadused rahuldamata on.


Hea suhe toitub vastastikusest huvist, usaldusest, soovist teineteisele pühenduda ning teise vajaduste austamisest.
Üks tarmukas mees ütles kunagi, et paarisuhe on nagu lühilaine raadio timmimine. Paraku pole nii, et krutid vastuvõtja sobivale lainepikkusele ja kvaliteetne heli on ja jääbki tagatuks. See tähendab, et eelkõige peab olema huvi partneri lainepikkuse vastu ja viitsimine tegeleda pideva häälestustööga. Lainepikkuseks ongi partneri vajadused. Keeruliseks teeb asja see, et vajadused muutuvad ajas.


Suhte alguses näitame end sageli pühapäevasest küljest – väiksemate vajadustega ja elutervematena, kui me tegelikult oleme. Nii inimlik. Paariteraapias selgub aga ikka, et vähemalt ühe, sagedasemini aga mõlema vajadused on suhte arenedes jäänud rahuldamata. Ühtedele tundub ilmvõimatu partnerile oma vajadustest rääkida. Teised küll esitavad oma vajadused, aga partner ei vaevu/oska neid vajadusi kuidagi rahuldada.


Millised siis on need vajadused? Me saame jagada inimeste vajadused kuude laia rühma:
Intellektuaalsed vajadused: käia teatris, vestelda päevapoliitikast, ajaloost, raamatutest, ühiskonda puudutavast ja muudel vaimu virgutavatel teemadel;
Sotsiaalsed vajadused: need vajadused määratlevad, kui palju vajab inimene aega üksiolekuks, kui palju aega eeldatakse kahekesi veeta, kui laialdast suhtlemist kumbki soovib oma sõpradega, vanematega, sugulastega, töökaaslastega. Sotsiaalsed vajadused määravad, kas inimene on rohkem kodune, omaette või suurt suhtlusringi igatsev tüüp;
Seksuaalsed vajadused: need vajadused näitavad, kui sage võiks inimesel olla tema suguelu ja milline see võiks olla;
Materiaalsed/pragmaatilised vajadused: siia alla kuuluvad füüsilist turvatunnet tekitavad tegevused nagu töölkäimine, kodu, raha, kinnisvara, transport, riided, söök;
Spirituaalsed vajadused: siia alla kuulub vajadus mõtestada oma elu, areneda, näha kõrgemat plaani, lugeda eneseabi kirjandust, käia erinevatel isikliku arengu koolitustel. Religioossetel inimestel kuulub siia vajadus palvetada ning mõtestada oma elu läbi oma usu;
Emotsionaalsed vajadused: vajadus olla mõistetud, kogeda lähedust, ning jagada kellegagi oma kurbust ja rõõmu, ilu ja valu, kõiki tundeid, ühesõnaga vestelda sellest, mis toimub inimese ümber ja tema sees.


Emotsionaalsed vajadused on nii eraldiseisev grupp vajaduste seas kui ka kõikide teiste vajaduste rahuldatuse näitaja. Hea intellektuaalse vestluse, etenduse või intellektuaalse väljakutse puhul tunneme end emotsionaalselt tõstetuna, hea seks annab füüsilisele rahuldusele lisaks emotsionaalse rahulduse, tore sotsiaalne üritus või kvaliteetaeg iseendaga looduses täidab meid sügava õnnetundega, piisava materiaal-tehnilise baasi korral kogeme turvatunnet ja rahuldust, spirituaalne areng võib anda tiivad.


Pole olemas õigeid või valesid vajadusi
Üksindust vajav inimene pole ei parem ega halvem rohket suhtlemist nautivast inimesest. Kes on see instants, kes määratleks, kas õigem on oma valu lähedastega jagada või hoida seda enda teada ning lahendada oma dilemmad ise?


Probleemid tekivad partnerite väga erinevate vajaduste puhul, kus kokkuleppele või kompromissile ei jõuta. Etteheited ja kibedus on rahuldamata vajaduste tulemus. Probleemid tekivad paaril, kellest üks tahab intensiivselt oma mõtteid jagada, arutada tekkinud küsimusi pikalt ja laialt ning palju aega koos veeta, aga teine tahaks olla rohkem omaette ning eelistab olukordi seedida üksi. Esimese „Ma tahan sinuga rääkida!“ viib teise meeleheite servale.


Kujutage ette olukorda, kus üks partnereist kardab lennukisõitu. Ta vajab sel hetkel, et ta partner ütleks, et kõik saab korda, oleks tema kõrval ja hoiaks kätt. Ratsionaalne partner aga ütleb talle, et ära karda, pole hullu, lennukisõit on kordades ohutum kui autosõit, mida ju keegi ei pelga. Ja et lennundus on üldse kõige turvalisem liiklusvorm, et lennuhirm on ebaratsionaalne ning et lõppude lõpuks oleks nüüd vaja ennast kokku võtta. „Selline käitumine on lapsik. Saa juba kord üle! Sama jama iga kord kui lennukisse minna!“
Või kui üks partner on kogemata autot mõlkinud ning vajab lohutust, aga saab teiselt hoopis vihakõne: „Tüüpiline! See on nii sinu moodi, sa oled lohakas ega vaata kunagi ette! Kus su silmad olid! Kas sa kujutad ette, palju selle parandamine maksma läheb? Ja millega me niikaua sõidame?“

Ühtedele on olulised vajadused kõigist kuuest sfäärist, teistele on nende seast tähtsad vaid mõned.
On olemas vaid intellektuaalseid liite, mille keskmes on vaimsed huvid. On pragmaatilisi suhteid, kus üks annab majandusliku kindlustuse, vastu tahab seksuaalset rahuldust ja perenaisekätt. On ka sotsiaalseid kooslusi, kus ühe partneri sotsiaalne staatus annab teisele emotsionaalse rahulduse.
Suhe on heal juhul ka spirituaalne liit, mis pakub toetavat keskkonda isiklikuks arenguks. Kindlasti on suhe sotsiaalne liit – on ju hea, kui on õhtul alati keegi olemas, kellega välja minna või kodus teetassi

Seksuaalne liit on oluline osa paarisuhtest, Hea seksuaalne liit suurendab kindlasti paari emotsionaalset liitu ja vastastikust sõprust, mis on pikaealise suhte hädatarvilikud komponendid. Seksuaalne liit ei tähenda mitte ainult seksuaalakti, vaid sellist igapäevast seksuaalset vaibi – puudutusi, kallistusi, suudlusi, mängulisust, sülesolemist, naeratamist, sooja ja hoolivat koosolemist, mis teeb kehale ja hingele pai.
Emotsionaalne liit pakub turvatunnet, abi ja lähedust nii headel aegadel kui ka siis, kui ollakse stressis, raskustes, hirmul, kurb, nõutu. Kui midagi on läinud untsu, katki. Eriti just siis. Just keerulistel eluhetkedel tahame eriti tunda partneri toetavat õlga, julgustavaid sõnu ja mõistmist. Me vajame, et partner oleks kohal, meie jaoks olemas. Me ei vaja seda, et partner kritiseeriks, riidleks, naeruvääristaks, karistaks, näägutaks või teeks midagi veel hullemat.


Iga tüli tõmbab emotsionaalsest liidust justkui höövliga puust või juustunoaga juustust õhukese laastu välja. Alguses ei pane ju tähelegi, kui juustust ühe viilu võtad. Pikaajaline viilutamine õgvendab aga märkamatult suurt kera.