Sildiarhiiv: kartulipuder

Kuidas teotahte leidsime…

Eksole. Selline hea pealkiri, kus kõik võiksid oma arvamuse sekka öelda, kui ma ma neid kuulaks. Aga vaat, ei kuula, sest kui sa võtad kõike oma ümber kohustuse ja katkematu kohustuste jada ja tööna, siis naguteadsid juba Tammsaare tegelased, ega õnn ja armastus õuele ei tule.

Õnn ja armastus tulevad reeglina ikka sinna, kus armastatakse kõike, sh ka töö tegemist. Hambad ristis millegi tegemine või teiste eest hoolitsemine, ei ole sulle hea ega paista ka väljapoole eriti hea, kui töötegija on vissis ja krimpsus kui aiamaal õunapuu ladvikus pisvinn ubinajunn.

Mina olin takerdunud mitmeid nädalaid pisiasjadesse ja pseudoasjadesse, mis tegelikult polnud minu rida ajada, kuid ometi ma need asjad enda teha ja õule just võtsin, sest arvasin, et kui mina ei tee, siis jäävadki tegemata. Ja lükkasin need asjad, mida mina tahtsin teha kuhugi…määramatusse. Selle tulemusena, maabus me elutuppa elevant. Elukas, kes ähvardas, seni loodu puruks tampida ja lömastada meid kõiki oma paksu halli tagumikuga vastu seina lömastades. Sellegipoolest jätkasime kodus kikivarvukil hiilides, et mitte hallile monstrumile märku anda, et teame ta olemasolust.

Eksole. Elevandipoju lasime õhust tühjaks ja uus energiavoo katkematu ja lakkamatu juurdevool, tõi meile uut energiat ja tulemist. Ei tea, kas just sellest või hoopis sellest, et ei johtu nende kohustustega ka midagi, kui palun need kellegil teisel oma teha võtta või see, et me jagame omavahel ka täiskasvanulikumal kombel lisaks rõõmudele ka kohustusi, kuulame üksteist või lihtsalt oli aeg saada motivatsiooni kriisist üle, et tahta suuta jälle kirjutama hakata.

Eile, ma näiteks olin täiesti küpsetamise lainel, sest soovisin üle pika aja mässata pool päevast köögis, sest tuli lihtsalt tahtmine, teha head toitu, palju ja sellist mis ikka akna taga oleva ilmaga kokku passiks. Seega siis suure potiga kartuliputru, kaks pannitäit ribiliha, rohelise hernega salatit kõrvale ja pruun lihakaste omakorda valmis sai. Õhutuseks snäkiks eks ikka vanaema juurest toodud õunad ja poest varutud banaan ja apelsinid läksid ka laste vahel jagamisele. Ja õhtul jätkus energiat ka minna kohtingule.

Ja öösel suikusime unele aknale krabiseva vihma saatel. Mõnus.

Igatahes täna, olen ma paika pannud järgmise lasteraaamtu kava, ja esimese muinasjutugi valmis saanud. Kuna see tuleb senistest erinev ja mahukam, võib sellega tegelemist jätkuda kuni kevadeni. Seega töö kodukontoris on kindlustatud. Täna on see päev, kus minu lühike metsasünnipäevade läbiviija karjäär sai läbi ja mind lubati ürituste korraldamisel kaasa küll lüüa, kuid omal soovil võtan osa neist, kus lapsed soovivad seigelda siiski koos raamatuga või raamatus. Mitte külmas ja märjas metsas, sest lihtsalt külm ilm ja mina ei käi kuidagimoodi kokku 😀

Täna ma veel ei tea, mis õhtusöök meil tuleb, kuid sõõriku pärmitainas kerkib pliidiservas juba küll. Tekkis mõte, et prooviks teha neid vanakooli sõõrikuid, mida poest kuidagi osta ei raatsi. Dosaatorit mul küll veel pole, aga kasutame pisut loovat mõtlemist ja perenaise.ee lehelt leitud soovitusi kommentaatorite vastuse hulgast kuidas dosaatoriga mõnusad sõõrikud potti küpsema saada. Pätu põnn magab – homme ilmselt peab proovima, kuidas lasteaeda minna saab, sest suurtel tegelastel on homme distantsõppe päev ja see paneb natuke me närvirakud proovile. Samas on nii mugavamgi, sest lubatud bussiliini me ei saanud ja nii jääks hommikune hallis udus sõitmine keset kitsede populatsiooni bussipeatusesse ära. Aga ei kurda samas, sest nii hästi kui on lastel koolis praegu läinud, pole neil kunagi varem läinud. Seega, on küll aitamist ja suunamist rohkem kodus aga mitte ühtegi sellist probleemi nagu oli täidetud me eelnevad õppeaastad, ei ole. Ja see ongi ju oluline.

Oleme saanud oma motivatsiooni ja rõõmsat teotahet pärssivad elevandid klassiruumist ja elutoast välja puksida ja ilmselgelt taasub ka siis töötahe ja muu motivatsioon….lustakalt ja lõbusalt.

Kino ja nalja peab saama. Puhata ja mängida ka 😉

nb! Kirjutama asudes, oli mul muu mõte, millest kirjutada.Aga pole midagi, kirjutatu on suht puusalt tulistatu aga illustreerib mu eelnevat mõtet paremini, kui õige mõte ise 🙂