Tag

Partner

Browsing

Muinasjutud lõpevad kohal: „Kui nad surnud pole, elavad nad õnnelikult tänase päevani.“ Printsid ja printsessid ei kipu lahutama ja kuningriiki kohtus pooleks jagama.
Seal, kus lõpeb muinasjutt, algab päris elu. Paraku jätavad paljud muinasjutud mulje, et raskeim osa elust on selle „õige“ ootamine ja leidmine, edasi läheb elu juba kui täispurjedes paadi liuglemine soojas taganttuules tõotatud maa suunas.
Täispurjeis paat aga sõidab romantilisest inertsist edasi vaid mõne aja. Kui minna suhtesse vaid õndsate romantiliste ootustega ja loota, et ees ootab Eldorado, leitakse end nii mõnelgi korral muinasjutu asemel hoopis Mehhiko seriaalist. Pisut teadlikkust navigatsioonist ei tee paha, ainult õnnele lootma jääda oleks naiivne. Suhtenavigatsioon allub suhteliselt universaalsetele reeglitele. Neist võiks teadlik olla, et elu murdlained paati ei uputaks. Juhtub ka teadjatega, et paat läheb kummuli. Kuid oskamatutega palju sagedamini.
Tavaliselt algab suhe romantilise faasiga, kus ollakse armunud. Püütakse arvestada partneri vajadustega ja enda vajadused lükatakse mõneti tahaplaanile, tehakse vastastikku heameelt ja võetakse ette toredaid asju. „Kallis, kuidas ma saan sind õnnelikuks teha?“ on nii loomulik küsimus selles faasis. Soovist partnerile meeldida näidatakse end (alateadlikult) kenamana, hoolivamana, väiksemate erivajadustega ja psühholoogilisest tervemana, ühesõnaga eksponeerides enda parimat osa. Püütakse sobituda partneri ootustega. Teineteise jaoks leitakse aega.


Mõte lipsab pidevalt ihaldusobjekti juurde. Nii mõnigi kord varjutab seksuaalne kirg, mida partneri suhtes tuntakse, inimese võimet aru saada, kas teine ikka temast tõeliselt hoolib. Põlvi nõrgaks tegev tunne läheb alati mingi aja pärast mööda. Ja hea, et läheb. Oleks see vast kurnav saatus, kui aastaid hiljem ikka iga viie minuti tagant aina oma partnerile mõtled, süüa ja magada ei saa ning tööd teha ka ei suuda. Selles faasis pole Inimene armunud mitte ainult oma partnerisse, vaid ka iseenda tundesse. Mõnikord oma tundesse isegi rohkem kui partnerisse. Ma armastan seda tunnet, et olen armunud! See on nii erakordne kogemus, et partneri vigade suhtes, kui need ka silma üldse paistavad, ollakse pimedad.


Romantilisele faasile järgneb kainenemine – argipäev. Enda vajadused, mis mõnedel romantilises faasis täiesti unuvad, muutuvad jälle oluliseks. Esmane uid hajub ning partneri pidupäevanägu asendub igapäevasega. Enda oma ka. Mugav on olla oma harjumuspärases rüüs. Heas mõttes tähendab argipäev, et teineteist nähes ei lähe enam põlved nõrgaks ja vererõhk ei tõuse ja partnerid aktsepteerivad teineteist sellistena nagu nad on. Sagedamini aga osutub argipäev avamänguks võimuvõitluse faasile. Kummalegi partnerile tundub, et just tema viis elada, raha kulutada, aega veeta, suhelda ja koristada (või mitte koristada) on õige. Ja algabki võitlus, kumma nägemus jääb peale.


Eriarvamuste lahendamisel on võtmeks soov üksteist mõista, mis tähendab aktsepteerimist, et partner võib mitmetes asjades mõelda teisiti ja „teisiti“ ei pea just alati tähendama „valesti“. Igaühel aga seda võtit taskus pole, et ta oskaks vaadata asja oma partneri mättalt. Inimesed on üllatavalt oma mätta kesksed. Kuidagi nii raske tundub partneri mätta rahulik uurimine ja maailma mõistmine just tema mättalt. Sarnane huumorimeel ning pisut kiitust ja tunnustust igasse päeva aitab argipäevafaasi rahulikule kulgemisele tugevalt kaasa.


Teine argipäeva komistuskivi, mis teeb vastastikuse mõistmise tee konarlikuks, juhtub siis, kui üks paarilistest (või mõlemad) ei oska luua ja/või hoida emotsionaalset sidet, mis tähendab häälestumist oma partneri vajadustele.
Paar jõuab võimuvõitluse faasi sageli just siis, kui nende esialgsesse muretusse ellu saabuvad raskused, elukorralduslikud muutused või … lapsed (vahet pole kas ühised või partneri eelmisest suhtest). Lastel on ju alati mingid vajadused, mis teevad vanemate elu keeruliseks. Kord ei jagu aega, siis energiat või siis raha või kõike kolme.


Ühesõnaga, partneritel on erimeelsused ja algab kriitika. Ühed kritiseerivad vaid oma peas, välja midagi ei ütle ja vastuseks partneri küsimusele: „Mis viga on?“ tuleb vaid: „Ei midagi, kõik on normaalne!“ Probleemidest ja lahkarvamustest ei räägita, püütakse siiski säilitada head nägu.
Teised kritiseerivad oma partnerit, väljendades oma pahameelt, millest tekivad tülid. Valdav osa kriitikast on appihüüe: „Ma tahan, et mu vajadused sulle korda läheksid ning ma tahan tunda sinu mõistmist ja tuge!“ Enamik negatiivsena tajutavast käitumisest – kurjustamine, kritiseerimine, näägutamine, kamandamine, kontrollimine, aga ka karistav vaikimine ja ignoreerimine – tuleb sellest, et me tahame, et juhtuks midagi või siis vastupidi, me tahame ära hoida millegi juhtumist.


Partnerid ei suuda enam sageli teineteist rahulikult ära kuulata. Ühed paarid, kus mõlemad seisavad enda eest, tülitsevad valjuhäälselt. Teised aga suruvad oma emotsioonid maha, muutuvad vältivaks ning eemalduvad. Paljud paarid elavad aastaid, ilma et nad räägiksid oma suhtest, sest nad arvavad, et kui nad hakkaksid rääkima, siis suhe puruneks. Nad ei oskaks seda ei parandada ega lõpetada ning seega valivad nad vaikimise.

Mõnikord leiab vähemalt üks partnereist, et ta ei suuda enam tülitseda, ta sulgub justkui keskaegsesse linnusesse, kus lossi ümbritseb müür, müüri vallikraav. Jah, aegajalt prõmmib partner küll veel suletud väravale. Kuni ühel päeval on ka kraavi ületav sild üles tõmmatud. Partner, kes esimeses suhte faasis oli sõber, on nüüd võõras, aga halvemal juhul hoopis vaenlane, keda peab tüssama, kelle eest peab peitma oma tegelikku nägu, kellele ei taha enam midagi oma sisemaailmast usaldada.


Sageli pole kaitsekindluses viibiv partner siiski ükskõikne oma partneri suhtes. Ta tunneb viha ja/või kurbust, et emotsionaalne side purunes, et ta on haiget saanud, võib-olla ta on hirmul. Näilise ükskõiksuse all peidab end tavaliselt valu. Mida vihasem ta on, seda suurema tõenäosusega kallab ta aegajalt kõrgelt müürilt alla tünnitäie kuuma tõrva või lennutab vastase suunas põlevaid nooli, et maksta kätte enda valu eest. Mõned paarid ei kuluta närve sõjapidamise peale, nad jätkavad teineteise kõrval, võibolla mitte just keskaegse linnuse kõrguste müüride taga, aga siiski teineteisest eemale tõmbununa. Nad süvenevad millessegi muusse – töösse, lastesse, internetti, hobidesse, alkoholi, sporti, sudokudesse, raamatutesse, pidutsemisesse, koristamisesse, kõrvalsuhtesse. Isegi kui nad on kodus, pole neid üksteise jaoks kohal.


Kui logisev paarisuhe on vähemalt ühes partneris tekitanud tunde, et jätkamine on võimatu, et erimeelsused on suured või et suhtesse jäämine toob endaga kaasa rohkem kahju kui kasu, tekib revolutsiooniline situatsioon, kus üks ei taha enam endistviisi jätkata ning temast johtuvalt teine enam ei saa.
Siit edasi on kolm valikut: Teha otsus saada kokku uuel tasandil ehk pühenduda teineteisele uuesti. Minna lahku. Elada samamoodi edasi

Tekkinud kriis viib ühed paarid läbimurdeni, kus suhtekriis raputab jäigastunud mustrid lahti. Tekkinud kildudest ehitatakse üles uus suhe justkui mosaiik, mis võib olla palju tugevam ja elujõulisem kui eelmine versioon. Sidusainena kasutakse sedapuhku vastastikust huvi anda teineteisele võimalus taasluua suhe, kus mõlema vajadused on rahuldatud. Räägitakse läbi oma valud, mis tulid suhte vajakajäämistest. Ja kõige olulisem – kumbki räägib välja, millised tema vajadused ja unistused olid täitmata. Kumbki küsib endalt, kas ma tegelikult tahan olla koos selle inimesega, kas ma hoolin tema vajadustest. Kui vastus on jah, tuleb õppida tegema koostööd. Nii pühendutakse teineteisele uuesti. Pühendunud paare iseloomustab huvi üksteise suhtes. Nad leiavad aega, et vestelda sellest, mis nende elus toimub, mida nad mõtlevad, mida tunnevad ning mida vajavad.
Aga ainult huvist ei piisa, vaja on ka viitsimist.


Pole mingit kasu, kui ütled oma sees, et no mingil määral mind mu partneri vajadused huvitavad, aga ma tõesti ei viitsi nende rahuldamiseks midagi ette võtta.
Kui päevasündmuste kajastamine pole võõras ka võõrandunud partneritele, siis oma mõtete, tunnete ja vajaduste rahumeelne teineteisega jagamine on siiski vaid pühendunud paaride pärusmaa. Pühendumise faas ei tähenda, et paar üldse ei tülitse. Nad nagistavad mõnikord rohkemgi kui võõrandumisest blaseerunud paarid. Aga nad lepivad.


Põhimõtteliselt jagunevadki koos elavad paarid laias laastus kaheks – nad on kas pühendunud või elavad võõrandunult. Või selle kahe vahepeal.

Paarisuhte üks võtmesõnadest on omavaheline kontakt. Meil on vaja kontakti materiaalses liidus, et arutada olmelisi ja logistilisi küsimusi. Me ihkame kehalist, seksuaalset kontakti. Vajame emotsionaalset kontakti. Tahame teada, kas partner on meie jaoks olemas ka sotsiaalses plaanis – kas ta tahab veeta aega minuga, meie perega või omaette. Paljudel inimestel on vajadus ka intellektuaalse liidu järele. Ja otse loomulikult tekivad inimestel mingites valdkondades probleemid, mis viivad konfliktini ja konfliktis kaob sageli kontakt.
Iga partneriga kaasnevad mingid probleemid. Probleeme on kaht tüüpi – ühed on lahendatavad, teised paraku mitte. Lahendatav probleem on selline, kus partnerid jõuavad aja jooksul kokkuleppele.


Heaks analoogiaks on tervisehädad: kõigil valutab mõnikord pea – see on lahendatav probleem. Võib juhtuda, et murrad jala – seegi kasvab kinni ja probleem lahendub. Nohu läheb enamasti nii üle, et polegi vaja ravida. Aga mõnel inimesel on nohu või peavalu krooniline. Kroonilisi hädasid ei saa välja ravida – me õpime neid leevendama ja kui hästi läheb, õpime nendega elama. Ka partneriga kaasnevad kroonilised suhtehädad, millega tuleb üldjoontes pigem elama õppida. Kui valid endale partneri, tuleks vaadata, kas need probleemid, mis koos selle partneriga tulevad, on sellised, millega suudad ülejäänud elu silmitsi seista, sest ega need kuskile ei kao. Kui ei suuda, siis suhtest asja ei saa. Psühholoogid on öelnud, et paaridel on alati olnud ja jäävad olema probleemid. Partnerit valides valime endale teatud hulga lahendamatuid probleeme, millega elada terve elu. Kroonilised probleemid võrsuvad tavaliselt erinevate isikuomaduste, väärtushinnangute või elustiili pealt.


Näiteks üks on optimistliku ellusuhtumisega nagu karupoeg Puhh, teine vaatab elule pessimistlikult nagu eesel Iiah. Kui partnerid oskavad suhtuda oma erinevasse nägemusse mõõduka huumorimeelega ja õpivad elama teadmisega, et teine ei oska või ei viitsi ennast muuta ja teevad selle teemaga oma hinges rahu, siis on nad võimelised elama oma kroonilise probleemiga, kui nad aga oma hinges sellega rahu ei tee, on see kestev konflikti allikas, mis neid ajapikku võõrandab. Umbes 70% suhteprobleemidest ongi kroonilised. See tähendab siis maakeeli, et neid ei saa ära lahendada, vaid nendega peab õppima elama. Krooniline probleem pole suhtele ohtlik ega vii lahutuseni, kui sellega õppida elama. Suhe on edukas sel määral, kui edukalt paar nende krooniliste probleemidega hakkama saab. Õnnetutes suhetes ei tule partnerid krooniliste probleemidega toime, ei õpi nendega elama, nad lähevad neist järjest enam närvi ega oska oma partneri häirivate joontega ka läbi huumoriprisma hakkama saada.


Mingi üks ja sama probleem kerkib iga natukese aja pärast. See on justkui mingi igihaljas teema – sama vana asi üha uuesti ja uuesti ja uuesti. See tüli käib nagu porri kinnijäänud auto – rattad käivad, pori lendab, aga auto edasi ei liigu. Paarilised väljendavad oma arvamusi, aga kokkulepet ei sünni. Paarilised frustreeruvad aina enam ja enam, võimuvõitlus kogub tuure – kumma nägemus mingil teemal on „õige“.


Kui kokku saavad kaks säästjat, siis rahateemadel neil ilmselt kroonilisi probleeme ei teki, küll aga võib neil olla krooniline probleem näiteks sellega, et üks neist on suur metsasõber ja tahaks iga vaba hetke looduses veeta, teine aga kardab puuke ja ei tule raha eest ka metsa, tema jaoks on linnakeskkond turvaline ümbrus. Kui saavad kokku kaks linnaelu armastajat pole neil probleeme puukidega, aga nende krooniline erinevus võib tulla hoopis sellest, et üks neist tahab teha palju sporti, teisel aga ajab paljas mõte spordist ja higist südame pahaks. Kahel spordivaenlasel ei teki sporditeemadel kirglikke vaidlusi, aga nende krooniline eriarvamus võib olla hoopis teemal, kas kõrvalsuhted on lubatud või mitte. Üks väidab, et inimesed ongi polügaamsed ja truudust polegi võimalik hoida pikemalt kui aastakese või paar, teine aga ihkab monogaamset suhet.

Kroonilised suhteprobleemid jäävad alatiseks ja sellest, kas me suudame olla suhtes austavad ja sõbralikud, kas suudame nende probleemidega ilma teineteise kallal saagimata toime tulla või neid vähemalt leevendada, sõltub nii suhte kui suhte mõlema osapoole vaimne tervis.
Me peame aru saama, kas see probleem, millega suhtes tegeleme, on lahendatav või see on krooniline ja siis vastavalt käituma. Ideaalis valime endale sellise partneri, kellega kaasnevate krooniliste probleemidega suudame elada.
Kroonilisest hädast saab välja ainult siis, kui sa püüad mõista oma partneri seisukohta ja seda, miks ta nii käitub.


Sa ei pea seda omaks võtma ja armastama, aga sa pead õppima sellega elama.
Selle nimel, et suhet hoida, võiksime ilmutada valmisolekut sõlmida kokkuleppeid, mis sobivad mõlemale poolele. Kui kokkulepet ei tule ja krooniline probleem on ületamatu, huumorimeel appi ei tule ja partneri mingi isikuomadus, väärtushinnang või elustiil ajab nii närvi, siis pole midagi teha. Paraku. Oi, kuidas tahaks tegelikult, et see partneri isikuomadus, väärtushinnang või elustiilikomponent muutuks. Ja mõnikord muutubki. Aga mõnikord ei muutu.


Paraku pole selles olukorras lahendust sellestki, kui jätta krooniline suhtevalu tähelepanuta. Mõned paarid jätavad soovist konflikti vältida selle teema kõrvale, aga enamasti viib see samamoodi võõrandumisele. Vahet pole, kas sa võitled oma sees vaikselt või partneriga valjult. Võitlus on võitlus.