Tag

harjumus

Browsing

Isiklikust tähelepanekust võin öelda, et mõne inimese või naabri järgi saab panna ka kella õigeks. See on see tavarutiin. Näiteks, tean, et kohalik naabrimees, sõidab oma lapsi kooli viima kella 8.49 ajal ja kell 8.51 sõidab ta mulle alati samas kohas vastu. Kui viin suuri nende koolibussile, siis ALATI +-3 minutit näen teiselpool järve elavat naisterahvast oma tütrega vastu sõitmas. Ka meie ise olime alguses ühes rutiinis kinni. Kuid usun, et hoolimata pisut nihkuvatest ärasõidu aegadest võib vähemalt meie maja elanik selgeks saada ajad, millal olen kodus ja millal ma parasjagu jälle “sõidan” Ma ei tea, kuidas kellele aga minu jaoks on rutiin mugavus ja turvalisus. Mulle meeldib, kui ma tean, mis järgmisena tuleb või mis saab. Spontaansus on küll vahel hea kuid näiteks, kui ma lähen kuhugi üritusele või koosolekut läbi viima või raamatuesitlust tegema, eelistan ma et järgin kellegi või siis enda kindlaksmääratud plaani. Ka liikluses on vahel nii, et ma kodus vaatan google mapsist järele, kuhu ma minema pean ja milline tee on tuttav, siis põhimõtteliselt ma valin paar minutit pikema tee kui see on tuttav. Ootamatu teeremont või ümbersuunamine tekitab alati ärevust või pisemat sorti paanikat.

Usun, et ka lastes tekitab stressi uute asjadega harjutamine, või nende jaoks ebamugavad, hirmutavad ja uued näod ning olukorrad, milleks nad pole veel valmis. Olen oma laste pealt näinud, et pooled neist on kiiresti kohanevad ja pole probleemi kiirete muutuvate oludega. Kuid on ka minu moodi lapsi, kes vajavad turvalist ja ette seletatud toiminguid ja olukordi. Olen harjutamas oma kahe aastast last lasteaeda. Olen sellest varemgi rääkinud, et alguses ma arvasin, et ta pole selleks valmis, sest mina polnud selleks valmis. Olen nõus, et oma tempos, st arvestades lapse isikupära ja osates lugeda tema erinevaid reageeringuid, kuulates ja tagasisidestades kasvatajaid, võib minna hästi kiirelt see harjumine harjutades või läheb totaalselt valesti, sest vanem ei mõista mis on lapse enda vajadus. Me oleme siiani käinud 2 päeva järjest pooleni lasteaias ja siis 2 päeva koju jäänud. Täna on see päev, kus on ta oma kolmandat poolikut päeva järjest lasteaias. Ta teab, et talle tullakse peale lõuna sööki järele ja see teeb tema jaoks turvaliseks hommikuse lasteaia mineku. Lõime oma traditsiooni, kus me viime suure õe tema rühma, ja trepist alla tulles räägin põnniga, et kui suur õde koolist koju tuleb, tuleme ka talle järgi. Tema noogutab nõustuvalt. Võtab ise riidest lahti ja teeme kallid-musid-piip ja ruska 😀 Ütlen, et mine vaata, mis poisid teevad ja mida uut kasvataja näitab. Ütleb mhmh ja lehvitab mulle. Kõik on hästi.

Eile oli rühma sisse astunud võõras inimene tema jaoks, ja see ajas teda nutma, sest tundis end ohustatuna, sest nö rikuti ära tema jaoks see niigi habras tasakaal. Kui see inimene rühmast lahkus, jäi ka nutt järgi. Ka koju tulles on meil sellised kindlad tegemised ja ütlused, mis kinnitavad rutiini. Tema jaoks tähendab see turvalisust.

Meie täiskasvanute jaoks võib tunduda, et see ühesugune kordamine või millegi korrutamine on igav ja tüütu. Samas, on see kindlasti lihtsam, kui hiljem tekitab raskusi mõistmine, miks sinu laps sind ei kuula või miks te pidevalt üksteisest mööda räägite. Lapsevanem loob turvalise pinnase oma lapse jaoks just koos usalduse loomise ning kuulamise ja mõistmisega. Ja laps loob ka lasteaias usaldusliku kahepoolse sideme just tema jaoks “turvainimesega”. Lasteaia päevaplaan on ka üks neist punkte, mis loob kindla teadmise, mis päev lasteaias toob.

Ka koolis sõltub suuresti millega sa oled harjunud ja teadmisega kuidas või mismoodi on koolitunis olla turvaline. Täna hakkas plikal jutt pihta, et tema ei taha minna eesti keele tundi, sest ta ei taha. Lõpuks muidugi selgus, et mina saatsin raamatukogu kotis ära tema eesti keele õpiku ja kuna temal õpik puudu saab tema oma õpetajalt pahandada. ( Eelmises koolis, sai praktiliselt iga päev mingi õiendi+märkuse ja alanduse klassis teiste ees, kui sul midagi vajaminevatest asjadest puudu oli) siis temal oli peas justkui see eelmiste aastate harjumis, et mis nüüd temaga saab. Uues koolis, uued õpetajad ja nõuab veel harjumist asjaolu, et õpetaja aktsepteerib, et õpilasel pole õpikut, kui õpilane teavitab enne tunni algust, last ei mõnitata ning karjumisest ei ole juttugi. Seepeale ei olnud juttugi enam et ei taha kooli minna vms.

Ka mul on vahest veel eelmisest koolist jäänud sellised tagurlikud tundmused. Mind siiralt üllatab selle uue kooli õpetajate suhtumine ja viisakus. Kui klassijuhataja midagi küsib, on tal siiras huvi selle vastu. Oma küsimustele avalikult kõikide lastevanemate käest küsides, tänab ta neid ka vastuse eest. Äh mäh, täiesti elementaarne aga minu jaoks siiani üllatav. Ja siis ma võrdlen neid kahte kogemust ja leian, et uus kool on igati turvaline keskkond, kus õppida.

Või eile, kus ma teadsin, et on vaja minna politseimajja oma id kaardi andmeid uuendama, et seal läheb TOHUTULT aega. Eelmine kord ootasin 2h ja siis kõndisin minema. Eile läks üllatuslikult hästi – auto sai pargitud, numbri sain ka, ootama pisi 10 minutit ja olidki uuendatud, auto sain parklast probleemideta välja ja üks väiksema autojuht tänas mind veel viisakuse eest. Ja oligi usk jälle taastatud. Ei näe põhjust pikki järjekorda seal enam kiruda – tuleb lihtsalt minna päeval ja ajal, mil ei ole sinna nii suurt tungi.

Uute asjadega harjutamine võtabki aega, tasa ja targu ja lõpuks oledki nii harjunud, et ei märkagi millest on saanud sinu rutiin, ning mille järgi mõnikord naabrid panevad su liikumiste ja tegemiste järgi oma seinakella õigeks.