Tag

kulgemine

Browsing

Maailmas on hästi palju asju, millest ma aru saan, nagu et ma pole mingi maakas, siin, eks ole. No võib olla olen ka üks selline väikse kolkaküla maakas 🙂  Päris äge oleks kuhugi eestimaa väikse saare peale kolida ja  hakata näiteks …Kunksmooriks? 😀  Pole vist eriline tulevikukarjäär 🙂 Nii, et sellest, ma saan täitsa aru.

Maailmas on hästi palju asju, millest ma veel  aru saan. Näiteks, kui puu pooleks saagida, siis saab teada, kui vana see on. Või näiteks, et hokis ei tohi üle kahe joone sööta, siis on suluseis. Ning, sibulast, meest ja sidrunimahlast saab võimsa köharohu ja  et parkimistrahv tuleb, kui unustad kella panna või selle õigeks märkida. Või seda, et munad säilivad tegelikult külmikus hästi kaua ja liivast saab teha klaasi, kui oskad. Võimas. Ent kahjuks on ka asju, millest ma absoluutselt aru ei saa. Näiteks kuidas on võimalik tantsuetendustega raha teenida? Just nendega, kus öösärgis näkid aelevad paljajalu Kanuti Gildi põrandal. Kuidas see üritus plussi saab jääda? Samuti ei saa ma aru, kui vana on Anu Saagim, kuidas inimesed ikka veel koptereid/lennukeid/ laevu jne  usaldavad ja miks osa rahvast tellib eritellimusel numbrimärke.

Sealjuures kõige vähem mõistan ma just seda viimast. Aga samas olen ma eriti autokauge inimene ka…hea, et vähemalt tean, kuidas käima käib ja liikuma hakkab, pöörab ja seisma jääb. Nendes nimeplaatides mingit mõistuslikku või vajaduspõhist momenti püüda on aga tõenäoliselt sama, nagu õngitseks kaevust haugi. Üsna kindlalt ei näkka, aga ikka ootad ja loodad. Istud oma ridvaga. Endal vaikselt juba idika tunne peal. Vahepeal ma mõtlen, kui kuskil näen Helena1, Helena2 vms, siis on ju lootus, et äkki oli numbrimärk kingitus? See tundub ainsa mõistliku põhjusena. Kink kelleltki armsalt, kes teeb alati väga originaalseid ja rõõmustavaid kingitusi nagu näiteks kott liiva või sokipaar, millest üks puudu….ning sul lihtsalt pole südant seda minema visata.

Need on ilmselt need vennad, kes lapsena kleepisid oma toas kõikidele asjadele värvilised post-it paberid ja kirjutasid sinna peale, mis asja külge see post-it on kleebitud. Ei, see ei ole debiilne, see on väga lõbus. Ma arvan, no juhuks, kui sa ei tea, et klammerdaja on klammerdaja, siis sa saad klammerdaja pealt lugeda, et see on klammerdaja. Aga noh ega seevastu pole ma ka kuidagi seda usku, et need, kellel ikka siiras huvi end debiilikuvalgusesse seada, ei peaks omale spetsnumbreid saama tellida. Veel vähem olen ma seda meelt, et nende väljaandmist peaks piirama. Midagi ei peaks piirama. Mitte midagi. Mitte kunagi. See vabadus toob numbritellijatelt aastas pool milli maanteeameti kontole. Abiks ikka. Nende vendade tang, tehke, mis tahate, nuusake sajastesse või tellige numbrimärke. Mingit tohutut vahet neil kahel just pole. Senimaani tundub aga küll nii, et eritellimusel numbrimärgiga sõitmisel ja maantee sirgel lõigul 200 kh/h kiirendada, pole sisuliselt mingit vahet. Sul endal on küll lõbus, aga teised vaatavad ikka, et debiilik vist…

Aga mida see väikese linna maakas ikka teab 😀 Seda enam, et veel elulistest maailma asjadest, mis pisikese mutrikese  enda veeklaasi just ei loksuta 🙂

Küll see rahulik ja “igav” elu on ikka mõnus.  Hommikul  ärgatakse rahulikult, teeme pannkooke. Ja siis kimame sünnipäevale Tartusse last viia. Mõnus, kui pärast ei pea lapsele järgi kimama, vaid ta mõnusalt koju tuuakse tagasi. Laps on muljeid täis ja pool õhtut pajatatakse, kes kus ja mida tegi või ütles.  Pärastlõunal käisime jalutamas. Tüdrukud üksteise võidu soovisid ikka vankrit lükata. Eile oli meil külas talgute päev, riisuti ja pärast vist oli mingi soe toit vms töö tasuks.  Eelmistel aastatel on ikka pirukat pakutut. Minu lapsed ei käinud,…eile 😀 Aga täna  riisusime omaalgatuslikult paar meetrit OMA akna all ja tõin neile ise poest limpsi 😉 Pärast muidugi õppisime: tuunisime väikest maaka tarkust matemaatika, kirjanduse ja loodusloo valdkonnas. Mugisime shoksi ja mängisime lauamänge . Õhtul oli vaja ära vaadata nägude ja laulu saade ja siis juba niisama äkki nad olid kadunud ja oma vooditesse pugenud. Ükspäev oli meil selline värk, et kõik suured pidid väikestele vähemalt kaks unejuttu lugema 😀 Arvake ise, mis kell magama saime. Aga igaljuhul, pigem unejutu kolme-neljakordne lugemine, kui mitu tundi silmad kõõrdis teleka taga multikasse imbuda.

Armastan oma väänikuid.  …..  kuuni ja tagasi!

Head ööd, kallid “pisikese maaka mutrikese” sõbrakesed,  homme kirjutame jälle….rämpstoidust, ja millestki muust elulisest veel 😉