Tag

kodu

Browsing

Paljud meist on seadnud endale teatud eesmärgid või nõudmised, mille saavutamisel saabub õnn, aga me kõik teame, et kui sa ei oska olla õnnelik praegu, siis ei oska sa olla õnnelik ka siis, kui saad rikkaks, võtad kaalust alla või võidad unistuste mehe südame. Mõtlesin täna ühele noorele naisele, kelle elus on lühikese ajaga palju muutunud. Abielu, lapsed… Ja talle mõeldes ma mõistsin, et kuigi tema elus on justkui kõik muutunud, pole tegelikult muutunud mitte midagi. Meeleheitel vallalisest on saanud meeleheitel koduperenaine. See on tegelikult päris kurb, kuidas väga paljud meist (sh ma ise mingil eluperioodil), oleme uskunud, et õnn peitubki mingites teatud asjades või staatustes. Eriliseks õnneks peetakse lapsi ja meest. Aga miks siis kõik ema või isa staatuses inimesed õnnelikud pole? Miks kõik püsisuhtes olevad inimesed sügisel naerusuiselt üle porilompide ei hüppa?

Kui sa vastutad enda heaolu eest, laste eest, siis väärtustad igat hetke, meeleolu. Iga piisk kannab emotsiooni.

On asju, mis toovad palju rõõmu, aga kui sinu sees ei kasva õnn, siis ei tee sind õnnelikuks ei suur maja, palju raha, lapsed ega äge mees. Ja tegelikult alles nüüd ma näen, kui paljud inimesed elavadki sellele, et saada kas mehele või saada rikkaks. See õnnestubki neil ja need on suured muutused, mis toimuvad n-ö väliselt, kuid samal ajal pole mitte mingit isiklikku arengut näha – nad pole sisemiselt ei kasvanud ega tervenenud, rääkimata sisemisest õnnetundest. Kes oli õnnetu vaesena, on seda ka rikkana, kes oli õnnetu paksukesena, on seda ka saledana, kes oli õnnetu vallalisena, on seda ka maailma kõige vingema mehe kõrval. Seega ma olen tänulik kõige eest, mis mul just hetkel on. Minu ülinunnud, vahel riiakad Väänikudx5💚, kodu ja suur suur armastus, kuuni ja tagasi x5💚

Sirelid 💚

Ühel õhtul ma taipasin, et teatud inimestega me ei ela tegelikult hetkes. Meile meeldib see, kes nad on olnud, või visioon, kelleks nad võiksid saada, kuid tegelikult ei suuda rahulduda selle inimesega, kes on meie kõrval antud hetkel. Ja sellepärast, sellised suhted ei töötagi. Me ei saa elada koos kellegagi mõeldes, et oh, äkki ta varsti kaotab mõned üleliigsed kilod või äkki aastad muudavad ta rahulikumaks. Samamoodi ei saa me mõelda, et oh, ehk ta kunagi jätab suitsetamise maha või ühel päeval enam halvasti perega ei räägi. Nagu me ei saa elada ka minevikus, et näe, kunagi oli ta uulitsa parim sportlane, olgugi et nüüd ei saa diivaniltki püsti, või et kunagi oli tal päris hea töökoht. Selle mälestusega arveid ei maksa.

Üks kõige keerulisemaid väljakutseid suhetes on olla iseendaga aus. Kui sulle ei sobi tänane olukord, siis see pole sinu jaoks. Lase julgelt lahti. Väga vabalt võib juhtuda, et homme on asjalood teisiti, võib-olla olukord või inimene muutub ja tulevad uued valikud, kuid täna pead sa lähtuma ainult tänasest hetkest. Kui sa ütled JAH praegusele hetkele, siis see ongi sinu reaalsus. Oled sa sellega rahul ja õnnelik? Kas sa lepid oma mehe /naise nõrkustega või ikka unistad, et küll ta kunagi muutub? Kas sa elad minevikus, tulevikus või antud ajahetkes? Minevik on igaveseks möödunud ja tulevik on illusioon, mida ei pruugi iial sündida, seega pead oma valikud ning otsused tegema tänase päeva kaartide põhjal. Ole seda tehes endaga aus.💚

💚Oska rõõmu tunda lihtsatest asjadest
Kõik tahavad olla õnnelikud, pürgida selle imelise seisundi poole, kus enesetunne on suurepärane ja sisemine rõõm paneb silmad särama. Olles õnnelik tunduvad kõik asjad paremad, mured kahanevad pisitillukeseks ja rõõm kasvab hiigelsuureks. Kuidas on nii, et vahel on õnn justkui õue peal ja vahel pole seda kohe mitte kusagil?
Kui ma noorem olin, siis lasin end tihti mõjutada sellel, mida ümbritsevad inimese ütlesid. Sain näiteks koolis õpetajalt kurja märkuse, poemüüja nähvas midagi või oli mõni sõber endassetõmbunud ja tige, siis arvasin otsekohe, et ma olen midagi valesti teinud, et pälvin sellist käitumist. Nüüd olen õnneks arusaamisele jõudnud, et kui inimene on ise õnnelik ja rahul, siis ta jagab oma rõõmu ka teistele. Kui keegi on õnnetu, rahulolematu või tige, siis saadki sa sealt vaid käratuse, ebameeldiva käitumise või ignoreerimise. Nii lihtne see ongi. Enamasti käituvad inimesed sinuga vastavalt sellele, kuidas nad ennast tunnevad, mitte vastavalt sellele, mida sina oled ära teeninud. 💚Seega, ära võta südamesse, pigem tunne neile kaasa, et neis puudub rõõm. Parim, mida teha saad, on vastata neile heaga, ehk paneb see neid märkama, et asjad polegi nii halvad.

Vahel argielusse süvenenult on ka endal raske märgata positiivset, mis tegelikult elus on. Kuidagi kipub fookus ikka ja jälle paigast ära ja taas on meeles ainult kohustused. Täna hommikul laua taga tööd tehes ja hommikukohvi juues peatus pilk aknast välja vaadates rohelistel okstel, mis hoovis kasvavad. Päike paistab ja tuul kõigutab õrnalt sahistades puuoksi. Laual aurab tass värske teega ja töö ootab tegemist. Õnneks on mul töö, mida armastan ja mille üle saan rõõmu tunda. Väljas on kevad, ma tunnen ennast hästi ja mul on hea meel, et nädalavahetusel ootab ees väljasõit koos lastega. Kõike seda mõeldes saan aru, et see ongi ju õnn. Minu rahulik armas igapäevane idüll, mida tuleb vaid märgata.

Idülliliseks hetkeks piisab lastest, ja kahest lustakast jänesest. Ja porgandi “õngest” 🙂

Kindlasti on alati asju, mis ei tee meelt rõõmsaks, kuid ei pea ju keskenduma ainult neile.

Meie enda valida on see, kuhu me oma fookuse paneme. Jättes märkamata kõik positiivse, ning tuues välja kõik selle, mis ei ole nii nagu vaja, rikume me vaid endal tuju ning pikas plaanis kahjustab pidev stress ka tervist.

Seega tasub siiski märgata ka neid väikseid igapäevaseid rõõme, mis meie elus on ja tõsta neid esiplaanile. Hea tuju loob hea elu! 💚

Tänan, teid head sõbrad ja minu hea kirjasõber, kes Sa sundisid, mind seda postitust kirjutama. Olgu, tegelikult käskisid sa maha istuda ja endasse vaadata. Sest niipalju halli masendust, kui minus oli, no ei saa muudmoodi, kui see tuleb endast välja rääkida või kirjutada. Ja see on siis minu otsus. Rohkem positiivsust tuua ja luua oma kallite ringi.

Hakkasin jälle kirjutama😀 siia blogisse. Ja avasin ka kaks programmi, kahe uue raamatutegelase jaoks, kes kohe kohe paberile jõuavad. Nii, et täitsa produktiivne tulem, mu kallid sõbrad💚

Kõike seda mõeldes saan aru, et see ongi ju õnn. Minu rahulik armas igapäevane idüll, mida tuleb vaid märgata.

💚 Kuuni ja tagasi, vähemalt 5x

Ma pole väga väga ammu aega saanud arvutit kaenlasse krabada, et paar ridagi sõpradele kirjutada, blogisse märkmeid teha, sest sel kuul, justnimelt sel kuul on prioriteet olnud midagi muud. prioriteediks on olnud haiged lapsed, pisikud ja muud batsillused, mida koolis, lasteaias, üsna kamaluga ja heldekäeliselt jagatakse. Ma olen olnud ühte meelt vanematega, kes on olnud vastu haigete laste lasteaeda viimisele. Samas, eks ole defineerigem üksmeelselt, milline on haige ja milline pole. Olgu, ma võiksin olla nõus, et haige laps on see laps, kes nakkab, aga kes meist võiks teda, et lapsel midagi nakkavat on, alles siis, kui viin lasteaeda köhasee ja tatise lapse ja teisedki hakkavad riburada jääma, aga siis on hilja, eks ole. Olgu, köhast ja nohust saan aru. Tegelikult, ei saa.Laps, kes on köhane, tatine, kes ennast halvasti tunneb, selle lapse koht ei ole lasteaias ega koolis. Tean, vanemaid, kes lasteaia hommikul lapsele rohtusid annavad, et esiotsa kasvataja aru ei saaks, et haiglane laps rühma jõuab. Aga lapsel endal on ju siiski paha ja halb olla.  Ja lapsed, kes just paranemas ja kelle organism vastuvõtlikum, võib ka uue pisiku külge saada. Aga vanemad, näed, kas ei saa aru või ei taha aru saada, et haige lapse koht on kodus. Köha, nohu või millegi muuga. Kevadel sai meie pere plikad näiteks lasteaiast tuulerõuged, põdesid 2 nädalase vahega läbi. Sel sügisel jagati peotäiega täisid – õnneks läks meist mööda. Järgmine “jagamine” oli leetrid, mis läksid meist mööda ja viimane uusim “röögatus” olid sarlakid, noorema lapse vastasrühmast. Kuna tegu on piisknakkusega, jätsin mõlemad lapsed paugupealt lasteaiast koju, sest ootasime seda põlvelõikust ja narkoosiga opi ajaks, ei tohtinud ka haigusi kehas olla. Nii, et paaniline organismide turgutamine ja ravi, käis ka eelviimasel päeval, enne haiglasse minekut.

Haiglas, sattusime samasse osakonda, samasse palatisse. Selle vahega, et õks õdedest oli tuttav ja laps tundis ennast turvalisemalt, kui eelmine kord, samuti oli seltsiks ka hunnik koomikseid, ristsõnu ja loomulikult telefon. Eks operatsioonijärgselt toibumine oli raskem ja nutusem, kui eelmisel korral, aga oodatust ja arvatust läks kõik kergemalt. Ka kirurg jättis parema mulje, kui esimesel korral. Igatahes, haiglast tulime omal jalal ja üsna naeratus suul ära. Rohkem, me ptui-ptui sinna minema tagasi ei pea. Lapsed said lasteaeda ja kooli tagasi, ja üsna uhkelt, saime tervelt nädalajagu päevi ära käia ja juba ongi taas jagatud kamaluga uus ports köha ja nohupisikuid, mis ära minna ei taha. Aga apteeki oleme nelja peale ravimite eest raha jätnud, pea 150 eurot, et vahepeal tekib mulje, et ma ülen ilmselt püsiklient kohalikus apteegis 😀 Apteekriga juba sinatame ja kui suvalises kohas linnas trehvame, siis varsti hakkame juba lehvitama ja üksteise pere käe käigu kohta aru pärima 😉

Ja siis vahepeal on selgunud, et vanema poisi kehalise kasvatuse õpetaja on…. On mis ta on 🙂 Igatahes juba kevadel, sai talle räägitud, et kuna laps jääb kehalisest vähemalt jõuludeni kõrvale, äkki saaks leida talle tegevuse, mille eest ta siis hinded kätte saab. Et annan varakult informatsiooni, siis ei tule see äkki ja saame õpetaja- kooli- vanema ja koduna kompromissi leida. Olgu, õpetaja oli nõus ja lubas mõelda. Jah, nüüd viis poiss vabastava tõendi kooli ja õpetaja küsis, et mida ta seni teha mõtleb, kui teised suusatavad tundides…. Ee….. okei 😀  Ja muidugi, mäletate draamat, kuidas lapsed ei tohtinud enam dressides jne koolis käia. Et kool ikkagi ameti asutus. Ja oleks ka eeldanud, et kui oli klassipildistamine, siis on klassipilt uhke ja ühtki dressides last seal peal pole. Õigus, lapsed ongi ilusad ja toredad ja ainus kogu, kes on dressides, on kehalise kasvatuse õpetaja/ klassijuhataja. Kas õpetajatel on siis lubatud koolis, tunnivälisel ajal, käia dressides, kui lastel see on keelatud? Samas, käivad keskkooli lapsed nii, et tulevad dressides kooli, koolis vahetavad lühikeste pükste vastu ja nagu jällegi, kas nii on lubatud? Et lugu nagu võrdsetest, võrdsematest ja kõige- kõige, kellele ükski reegel ei kehti 🙂

Aga hoolimata igasugustest imelikest tõvedest, apsakatest ja mööda rääkimistest, on meil täielikult hugge aeg. Ehk siis taanlaste moodi rõõmus ja õnnelik aeg.

Lumi, piparkoogid, mandariinid, glögi, kuum tee, soe tuba, uued kelgud ja pehmed karvased kindad, sokid. Läheme jõulukuuske tooma – üks kord aastas ikka võib endale kuuse tuppa tuua. Mis siis, et eriti ruumi pole, aga mis jõulud need ilma kuuseta on 😀  Sel nädalal on jõulupeod lasteaias, koolis. Harjutame süldi keetmist. Kuulame jõululaule ja hulganisti mõminaräppi 🙂 ja kui ma nüüd üks hetk Põnni lahkel loal paar minutit  kirjutamiseks saan, kirjutan ühe hugge aabitsast loo. Jõuluhullus, aga pisut teistmoodi, kui varasematel aastatel.