Tag

sügis

Browsing

Soojus tuleb tassist, mis on kuuma teega täidetud. Soojus tuleb armastusega valmistatid kudumist või heegeldusest, mis külmal ilmal kaitseb käsi, jalgu, kaela või pead jäise tuule ja sadava lume eest. Soojus tuleb kodusest ja armastusega valmistatud toidust. Soojus tuleb hoolimisest ja armastusest. Soojus tuleb headest mõtetest. Heade sõprade, sugulaste ja oma pere seltskonnast. Soojus tuleb sinu iseenda ja minu seest. Ma olen ehtne külmavares. Mulle meeldib soe. Soojad tekid, pleedid, kuum tee tassis, termoses, ükstapuha, peaasi, et soe 😀  Kuid…minu hetketagune romanss Magnumiga, oli midagi muud kui soe – mmm parajalt külm, kuid naturaalne, parajalt pähkline ja šokolaadine, nagu siid. Rikkalik ja rammus külmapoolne amps. Nii hea. Olgu siis täpsustuseks ka öeldud, et Magnum, mille ma Prismast hommikul koju kaasa vedasin on Magnum šokolaadi ja pähkli pralinee pint. Magnum on pint jäätiste sarja tänavu lisanud šokolaadi-pähkli maitse. Nagu varasemgi sari, tuleb jäätist enne sööma asumist pigistada, et jäätist ümbritsev šokolaad kenasti puruneks. 🙂

Kuid mõnus maitsenaudin annab ka sooja. Ja oma lebo õhtu lõpetuseks tuleb panna punkt mõnusasse salli sisse keeratuna, ära manustada suures tassis serveeritud vaarikavarre tee, lusikatäi meega. Maitseb super hää : )

Mesi on natuke ka rahustava toimega. Täna päeval, nimelt selgus, et meie laste koolis on keelatud ära dressipükstes koolis käimine, lisaks retuusid, ja muud riided, mis kooli meelest silma riivavad, sh ka lukuga ja kapuutsiga pusad. Niisamuti peavad olema kingadel garderoobis mingi riidest kott, peab olema helkur. Ahjaa, nende riiete kohalt…kui järgmisest nädalast läheb kellegi laps kooli dressid selga, saadetakse ta koju riideid vahetama. Kas see on normaalne, et üpetaja näpistab koolis suvalist last põlvest ja küsib, et kas laps siis ei tea, et tal on jalas dressid, millega koolis käia ei tohi. Sellel lapsel olid jalas paksud retuusid, mille peal pikem pluus. Kas lapsed peavad edaspidi külmetama, neil ei tohi olla mugav ja nad ei tohi end koolis hästi tunda, sest kool ei ole siin mingi vabaja asutus vaid ametiasutus, mille kodukord ei näe ette dresside, retuuside, jne riiete kandmist.

Siinkohalt ma muidugi korraks mõtlesin, et see klassijuhataja on küll viimane, kellel on õigus tulla midagi kooli reeglitest ja nende kinnipidamisetest jutte vestma. Ise on klassijuhataja ja ei tea, kuidas enda klassilaste eest vastutada või kuidas ära hoida õnnetusi või no kuram küll, aga leian, et kui sportlane ei näe, et lapse jalg peale kukkumist on valus, kõndida ei saa, ei jäeta last tunni lõpuni valudesse piinlema, vaid kutsutakse kiirabi. Kuid…ilmselgelt siis ju kooli reeglid ei kehti…. Nende riiete koha pealt, kui koolis ei kanta dresse, siis kas õpetajad, peaksid ka ehk tundide väliselt tulema ja minema mitte-dressides? 😀 Et mitte eksida kooli kodukorra vastu. Kuna sel aastal mina nendega jageleda ei viitsi, ja õpetajaga kevadiste sündmuste eest õigust nõudma ei hakka, siis läksime käisime täna lapsega poes ja ostsime talle teksad, valge pluusi ja lipsu. Kaalusin internetis isegi koolivormi ostmist. 🙂 Ilmselt selline suund on ka meie koolil, kuigi no… pisut valesti edastatud informatsioon…mille nimi võiks olla puudulik kommunikatsioon.

Aga olgu, kena lugu. Tee sai valmis. kuid Riskikuller naasis reklaamilt 🙂  Ja ülejäänud elamises on vaikus. Koer ilmselt ajab köögis läbi une oravaid taga. 😛

Meil on siin soe. Kodusoojust ja armastust täis 

 

Uskumatu kui kiirelt aeg lippab, eriti kui kodus on väike beebi, koer ja neli suuremat- väiksemat marakratti, kel igalühel oma soovid, vajadused ja individuaalsed salajutud. Kõigile peab aega leidma ja kus sa leiad, kui vahepeal oli täiesti selline tunne, et beebi ärkab üles, kui mina tahan minna pesema, vetsu või kasvõi tassikest teed jooma ja võileiba kugistama. Jep.  😀 ja see tolmurull, mis kelmikal pilgul laua alt piilub, teab, et ka koristamisvahendid on kuskil, kust mul neid pole aega võtma minna, veel vähem kasutama neid hakata 😀 Olgu – nii hull, see asi veel pole. Aga vahel vahel vaat on selline tunne 😀

Tunne on veel sellinegi, et kogu perega, pole me ka koos kuskil käinud, sest noh…väike põnn on andnud väga häälekalt märku, et autosõit pole tema “tassike teed” 😀 Aga täna, vot! oli selline imeilus udune hommik, et pakkisin oma kambajõmmid autosse – tegime koolist ja lasteaiast poppi ja seetõttu tekkis meil selline võimalus pikaks nädalavahetuseks.  Käisime fotograaf Triin Sööt juures ( tema sügisnurga pilt on ka selle loo päises.) Stuudio asub Sepa24c ja tegime pisut lustakaid pilte. Nagu vanem pliks kommenteeris, siis tema näiteks sai oma halloweeniks pildi. Nii, et … on mida oodata. Tervelt kuu aega 😀 Oeh!

Pärast seda viisin suured lapsed Aurasse ujuma, said ka linna peal pisut kolada. Ostsime tutika filmiplaadi, ja popkorni – valmistusime õhtuseks multika vaatamiseks. Ja, et neil ka oleks midagi uut – siis said kumbki uued joonistus ja värvivihikud. Beebile said ostetud närimislelud. Nii, et igale ühele midagi 😀

Õhtul jõudsime veel küpsetada viineripirukaid ja kaneeli-rosina saiakesi.  Ja nüüd kui terve perekond mõnusalt unes nohistab ja terve tuba küpsetuslõhna täis on, sain ka mina tagumiku lemmik diivanile nurka toetada ja raamatu kaissu krabada. Eks näis, kas ja kui palju täna lugeda lubatakse 😀

Aga igaljuhul oli tore….popipäev 🙂

Võiks arvata, et sügise õdususe moodustavad päikeselised hommikud, kogunevad linnuparved elektriliinidel või üles küntavatel põldudel, värvilisteks värvuvates lehtedes ja juba paksud väljaotsitud kudumid linnapildis kaelas, peas, jalas ja käes. Jah, kindlasti on ka eelnimetatud tegurid sügise õdususele andmas tooni, sügise mekki.

Minu jaoks on sügise õdusus see, kui akna taga lõõtsub tuul, ja maja taga kiikuvad oksad heidavad maja seinale varje. Aknaklaasid on vihmapiiskade hellalt kinnipüüdjad, ja kui päikesekiired neisse omakorda takerduvad. Kui toas on soojad lilled, mõned elemendid, mis annavad aimu aastaajast

ja annavad edasi hubast kodusoojust ja teadet, et “siin on kodu” Kodust elementi kannab alati õhtuti kokku kogunenud perekond, mõnusad õhtused koos ajaveetmised, raamatulugemised, sauna,- vanniõhtud. Mõnus kamin ja tuppa toodud puidu ja värske saepurulõhn. Lihtsalt imeline.

Kui teekann, see päris ehtne keedukann, millega pliidil vett keeta, ja vilistama hakkab. Teekruusid, mis täis kuuma teed ja suussulava kuldse meega purgid riiulil, oma järjekorda ootavad. Ahjust välja võetud kaneelirullid ja nende imeline aroom kõditab nina ja maitsemeeli.

Kui pisike väänik kõkutab läbi une ja teistegi suunurgad tõmbuvad muigesse.  Siis peale unejutu lugemist on nii hea pugeda oma pehmesse ripptooli, lahti lüüa, eile pooleli jäänud armastusromaan või seiklusköide….kiikuda mõnusa vihmasabina saatel, kuulatada väänikute sahistamist ja nohistamist…. ja ise õdusalt unemaailma suikuda.

Sügis on mõnus.

Hommikuti ärgates ladistab vihma ja õhtud akna aga on hämarad. Puud tõmbuvad ühe enam värviliselt kirjuks ja  ilmateade lubab vihma, lörtsi, järgnevateks päevadeks. Kuid päevas, mõned tunnid on need, kus päike siiski piilub uduse ja vihmase kardina tagant ja kallutab pisutki D- vitamiini kopsikut.  Eile me otsustasime, et pole olemas halba ilma, on vaid vale riietus.

Seega, me varustasime end kummikute, vihmavarjude ja vihmakeepidega. Pakkisime kokku mõned vaibad ja piknikutoidud. Ja läksime metsa. Metsarajale. Matkarajale. Järve äärde.  Mängisime metsas metsamänge. Ütlesime saabunud sügisele “Tere”.

 


Egas metsast saa ilma metsa annita väljuda 🙂 Korjasime tee äärest magusaid ja punapõskedega õunu. Vihm ootas meie järgi, kuni koju jõudsime ja siis oli nii hea kambakesi keras soojas toas istuda, kuuma kakaod juua ja sulanud šhokolaadis vahukomme keerutada, ja lasta end Mišal ja karul end pisarateni naerutada. Seni kuni oli aeg hambaid pesta ja teki alla pugeda.

Unejutuaeg 🙂