Tag

töö

Browsing

Kuna minu töö on olnud siiani igati tehtav ka koduselt, otsustasin, et jätkan seda ka viienda lapse sündides. Beebid ju magavad enamuse ajast? 😀 Laps mängib rahulikult oma asjadega… Ma saan selle kõrvalt palju ära teha …. Nojah, sellised olid igatahes mu ootused. 🙄

Aga räägime tegelikkusest…
On tõsi, et beebi magab alguses väga palju. Seda sulle öeldakse. Mida ei öelda, on et ta ei pruugi magada palju öösel, mis tähendab, et kui ta teeb seda päeval, oled ka sina liiga väsinud, et sel ajal millegi mõistlikuma kui pikutamisega tegeleda. Ei öelda, et mõnel päeval on ta nõus magama vaid su süles ja oma ainsa vaba käega polegi sul muud teha kui teda silitada. Kui imetad, on päevi, kus ta nõuab rinnale justkui iga tund ja oled päeva lõpuks tühjaks imetud nii piimast kui energiast.

Meie õnneks on pisike beebi olnud väga rahulolev poiss, kes on öösiti maganud. 🤗Välja arvatud, need paar korda, mil nohu, hammaste tulek või kõhuvaevused kimbutanud.

“Aga kui ta õhtul magama läheb? Siis on sul ju vaba aeg.” On küll… aga enamus sellest kulub vaimsele taastumisele. Harjumisele, et sa ei pea kogu aeg kullipilgul kedagi valvama, ohtlike juhtmete ja koeratoidu juurest ära tooma, kellelegi pidevalt tegevusi otsima. Sa istud, naudid vaikust, omaette olemist, … ja tahad lihtsalt olla. Töö on miski, millel on sulle nõudmised, nii nagu olid su lapsel need sulle terve päeva. Sa ei taha sellele mõelda. Sa ei taha sekundikski enam kellegi nõudmisi täita. Sa tahad puhata.🍵

Nüüd on teised lapsed suuremad ja beebi pisut vanem ja magab öösel ilusti. See tähendab, et kui ta teeb päeval uinaku, on mul tõesti energiat millegagi tegeleda. Aga see miski kipub olema näiteks koristamine, sest pärast lõunasööki on nii tema söögitool kui keskmiselt meeter selle raadiusest kaetud riisiteradega. Korjan kokku tema ja mõnikord teiste mänguasjad ja panen oma kohale, et oleks tore nendega hiljem jälle tegeleda. Sätin oma kohale tagasi kõik padjad, pleedid, küünlajalad, jalanõud ja muu, mis on kodu peal tema ja teiste laste poolt hommikuste toimetuste käigus uue koha leidnud. Istun maha ja puhkan natukeseks. Avan arvuti, et tööd teha… vahel ongi mul selleks terve tunnike, kuid teinekord ärkab ta enne kui ma jõuan töistele asjadele üldse mõelda. Ning siis olen taas 100% tema päralt.

Mul ei ole lapsehoidjat ja õdede-vendade hoida jätmine ei tule kõne alla. Seega olengi mina tema jaoks olemas ja miski ei aja mind rohkem närvi kui tema kõrvalt töötamine. Olen olnud sunnitud seda tegema, teiste laste kõrvalt, kui nemad kodus olid, aga lause “oota, emme praegu ei saa”… see ei meeldi mulle, kui ma ju tegelikult saan. Minu meilile vastust ootavad inimesed pole kunagi olulisemad kui oma ema vajav laps. Vähemalt mitte minu meelest.

Seega… Unistused kodus edasi töötamisest olid mul suured, kuid tegelikkuses jõuan teha ehk viiendiku sellest, mida arvasin end emapuhkuse ajal jõudvat. Ja poole sellest teen öösiti. Ja sellest pole midagi. Sest ma ei taha kunagi vaadata sellele ajale tagasi ja olla uhke kui palju ma siis tehtud sain.

Tahan, et mul oleks meeles hetked oma lapsega, et mul ei jääks tiheda meilivahetuse tõttu märkamata tema areng ja edusammud. Praegu kui seda kirjutan, magab ta lõunaund ja mina tegutsen. Täna siis koristamise arvelt, sest enamasti pean valima, kas tegutsen kodu või tööga. Vahel lihtsalt pean valima töö, peas kummitamas aina enam kausi külge tahkuv hommikupuder köögilaual. Aga need on valikud, mida ma olen nõus tegema.

Meilid, nõud, pesu pesemine, poes käimine… neid valikuid teen ma kogu aeg. Aga iial ei viska ma nende valikute sekka oma last. Ei suuremaid, keskmisi ega pisemat. Nemad tulevad alati esimesena.💕 Ja nii ma selle kodus töötamise suures osas pikalt saatnud olengi.🤪

Enamuse sellest aastast olin ma rase. Kogu selle aja mõtlesin, et pean kõik oma tööd ja tegemised ära tegema, sest kui beebi sünnib, ei jõua ma enam midagi. Raamatutega on tihti see, et ma suudan nüüdseks küll igal ajal kirjutada, aga sellegi poolest mõnikord mõni käsikiri lihtsalt ei edene. Ja alles pärast saan aru, et polnud selle raamatu kirjutamiseks õige aeg. Tavaliselt tähendab see, et mul on päris elus veel mõni inimene kohtamata, mõni vestlus pidamata, mõni kogemus saamata. Kui kirjutamine ei edene, siis on kõige õigem soovitus, et mine ela tavalist elu! Ja kui seda elu elad, siis õige raamatu jaoks tuleb õigel hetkel kindlasti mingi mõte.

Nimelt on nüüd trükikojas paljude poolt kaua oodatud “Juhtumine Saaremaal”
“Juhtumine Saaremaal”  oli kindlasti selline raamat, mis seisis ja seisis ning siis elu andis jälle lahenduse. Ei, see ei tähenda, et ma enda elu paneks raamatusse, vaid seda, et ma näen või kuulen midagi, mis minu tegelastega kokku sobib. Midagi sellist, mille peale ma ise poleks tulnud, et ka nii võib elada.

Aktiivne talv pole lõppenud. Lastehoiutoa projekti  valmistumise kõrvalt mõtlen ma, et kirjutan veel vähemalt ühe romaani valmis ja kaks lasteraamatut ootavad ka. 😀

Kuidas see kõik on võimalik? Sest mul on imeline beebi! Praegu vähemalt küll. Või noh- eks ta imeliseks jääb ka siis, kui oma magamis- ja käitumisharjumusi muudab, kuid praegu on Põnni harjumused vägagi töötamist soosivad. Olen jätkuvalt kindel, et lapsed teavad, milliste vanemate juurde tulevad. Minu beebi teab, et ainult emaks olemine pole kunagi minu eesmärk olnud. Ta teab, et minu lapsed kasvavad elamise keskel ja et lapsed kaasatakse ellu, mitte elu ei jää laste pärast seisma, ega elamata. Ja kuna beebi on rahulik, siis järelikult teen ma õigeid asju, sest just beebi ju tunnetab ema olemust kõige paremini ning tema käitumisest on seda kõige paremini näha. Suuremad lapsed on juba laiemas energiaringis ning nende käitumine peegeldab seda, mis toimub kõigis nende suhtlus- ja tegevuskohtades.

Töötulemuste saavutamist soosib muidugi ka see, et ma teen asju, mis mulle meeldivad ja on olulised. Nii jõuab ka rohkem. Nii ei loegi ma oma tegemisi tööks… või vastupidi- nimetan tööks kõiki tegemisi, kuid töö mõiste on minu jaoks kõik see, kuhu sa panustad oma oskusi, andeid, energiat. Olen kindel selles, et ma saan praegused tegemised tehtud tänu lastele. Mul on motivatsiooni, mul on inspiratsiooni, mul on vajadust oma tegemisi paremini planeerida.

Kõige olulisem- ma olen niiii tänulik kõige ja kõigi üle, mis mu elus on!

Nii lihtne see ongi!