Tag

laps

Browsing

Vahel vaatan laste mängimist ja imestan, kui tähelepanelikud võivad ikka lapsed olla. Laused, mida nad kasutavad, on just nagu minu enda suust ning kehakeel ja isegi näoilmed. Tihti küsin endalt imetusega, et kas ma tõesti käitun nii…

Miks seda mängimist vaja on?

Mäng on ettevalmistus eluks. See ei ole küll üks-ühele peegeldus igapäevaelust, kuid mänguaines tuleb ikkagi igapäevastest toimingutest. Lapse mängu aluseks on inimeste sotsiaalne elu, eelkõige perekond. Mida rohkem laps täiskasvanute töödest ja ümbritsevast elust teab, seda rikkalikum on tema mängu sisu. See on seotud sotsiaalkeskkonna probleemidega, kogemustega, saavutustega. Mäng võimaldab lapsel infot läbi töötada ja leida probleemidele lahendusi. Need kogemused, mis laps mängides saab, rikastavad tema tundeelu ja mängust saadud rahulolu soodustab emotsionaalset arengut ning positiivse minapildi kujunemist. Mäng on lapse tunnetusvahend, lapsele meelepärane ja rõõmu toov tegevus. Kui ka mäng ei ole positiivse sisuga, on ta alati rõõmu toov – sest mängus saab välja elada sisemised pinged. Mängul pole väliseid eesmärke, tal on sisemine motivatsioon. Kusjuures see sisemine motivatsioon ongi stimulaatoriks, mille kaudu toimub lapse areng. Märkamatult toimub füüsiline areng (seotud liikumise ja kehaga), sotsiaalne areng (rollimängudes läbi elatu annab lapsele kindluse), emotsionaalne areng läbi positiivsete emotsioonide, vaimne areng (laps sobitab mängu kõik teadmised, mida omab), areneb kõne ja loovus ning veel palju muudki. Mängus kujunevad lastevahelised suhted, realiseerub lapse omaalgatus, iseseisvus ja aktiivsus. Mäng on lapse elus kasvatuse ja arenguvahend ning tema elu organiseerimise vorm. Mängu kaudu õpitakse suhtlemist, tunnete kontrollimist, võitmist ja kaotamist, teistega arvestamist, empaatiat. Kui lapse mänguvajadus jääb rahuldamata, ei saa seda täiskasvanueas enam korvata. Mängudes ei õpi lapsed elama, vaid juba elavad tõelist elu.

Võta mängu juhtimine enda kätte

Lapsele on mängimine sama oluline kui kõnelemine, liikumine, muusika ja kunst. Mängimine on suisa bioloogiline vajadus ja lapse loomulik tegevus. See mängutung on olemas igas lapses, kuid mängimist on vaja õpetada ja mänguoskusi täiskasvanu poolt suunata. Mänguks on vaja aega ja seda ei tohi mõtlematult katkestada. Lisaks on vaja sooja, rahulikku ja turvalist keskkonda, kohta mängimiseks, mänguasju ja vahendeid ning juhendamist, siis kasvavad mänguoskused keerukamateks ning täiskasvanu roll väheneb. Vahest ei olegi vaja muud, kui anda lastele mõte kätte ja see mida nad sellega teevad on juba puhas loovus. Mängutingimusi luues tuleb silmas pidada mänguasjade paigutust. Proovi need paigutada nii, et oleks tagatud:

  • lapsel iseseisev mänguasjade kättesaadavus ja tagasiasetamise võimalus
  • üldine kord mängutoas, mänguasjade paigutamise esteetilisus
  • mänguasjade heaperemehelik käitlemine ning lastepoolne korra säilitamine.

Et laps õpiks mänguasju õigesse kohta tagasi panema, tuleb algul asju võtta ning neid omale kohale tagasi asetada täiskasvanu otsesel kaasabil. Arvestada tuleb seda, et mida väiksem on laps, seda raskem on tal iseseisvalt mänguasjade koristamisele keskenduda, seega kaudne juhendamine või käskimine tulemusi ei anna. Juhata laps mängigima erinevat liiki mänge. Mängu liigid on järgmised:

  • Loovmäng – laps ise valib mängu teeme, vahendid ja sisu;
  • Rollimäng – laps võtab kellegi rolli ja käitub selle kohaselt ( nt. arstimäng );
  • Režissöörimäng – rollimängu alaliik, kus laps käitub kui lavastaja ja osatäitja;
  • Ehitusmäng – ümbritseva elu kajastamine erinevates ehitistes ja nendega seotud tegevustes;
  • Lavastusmängud – sisu, rollide ja tegevuse aluseks on mingi kirjandusteose sisu;
  • Reeglimängud – mäng kindlate reeglitega ja ülesehitusega ( õppemäng, laulumäng, lauamäng, liikumismäng, võistlusmäng ).

Mänguasjadest

Üleorganiseeritud elustiil jätab mänguks liiga vähe aega. Lastel on palju kohustusi: ringid, trennid, kooliks ettevalmistus, muusikatunnid – mänguks ei jäägi õieti aega. Laste peale pandud kohustused tähendavad ju tegelikult tööd, mis on meie kultuuris mängu vastand. Lasteaia vanemates rühmades ja algkoolis istuvad lapsed pinkides ja õpivad – teevad tööd. Samas Rootsis seostub varajases eas õppimine eelkõige mänguga. Lapsi võib näha mugavates poosides vaibal lebamas, rühmiti mugavates nurkades tegutsemas. Mängimine ja õppimine mängu kaudu peaks andma tunde, et mängida on tore. Mängulisus innustab loovalt mõtlema. Need lapsed, kes pole saanud enne kooli piisavalt mängida, jäävad jänni suhtlemises eakaaslaste ja täiskasvanutega ning nende vaimsed oskused võivad jääda realiseerimata. Soome psühholoogid on hoiatanud laste arengu forsseerimise eest mängueas, sest see viib lapsed hoopis arengukriisi Mänguasjadki on liiga valmis tehtud, igati täiuslikud ja ei jäta lapse oma fantaasiale üldse ruumi, sestap ei oska paljud tänapäeva lapsed mänguasju õigesti kasutada. Lapsed on osavad kasutama arvutit, veedavad palju aega teleri ees. Arvuti puhul on tegelikult parim asi lapse jaoks kast, milles arvuti koju toodi, sest ideaalse mänguasjana võib ta olla nii auto, pood, laev, maja, mis iganes. Mänguasjade valmistamiseks sobivad igasugused materjalid ja ka koduse majapidamise jäägid. Kõik looduslik: vesi, liiv, lehed, oksad, lilled, on tänuväärne materjal mängimiseks ja peenmotoorika arendamiseks. Mänguoskuste edasikandumise jaoks on oluline ka eri vanuses laste koosmäng, sest nooremad õpivad vanematelt. Kahjuks ei ole enam ka populaarne läheduseselavate laste mängimine koduümbruses, sest pole kohta, kus suuremad lapsed saaksid mängida – see on otsapidi ka turvalisuse küsimus.

Tartu lasteaia „Triinu ja Taavi“ vanemõpetaja Tiina Kaljumäe on tõdenud artiklis Laste vaba aja tegevused on muutunud“ (netiemme.ee), et televiisori ja arvuti asemel tasuks leida rohkem aega lapsega koos olemiseks-mängimiseks, vestlemiseks, tihedamini võiks sammud seada muuseumisse, parki, lasteetendusele. Raamatukogud on täis avastamisrõõmu ja sealt leiab põnevaid raamatuid ka väikelastele. Kvaliteetaeg ei pea olema kallis mängutoas askeldamine. Pidev igapäevane kontakt lapsega ja teadlik suunamine aitavad lapsel rohkem areneda kui luksusmänguasjad. Sõbralik õhkkond, huumor, toetus ja armastus tagavad väärtustatud olemise tunde, mis on parim arendav keskkond.

Nutiseadmed (nutitelefonid ja tahvelarvutid) on kodudes sage ja populaarne nähtus, kusjuures uuringud näitavad, et kõige väiksemadki saavad üha sagedamini helendava ekraani kätte (0–3aastased). Enamasti täidab nutivahend väikelapse jaoks meelelahutuslikku eesmärki: peamiselt vaatavad nad näiteks YouTube’ist videoid ja multikaid, mängivad lihtsamaid mänge, peavad videokõnesid pereliikmetega (nt vanavanematega) või toksivad-kerivad juhuslikku sisu. Rahvusvahelistest uuringutest selgub, et väikelapsed on juba esimeseks eluaastaks regulaarsed meediatarbijad – kontakt äppidega ja puuteliigutuste jäljendamine algab väga varakult. Aga kas alla 2aastane laps peaks üldse nutivahendit kasutama? Kas see on tema arengule hea või halb? Kuhu tõmmata piir?

Ameerika lastearstide ühendus on välja toonud hulga suuniseid, mis puudutab lapsi ja tehnoloogiat. Üks soovitus on see, et alla 1,5aastane laps ei peaks üldse ekraanimeediat tarbima (ei puutetundlikku ekraani ega televiisorit). Miks? Väikelapse võime õppida on seotud eelkõige reaalse elu olukordadega, kus maailma tundmaõppimine käib kõiki oma meeli kasutades. Lapse jaoks on tähtis asju katsuda, nuusutada, suhu pista, loksutada, visata jne. Ekraan seda ei võimalda.
Selleks et toimuks õppimine, on oluline täiskasvanu eeskuju ja juhendamine. Tähtis on just koostegemine ja kordused. Õppimine leiab lapse jaoks aset siis, kui tegevused ekraanil on täiskasvanu poolt juhendatud ning lapse ja vanema vahel toimub aktiivne suhtlus.

Nutivahendi kasutamine nõuab nutikat lähenemist. Hoolimata soovitusest mitte anda või näidata alla 1,5aastasele ekraani, on hulk vanemaid, kes on selle otsuse ikkagi teinud. Põhjuseks asjaolu, et nutivahendit nähakse lapse arengu toetajana, mis lihtsustab tähtede ning numbrite õppimist, soodustab fantaasiat ning loovust. Kas see ikka on nii?

Tegelikult ei ole ükski rakendus ega nutivahend oma olemuselt paha. Küsimus on seadme kasutamise eesmärgis: mis sisu laps seal tarbib ja milliseid tegevusi teeb. Kui nutivahend täidab lapsehoidja rolli ja laps vaatab tundide viisi ilma vanema sekkumise ja juhendamiseta suvalisi videoid või kui nutivahendit võimaldatakse lapsele seetõttu, et saada kontrolli alla tema paha tuju või vihahoog, siis kindlasti ei toeta see ekraaniaeg lapse arengut.

Samuti on küsitava väärtusega see, kui vanemate enda tähelepanu on nutitelefonil, samal ajal kui nad lapsega räägivad, nendega koos söövad või neid magama panevad. Just vanema käitumine nutivahendiga on see, mida laps jäljendab ja omaks võtab. Lapsevanemad ja teised pereliikmed (õed-vennad, sugulased) on väikelapsele oma nutiseadme kasutamisega eeskujuks.
Nutivahend ei ole halb, kui seda eesmärgipäraselt kasutada. Vanemad, kes oma väikelapsele juba varakult nutiseadet võimaldavad, ei pea ennast kindlasti süüdi tundma, sest ekraaniaeg võib olla väga erineva kvaliteediga. Seda enam, kui vanem ei jälgi ainult aega, kaua laps seadet kasutab, vaid ka last ennast ja tema tegevust seal.

Oluline on hinnata lapse tujusid, seda, kas ta magab piisavalt; kas tema sotsiaalses käitumises on muutusi; kas ta tunneb huvi muude tegevuste vastu jne.
Laps õpib nutivahendi abil ja kaudu juhul, kui vanem toetab lapse tegevust, tundes huvi, mida laps seadmega teeb, esitades talle küsimusi, paludes lapsel endal millelegi ekraanil osutada, julgustades-tunnustades last ning olles talle abiks, kui ta jääb hätta või ei koge eduelamust.

Üheks võtmetegevuseks, et nutivahend toetaks lapse arengut, on täiskasvanu juhendamine, kus vanem on teadlik sellest, mis rakendused ta on lapsele seadmesse alla laadinud ja milliseid videoid laps vaatab, ja kus toimub lapse ja vanema vaheline suhtlus, kui laps nutivahendit kasutab. Kui nutiseadme kasutamine on vanema juhendatud, soos stimuleerib ekraaniaeg last positiivselt nagu ka traditsioonilised raamatud või mänguasjad.

Kokkuleppeid lastega nutiseadme kasutamise kohta on kõige parem teha juba siis, kui neile antakse luba üldse tehnoloogiat kasutada. Probleemide ilmnemisel tuleks kaasata laps lahenduste leidmisse. Laste ja noorte endi sõnul tekitab seadme keelamine pigem trotsi.

• Väikelaps (0-3aastane) ei vaja õppimiseks ekraani, vaid ta õpib päriselu olukordades.
• «Vähem on rohkem» – kui vanem võimaldab oma väikelapsele nutiseadet, siis mitte rohkem kui 30 minutit päevas.
• Väikelast tuleb nutiseadme kasutamisel juhendada: vanem arutleb koos lapsega ekraanil toimuva üle ning jälgib ja hindab lapse käitumist sel ajal ja ka pärast – sel juhul toetab ekraaniaeg lapse arengut.
• Nutivahend ei tohiks olla premeerimise või karistamise vahend.
• 2–5aastane laps ei peaks rohkem kui tund aega päevas kasutama nutivahendeid jm ekraane.
• Söögi- ja magamamineku aeg võiks olla meediavaba, kus keegi pereliikmetest ei kasuta nutitelefoni või tahvelarvutit ega vaata televiisorit.
• Lapsevanemad ja teised pereliikmed on oma nutiseadme kasutamisega väikelapsele eeskujuks – laps jäljendab seda, mida näeb
• Äppide puhul peaks vanem lugema nende sisukirjeldust ning mängu enne ise läbi mängima, et selle eesmärgist ja eakohasusest aru saada.

Meie vanem väänik, saab paari päeva pärast juba 12 – aastaseks. Kuhu see aeg küll, nii kiiresti lendab, alles oli ta pisi pisi, nüüd juba vaat et  sama pikk kui mina.

Sel korral sai ta ise valida, kus oma sünnipäeva pidada, keda kutsuda, sobivad mängud välja mõelda ja sai söögivaliku osas kaasa rääkida. Arvasime, et nõutakse krõpsu ja limpsi ja mida rohkem külalisi, seda uhkem. Aga tundub, et laps on hakanud mõtlema ja kaalutlema, sest minu lauale saabus väga hästi läbimõeldud plaan.

Sünnipäeva kohaks sai valitud Juula Külamaja. Pidasime seal juba möödunud aastal, mõlema suure lapse sünnipäeva ja kõik õnnestus kõigile meeldivate ootuste täitumistega. Seekord siis sai põhirõhk saunatamisele, seiklusrajale ja lauamängudele. Kõik nutiseadmed korjasime sünnipäeva hakul ära ja käskisime kõigil omavahel lõbutseda. Uskumatu küll, aga toimis. Külalisi oli kokku kutsutud neli last.  Ja sünnipäevalised võisid jääda ka ööseks.

Tundub, et sellised öösünnipäevad on haruldased, kuid seda enam võimaluse korral alati oodatud ja populaarsed.

Väänik soovis oma sünnipäevalauale, makaroni salatit ( aitas ise teha), köögivilja kandikut dipikastmega, puuviljavaagent, kommikandikut, ühte pakki krõpsu, morssi ja torti. Küpsisetordi valmistas laps ise,  paar tundi ENNE külaliste tulekut. Hiljem grillis aias veel väligrillil vorstikesi ja liha. Lisaks küpsisetordile jõudis lauda ka sidruni õuna keeks, mida serveerisime vaniljejäätisekuulikesega.

Juula külamaja on sünnipäevade pidamiseks väga hea koht. Niisamuti ka niisama puhkamiseks. Lähedal asuvad Vudila mängumaa, Elistvere loomapark, Juulamõisa kohvik, Jääaja keskus. Mõnus pererahvas. Ja mõnus õdus maja, kus kuum saun ja hubane kamin.

Väänikud lähevad teinekordki ja soovitavad teistelegi 😉