Tag

lähedus

Browsing

Sattusin lugema üht blogi, mille kirjutaja oma kirjutatu lummusesse püüdis. Ta oleks nagu kirjutanud minu viimase aja mõtetetest, ja tegudest. Ta üksainus postitus kõnetas mind, tundsin justkui oleks see olnud minu tassike teed.

Ma võtsin tema eeskujul rohkem kui pooleteiseks kuuks aja maha, töö- ja igapäevaelu kohustused said kõik täidetud, aga muidu – elasin, kogesin, nautisin. Ma ütlesin kõigele “ei”, mis tundus hetkel mitteoluline, sotsiaalmeediat ei jälginud, maailmas toimuvat vaatasin läbi filtri, kohtusin ja suhtlesin inimestega ainult enda soovist, mitte kohusetunde või viisakuse pärast. 

Ma lugesin, kirjutasin, mõtlesin, kõndisin päevas 25000 või enamgi sammu ja vedelesin niisama. Üle pikkade kuude oli mul päriselt aega inimestele otse silma vaadata. Oma inimestele. Ja ma tuletasin endale iga päev meelde, mis on mulle elus tegelikult tähtis.

Ma olen selle blogijanna sõnadega ühel arvamusel. “Arvatakse, et armastus on miski, mis tekib ei tea kust ning peab püsima ideaalsena aegade lõpuni – muidu see polegi õige armastus. Kuid inimesed muutuvad aja jooksul ja seetõttu muutuvad ka suhted.”

Muidugi, me adume, et meie kokkusobivus partneriga on ideaalilähedane, me oleme koos tõesti õnnelikud. Äkki just seetõttu ei pidanud me enam eriti oluliseks oma tundeid igapäevaselt väljendada. Mida aeg edasi, seda argisemalt me teineteist võtsime. Kuigi kõik oli korras, siis kuskil südame põhjas tekkis ühel hetkel arusaam, et midagi meie partnerluses on muutumas, ja see muutus ei pruugi olla positiivne.

Meie meelest algabki lahkukasvamine siis, kui partner muutub iseenestmõistetavaks, kui omavaheline turvatunne on selline, et kaob otsene vajadus pingutada. Ja kui siis enam oma kaaslasele piisavalt tähelepanu ei pööra, on eemaldumine vältimatu. Kahjuks enamik meist laseb selle hetke käest ja nii kaobki paarisuhe argipäeva ära. Tasapisi lastakse teisest emotsionaalselt lahti ja lõpuks tekib ükskõiksus. Iga suhe käib ju paratamatult alla kui sellesse piisavalt ei panustata.

Me oleks päris rumalad kui usuksime, et küll see omavaheline armastus meid koos hoiab, ja teadlikku aega ning pühendumist teineteisele meie ei vaja. Me kumbki ei taha endale mugavussuhet, kus ühtpidi on küll turvaline, aga teistpidi on suurem osa emotsioonidest mahalaetud.

Kui palju kordi olen kuulnud tuttavatelt, omakorda nende tuttavatelt, sõpradelt kurtmist, et kõik tundub paigal püsivat, kooselu on rutiinne, teineteisega ollakse liiga harjunud ja partner ei tee midagi, et asja muuta. Aga miks peaks üldse eeldama, et kaaslane kogu aeg korraldab, et suhet elus hoida, ka tema võib olla samamoodi kõigest tüdinenud. Seega – kui Sa tahad õnnelikumat kooselu, siis mõtle ja organiseeri ise need emotsionaalselt siduvad ühised hetked. Kui on eriti kiire või stressirohke eluperiood, siis võib kasvõi kindlaid kahekesiolemise tunde ja päevi kokkuleppida, seegi on parem kui mittemidagi tegemine. Kõik vabandused  – aega pole, raha pole, kuhu lapsed panna jne on lihtsalt enda mugavuse väljavabandused. Kui Sinu kallim on Sulle piisavalt oluline, siis leiad ka võimalused.  

Meil kõigil on ühepalju tunde ööpäevas, vahe on vaid selles, milleks me seda kulutame. Jah, me peame töötama, magama, pere eest hoolitsema jne jne. Aga me ei pea igal vabal hetkel FBs sebima, kõikidele sõnumitele reageerima, me ei pea ka kõike lugema ja vaatama, me ei pea suhtlema inimestega, kes ei kõneta, me ei pea tegelikult väga paljusid asju siin elus tegema. Küsimus on alati ajas – kui palju Sa kellegi või millegi peale raatsid seda investeerida. Kui partner saab Sinust liiga väikese osa, kui Sa leiad talle liiga vähe aega, siis oled Sa ise oma kooselu hauakaevaja. See on vaid Sinu valida, kas seisatad sekundiks oma partneri juures, ega tee midagi või kasutad seda hetke, et teda korraks hellalt puudutada. Võid igal hommikul ärgata tujutult oma kaaslase kõrval ja tõusta sõnagi lausumata, aga võid ka öelda või mõnel muul moel näidata, kui väga Sa temast hoolid. Võid partnerit ja ta tegusid võtta iseenesestmõistetavalt ning olla ignorantne, aga täpselt samamoodi võid talle igal õhtul ukse peale vastu minna ja kallistada. Ja kui ta on teinud midagi hästi, midagi ilusat, siis võid oma südames olevat headmeelt ka sõnades väljendada. Sest kuidas ta muidu teaks, kui tänulik ja õnnelik Sa oled.

Ma arvan, et tasub teha muuhulgas ka neid asju, mis Sa tegid suhte alguses. Neid asju, millega Sa oma kaaslase kunagi ära võlusid. Ja kui neid teha täiesti teadlikult ja järjepidevalt, saab omavahelist tunnet taas suurendada ja võib-olla isegi kaotatut ellu äratada. 

See on alati vaid Sinu enda valik ja otsus, milline on Sinu partnerlus. Ja kui mõlemad kaaslased samamoodi panustavad, on õnnelikumale elule lisaauhinnaks küpsem ja teadlikum paarisuhe, selline suhe, mis saab ajas vaid paremaks muutuda. 

Minu poolteist kuud oli ja on siiani rõõmus aeg – kogesin ülevat helgust, põletavat kirge, kogu elu ilu sügavust. Mõned vanad sõbrad on kaugemaks jäänud kuid uued fantastilised teekaaslased on asemele tulnud. Ja kadunud on viimasedki illusioonid, mis mind enam ei teeni. 

Mu süda on täis rahu ja pilk on selge. Hea on olla.💕

Arutledes, kas beebid ja väikesed lapsed peaksid oma vanematega koos magama, jagunevad lapsevanemate arvamused kahte leeri. Osad usuvad, et see võib olla lapsele ohtlik nii füüsiliselt kui vaimselt, teised on veendunud täpselt vastupidises. Kuidas siis õige on? 

Aastal 2011 viis Michael. J. Breus, psühholoog ja unehäirete uurija, läbi uuringu, mis analüüsis vanematega koos magamise mõju lastele. Ta avastas, et väikelapsega voodi jagamine ei avalda mingisugust negatiivset mõju tema arengule ega ka käitumisele — kogu mõju on ainult positiivne. 

Healthy Child lehel välja toodud uuringust selgub, et lapsed, kes kuni viieaastaseks saamiseni koos oma vanematega magasid, olid kõrgema enesehinnanguna ja kogesid elu jooksul vähem süütunnet.  Laps on tulevikus hoolivam 

Uuringus leiti sedagi, et just need lapsed on suurimad kallistajad ja tunnete jagajad, kes vanematega koos magasid. Beebid, kes väiksena koos vanematega magasid, tunnevad täiskasvanuna end füüsilist lähedust ja tähelepanu jagades ja saades mugavamalt . Dr. Searsi sõnul käituvad koos vanematega maganud lapsed koolis paremini. Seda võib põhjendada lapse sisemise turvatundega, mis tagab lapse rahulikuma ja tasakaalukama käitumise. 

On levinud arusaam, et lastel, kes on vanematega koos maganud, on palju raskem tulevikus iseseisvuda.  Norte Dame’i Ülikoolis uuriti koos magavaid emasid ja beebisid ja leiti, et koos magamine, pigem hoopis julgustab lapsi iseseisvusele. Lapsed mõistavad, et vanemad on alati nende otsuseid toetamas, kuid neil pole kindlat vajadust oma vanematest sõltuda. Samuti ei teki vanematega voodit jaganud lastel hiljem probleeme iseseisva uinumisega, leiab ajakiri Psychology Today

Kui ma nüüd mõned aastad tagasi meenutan, siis kõik lapsed on beebidena maganud meiega ühes suures voodis emme kaisus. Aastaseks saades, hakkasid nad harjuma oma voodis magamist, kuid see voodi asus siiski meie toas, meie voodi kõrval. Ja hetkel on pisikese beebi uus voodigi meie voodi kõrval ,kus ta aeg ajalt mängib, pikutab. Kuid ööund magab minu kaisus ja minu voodis. Ja see on täiesti elementaarne, meie kahe jaoks. 💕

Vahel hiilivad suuremadki öösel oma teki ja padjaga, leiavad oma nurga meie voodist, kust ma nad siis hommikul ärgates avastan 😍

Uuringute kohaselt on need beebid, kes veedavad suurema osa nii ärkveloleku- kui uneajast ema  süles või kaisus, tervemad ja tugevama psüühikaga 😉 Osade põlisrahvaste beebid kasvavad üles kas ema külge seotuna. Ka näiteks Korea beebid veedavad oma emade süles 90% ajast, nii ärkvel olles kui magades. Ameerika beebid on aga 2/3 ajast üksinda kas voodis, kärus, turvatoolis, lamamistoolis või põrandal teki peal. 🙄

Lastearst dr Ronald Barr leidis oma uuringus, et ameerika beebid on märksa rohkem hädas koolikute ehk gaasivaludega kui need lapsed, kes kasvavad üles sellistes traditsioonides, kus beebid saavad rohkem emade süles olla ja kelle emad reageerivad nutule kiiresti ega lase titadel kaua üksi kisada. See ja paljud teised uuringud on hakanud uuesti ausse tõstma kasvatusstiili, mis on tuntud ja kasutusel „primitiivsetes” ja „naturaalsetes” kultuurides, kus imik on kogu aeg emaga koos ja kus ema täidab lapse soovid kiiresti ja vastuvaidlematult, ning lükkab vaikselt tagaplaanile vahepeal moes olnud kasvatusstiilid, kus juba vastsündinutest hakati kasvatama iseseisvaid, vaikseid ja vähe tähelepanu nõudvaid isikuid. 

Taas levima hakanud kasvatusstiil lähtub põhimõttest, et ema ja laps on üks tervik, neid ei lahutata enne, kui laps on selleks valmis ja ema annab lapse esimestel eluaastatel talle kõik, mida laps soovib — jäägitu tähelepanu, pühendumise, helluse ja hoole. Last ei jäeta üksi, tal ei lubata pikka aega nutta ja ta vajadused rahuldatakse võimalikult kiiresti. See tähendab, et beebi magab ema kõrval, saab rinnapiima nii kaua ja nii tihti kui soovib, päeval asjatoimetusi tehes on tita ema süles või kandelinaga selga/kõhule riputatud ning ema ja isa annavad endast parima, et mõista beebi soove ja vajadusi. 

Meie oleme alati lähtunud, et laste heaolu on prioriteet, ehk siis  beebipõnnist pisike armasnunnu väänik on minuga enamasti kogu aeg koos, ehk siis me oleme ühises ruumis, tema oma tegemistega põrandal tegelustekil, võrevoodis mängimas. Voodis kaisus magamas terve öö,  saab rinnapiima nii kaua ja nii tihti kui soovib ja me ei lase tal pikalt jonnijutu puhuda. Nojah, päris asjatoimetusi tehes kandelinaga seljas ei ripu, päris lapse aega ise ei sisusta, sest mäng ja maailma avastamine turvalises toas on siiski lapse nö töö. Ja kodus on siiski ka neli suuremat õde-venda, kel oma tähelepanu, kellega ja kellele mõeldes toimetada. Ei ütleks, et me suured iga jonni peale jookseks ja püüaks ülemäära mõelda, mida teada tahetakse anda. Kuid jonnida me tõepoolest tal ei lase. Ja unekoolitama 😱😳ma teda ka ei plaani. Sest enamasti läheb laps igal õhtul kenasti magama ja ärkab hommikul koos teistega.   🤫

Kasvatusekspert Naomi Aldort, kes on uurinud erinevaid kasvatusstiile üle kogu maailma, kinnitab, et jäägitu pühendumine on nii lapsele kui vanemale tegelikult palju lihtsam kui n.ö modernne kasvatusstiil, kus vanemaid õpetatakse lapsi eraldi tuppa magama jätma, unekoolitama, julgustatakse rinnapiima asemel pudelitoitu pakkuma ja nutu peale mitte reageerima. Kõik need tegevused nõuavad eriti tugevat närvikava ja kohutavalt palju lisavahendeid, samal ajal kui leebemat kasvatustiili viljelevad emad vajavad lapse kasvatamiseks ainult oma keha ja kandelina, millega laps enda külge kinnitada. Paradoks, kuid  vanemad, kes ei viitsi ega raatsi lisatoidu ja unekooliga jahmerdada ega pane väikest last teise tuppa, sest ei soovi unisena teda nii kaugel rahustamas käia, kasvatavad lapsest õnnelikuma inimese kui need, kes iga hinna eest last juba enne kolmandat eluaastat iseseisvaks suruvad. 

Kas ma hellitan nii beebi ära?  

Meile õpetatakse, et eelpoolkirjeldatud viisil üles kasvanud lastest saavad ärahellitatud ja saamatud jõnglased.  

Tõsi — nad võivad kauem ema-isa lähedust ja tähelepanu vajada kui need lapsed, kes on sünnist saati omapäi olnud, kuid kuna nende lähedusvajadus on alati rahuldatud olnud, kasvavad neist palju tervema ja tugevama närvikavaga ja intelligentsemad täiskasvanud kui nendest, kes on pidanud oma vanemate hoolt ja hellust suure nutuga taga nõudma ja lõpuks veenduma, et niikuinii keegi tema kutsele ja lähedusevajadusele ei vasta.