Tag

kooliaeg

Browsing

Kui mina algklassi koolimajast põhikoolimajja jõudsin, olid põhikooli majas juba mõned lapsed jõudnud nelja aasta vältel sõbruneda jõudnud ja palju väiksemast koolid tulijad, ei sobinud ilmselt nende kampa. Ja kui sa ikka klassi popimate tüdrukute meelest nende sugune pole, siis pole sul lootustki…

Mõtlen seda koolikiusamise teemat. Ja noh, tõepoolest omal ajal, ei viitsinud sellega tegeleda ei õpetajad, ega kooli psühholoog. Arvan, et õpetajad ei tahtnudki tunnistada, et selline asi üldse aset leiab. Ehk siis minu meelest, kui õpilane, kes ei tundnud koolis end mugavalt, siis paistis see olevat õpetajate meelest selle õpilase luul. Mida teised õpilased mõtlesid, no ei tea. Igatahes on aga omas kogemusest võimalik öelda, et kooli kius kaasõpilaste poolt jätab jälje kiusatava hinge igavesti.  Isegi nüüd, peaaegu paarkümmend aastat hiljem, kui ma näen neidsamu naisi, kellega tüdrukutena sai vastasleeris oldud, tänaval vastu kõndimas, keeran selja või vahin puude latvu ja loodan, et ma ei pea neile naeratama, head nägu tegema ja viisakalt teretama.  Aga reaalselt, kuidas sellised tüdrukut üldse arvasid, et nad popid on…ilmselt nad teadsid, et keegi teine, ei tule neile midagi ütlema, kellegi eest välja astuma, sest kardeti ka ise kiusamise, alandamise alla sattuda. Seepärast oli ju palju parem koos nendega teiste üle kaasa ilkuda, naerda ja mõnitada. Ma veel kunagi mõtlesin, et huvitav, kui nende endi lapsed peaksid sattuma samasuguse kiusamise alla, siis kas nende vanemad mõistavad, millised nad ise kooli ajal kaasõpilastega käitusid.

Nüüdseks muidugi, on mul kama kaheksa kõikidest nendest kiusajatest. Tegelikult on isegi huvi olemas, et tahaks reaalselt teada, kuidas neil läinud on, millega tegelevad ja millised nad on. Aga ilmselgelt, ei ole meie klassil kunagi sellist ühtset meelt olnud, sest teada olevalt ühtegi kokkutulekut olnud. Ma ei suhtle keskkooli ajast mitte ühegagi, elu on lihtsalt nii läinud. Aga tolleaegsed minu kooliaegsed sõbrannad, on mulle siiski kallid, kuigi ma nende käekäiguga, peale facebooki kaudu, rohkem ei teagi. Vahel sirvin facebooki ja näen, et neil on ka need, kellega nad kooliajal läbi ei saanud – kenasti sõbralistis olemas.  Facebook kannab ends justkui sõnumit ” Hoia sõbrad lähedal, vaenlased veel lähemal” 😀

Või olen mina lihtsalt liiga pika mäletamisega. Ja kuigi andestanud olen ma kõigile, nende ütlemised, õelutsemised, alandamised. Aga meeles on need asjad ikka kõik. Ja ükskord jõuavad need ka raamatukaante vahele. Ilustamata tõde. 😉

Facebookis on ka tolleaegseid õpetajaid näha ja isegi klassijuhatajat olen näinud. Mõnega jookseb ka linnas kokku ja alati saab viisakalt tere öelda. Oma lemmikõpetajast pole ammu näinud. Ei teagi, kuidas ajalooõpetajal läheb. Minu meelest oli ta üks nendest õpetajatest, kes sai minu probleemist aru ja ma hindan teda selle eest kõrgelt. Tema nimelt, ei arvanud, et mul on lihtsalt “luul” 😀

Huvitav, miks on lapsed, teiste laste vastu õelad. Mis on nende põhjused?