Tag

Beebi

Browsing

Kevad. Nüüd on see siililegi selge. Ja kuuaja pärast on eelviimane koolivahearg selle õppeaasta numbri sees. Viimased pingutused paremate tulemuste nimel. Mida teha, kui laps ei taha õppida?

Kui veerandilõpp lähenemas ja paanika tõuseb, nii emal, isal, lapsel….

Täiskasvanud peavad tavaliselt kõige põhjuseks laste laiskust. Ent vanematena oleme ise selle eest vastutavad, et kasvatame lastest need, kel puudub asjade vastu huvi ja oskus end motiveerida. 
See viis, kuidas laps hakkab õppimisse suhtuma, on temasse ladestunud ammu enne esimest koolipäeva. Kasvavat inimest mõjutavad vanemate eluviisid, nende huvi maailmas toimuva ning teadmiste omandamise vastu. Palju sõltub ka sellest, kuidas täiskasvanud reageerivad laste lõpututele „miksidele”. Kas selgitavad ja jutustavad või rehmavad lihtsalt käega, nullides seega lapse huvi igasuguste teadmiste vastu.

Laiskus ei ole esimene põhjus. Sageli on asi selles, et lapsel on lihtsalt igav. Peres pole kanda kinnitanud pideva arenemise kultuur. Keegi pole üritanud lapses huvi äratada ning kool, kui teadmiste tuupimise teel omandamise koht, pole lapsele huvitav.

Vaatamata õpetaja osa olulisusele, lasub vastutus siiski vanematel. Võib juhtuda, et koolis ei esitata ainet, mis lapsele näib ebahuvitav, piisavalt atraktiivselt. Siis tuleb vanematel leida viisid, kuidas näidata lapsele selle aine seost reaalelu põnevate faktidega. Reaalainete puhul võite koos näiteks uurida teadusraamatuid või vaadata selleteemalisi põnevaid saateid. Võõrkeele õppimisele aitab kaasa selles keeles huvitava raamatu lugemine või kasvõi seriaalis toimuva tõlkimine. Oluline on ka lapsele selgeks teha, et ta ei käi koolis mitte hinnete, vaid teadmiste pärast.

Isegi siis, kui lapsel on huvi, ei tähenda see veel, et ei tuleks probleeme. Siin on ka teisi mõjuvaid faktoreid — kool on liiga raske, laps pandi valesse klassi, hinnati üle tema võimalusi … Lapsel on raske ning ta kaotab huvi õppimise vastu. Igale inimesele — ka lapsele — on hädavajalik anda võimalus olla edukas.

Laps püüab, ent tal ei tule välja. Üha harvemini saavutab ta häid tulemusi ning aina harvemini kiidavad teda õpetajad ning vanemad. Ja nii hakkab ta end hädavareseks pidama ning lõpetab üritamise. Mida siis ette võtta? Peab lihtsalt reaalselt hindama oma lapse võimeid ja võimalusi. Võib-olla tuleb kooli vahetada või viia laps teise klassi, kus on teistsugused nõudmised ning aktsent on teistel ainetel. Võib võtta koduõpetaja või püüda ise seletada lapsele seda, millest ta pole tundides aru saanud, teha temaga koos koduseid ülesandeid.

Ent ka see pole veel edu garantii. Vanemad, koduõpetajad ja täiendavad ülesanded aitavad parandada hindeid, ent ei lahenda sügavamat probleemi. Laps peab end tundma edukana, peab tundma rõõmu ja uhkust, et tal tuleb kõik välja.

Lisaks kõigele ei pruugi lapsel olla iseseisva töö oskusi. Ta ei oska õppida ise, ilma täiskasvanute pideva juhendamiseta, ei oska end häälestada vajalikule tööle. Mida siis peaksid vanemad tegema? Tuleb lapsele õpetada tööde planeerimist, teatud ülesannete täitmist ning kontrolli selle kõige üle.

Kui õpetada lapsele vastutuse võtmist õppeprotsessi üle, siis see on üks peamisi võtteid õppeedukuse parandamiseks. Koolilaps peaks vastutama oma edu ja ka ebaedu eest ise. Ent selleks pole pahatihti valmis vanemad, kes ihkavad lapse õppimist pidevalt kontrollida.Õkoolis aitab arendada tervet hulka elus vajaminevaid oskusi. Selliseid, nagu näiteks sihikindlus, vastutusvõime, oskus otsuseid vastu võtta ning informatsiooni meelde jätmine ja selle analüüsimine

Veel üheks põhjuseks on vastastikuse mõistmise puudumine kollektiivis ning pingelised suhted klassikaaslastega. Sellises olukorras pole kool see koht, kus õpilane tahaks olla.

Laps ei pruugi rääkidagi sellest, mis koolis toimub, kuid tema tahtmatus kooli minna peaks vanemad mõtlema panema. Võib-olla pole ta leidnud ühist keelt klassikaaslastega, tal pole sõpru ning tunneb end seetõttu koolis üksildasena. Sel juhul on täiesti arusaadav, et ebameeldiv keskkond vähendab õppimise soovi. Lapsega tuleks sellest kõigest siiski usalduslikult rääkida. Kui klassi vahetamine ei tule kõne alla, siis tuleks aidata lapsel leida oma suhtlusringkond, mis talle sobib. Kui ta tunneb ennast seal tunnustatuna ja hinnatuna, siis on tal ka oma klassis lihtsam.

Kõige tähtsam, mida vajab laps sõltumata tema vanusest, see on tähelepanu, armastus ja vanemlik hoolitsus.

Sõbrasuhted

Tagasiside õpetajalt oli väga üllatav. Sellest peatusime eelmisel teemal ja ma arvan, et see pole enam teemaks, mida jätkata.

Puhkamine Kuidas veeta üks väga kvaliteet päev perega? Kuidas teha päev, puhkus, trip perele ägedaks. Sellises vanuses on sõbrad ja nende seltskond väga motiveerivaks jõuks. See tähendab, et kui on loodusesse minek, tuleb sõbrad kaasa võtta ja siis on muljed hoopis teistsugused. Meil on nüüd plaanis minna Husky ja malamuutidega jalgsimatkale. Metsas teeme lõket, sööme pirukat, keedame teed ja võib olla grillime ka midagi lõkkel. Otsustasime terve pundi sõpru kaasa võtta ja veeta üks aktiivne laupäeva hommik.

Kuidas teie saabuvat nädalavahetust kavatsete aktiivselt veeta?

Beebitoit ja imetava ema toidulaud ja kaduvad kilod. Üllatus üllatus.

Kõik muudatused kehakaalus, on otseses seotuses kehalise aktiivsusega. Eelmisel kuul liikusin 200 000 sammu, iga päev pea 30 000 tuhat sammu. Mitte üks gramm ei liikunud ega kadunud mu kehalt. Sellel kuul olen tänaseks kõndinud 536623 sammu. Olen joonud hajutatult päevas 2L vett, ja kärutanud enamasti vabas õhus ja käesoleva kuuga on kadunud üllatus üllatus 5 kg ja 525g.

Beebi sööb endiselt rinnapiima. Juurde on tulnud kodused püreed ja pudrud. Kasvab, mis mühinal. Ehk on kellegil head retsepti, mida jagada? Kuidas on suhted Salvesti või Hippi püreedega? Mida teie põnnid eelistavad või mida üldse ei söö?

Kevad

Oli kevad. Soe. Päike. Vihm ja Vikerkaar. Mõni hetk hiljem oli vaja sokid ja kindad üles otsida, sest sadas külma vihma, rabistas rahet ja lõpuks oli auto mattunud valge lumekatte alla. Kas talv tuli tagasi? Ma tõesti loodan, et see oli viimane ponnistus lumbehelbeid kallata. Ja pigem tuleb soe, soe varsti kohale.

Beebil on algavaks suveks väga mõnus autokombe Gomerakids`ilt.


GomeraKids teeb mugavaid ja vahvaid riideid lastele suuruses 50-110. Kõik tooted valmivad käsitööna. Nad kangavalikul püüavad lähtuda mugavusest, looduslähedusest, samas mitte unustades ilusaid lastesõbralikke mustreid. Enamus kangaid on üle 90% puuvilla sisaldusega ja Oeko-tex standard 100 või GOTS sertifikaadiga. Lõiked arendatakse lähtudes laste liikumismugavusest ja praktilisusest. Muidugi on nii pisikeste puhul ka oluline, et riietamine oleks võimalikult kiire ja lihtne. Väga meeldib, see, et suhtlemine on väga meeldiv, kiire ja pakutakse ka oma alternatiive välja, tellija poolt soovitule. Meie autokombe on siis vaat selline. Niiii äge!

Gomerakids. Autosõidu kombe suurusele 80/86

Gomerakids kahjuks ei tee suurematele lastele, kuid on selline tegija, nagu Remps. Rempsi tooted on võimalik kätte saada ka käest kätte, ja tegutseb siinsamas Tartus. Suhtlemine on väga kiire ja väga asjalik. Suurematele piigadele, valmisid Rempsilt, aga eriti uhked kevadised mütsid ja sallid ning ka mõnus liblikatega ja rõõmsa kollasega tuunika ja pükste komplekt.

Remps. Tuunika ja püksid s 128
Müts ja sall tüdrukutele kevadeks

Kellel eritellimusel ägedaid kevadisi riideid vaja, või beebile uhket autosõidu komplekte, või niisama bodisid, mütse, papusid, pükse vaja, siis kasutage fb mõjujõudu. 😉

Meil hakkab nüüd pudru ja püree pooltund. Ja oh, neid helbeid võib vaid tõesti kuuma teetassi ja aknakardina tagant piiluda. Ja täna on see õhtu, kus ma kirjutan oma lasteraamatu esimese peatüki…:) või siis hoopis, vaatan koledat koiotti…või loen ühte väga väga head raamatut.

Autor Colleen Hoover on mu väga suur lemmik, ja tema raamatud toovad mulle kananaha käsivarrele. Seekord siis sattus pihku “Pihtimused”. Käisin mitu korda raamatupoes piilumas, aga ei raatsinud osta. Ja lõpuks leidsin raamatukogust.

Millega oleksid sina valmis armastuse nimel riskima? Auburn Reed on otsustanud oma segipaisatud elu uuesti üles ehitada ega tohi endale lubada mitte ühtki eksimust. Ent kui ta tööotsingul ühte Dallase kunstiateljeesse siseneb, ei oska ta uneski näha, et ateljee salapärane omanik, kunstnik Owen Gentry ta jalust niidab.

Auburn otsustab riskida ja anda ohjad südamele, kuid avastab peagi, et Owen varjab suurt saladust. Mehe minevikukoorem ähvardab hävitada kõik, mida Auburn kõige rohkem armastab, ning ainus viis saada oma elu tagasi õigele rajale on lõigata Owen sellest välja. Viimane, mida Owen soovib, on Auburnist ilma jääda, ometi ei õnnestu tal neiut veenda, et teinekord on tõde sama subjektiivne nagu kunst.

Et nende suhe päästa, peaks Owen kõik südamelt ära rääkima – aga mis siis kui ülestunnistus on veel hävitavam kui tegu ise?

„Pihtimused“ on New York Timesi menuautori Colleen Hooveri („Ei iial enam“, „Lootusetu“) uus närvekõditav romaan suurest armastusest ning tõest, mis peaks igavesti saladuseks jääma.

See on vist esimene raamat, kus ma lugesin lõpulehed enne. Ja siis alustasin raamatu lugemist algusest. Minu jaoks väga põnevalt, tunnete küllaselt ja kaasa haaravalt kirjutatud. Mõtlema panev. Lõpp oli ootamatu, ( poleks alguses pidanud lõpust paari lk üldse lugemagi) aga seda ootamatum see lõpp oli ja tuli. Mõistmine sündis aga hoopiski mitu tundi hiljem. Vau.

Ootan järgmist Colleen Hooveri raamatut suure huviga. Mis teie lemmik autor, või viimati kätte sattunud ilukirjanduslik teos on? Kes on tekitanud “tibutagi”?

Just täpselt, sai teoks siis selline mõnus vahepala – emmede puhkus.

Sedakorda oli meil naistepäevapuhul saadud Lydia hotelli Spa- lounge sissepääs kahele. Pakkisin kodus oma ujumisriided kaasa, ja beebipõnnile koti ja sõit võis alata.

Justnimelt. Spas kohapeal on piletihinna sees hommikumantlid, rätikud, sussid, kehahooldustooted, sampoon ja palsam. Et marsi aga kaks kätt taskus kohale ja mõnule täpselt niikaua kui jaksad 🙂

Parkimisega muidugi võib mõningatel aegadel probleeme olla. Nädalavahetusel on õnneks igal pool tasuta ja kui ka magistrali tänavale parkida, ei ole palju kõndida.

Ja igaks juhuks teadmiseks, et Spasse minnes tuleb kaasa võtta lapsele ujumismähku, sest kohapeal neid ei müüda. Poodides, neid väga eraldi ei müüda ka, vähemalt ma ei leidnud. Hädast aitas välja aga Aura veekeskus, kes müüb ujumismähkusid, ka siis kui sa veekeskusesse piletit ei osta 😀 Mähku rallil ma käisin eelneval päeval, sest ma olin eelnevalt selle küsimuse meili teel püstitanud. Aga paljud, ei tule ju selle peale 🙂

Hotell Lydia asub Tartu Raekoja platsi taga Toomemäe nõlval. Hotell Lydia on 4 superior tärni hotell, kus on kokku 70 tuba, erinevaid sauna- ja lõõgastusvõimalusi pakkuv spaa-loungefitness-klubi, restoran Hõlm ja tipptasemel heli-, valgus- ja videolahendustega sündmuskeskus.

Juba Lydia hotelli uksest sisse astudes, ülimalt Vau! 😉 Väga toredad, abivalmid ja viisakad administraatorid. Ja üleüldine mulje, et inimene kes uksest sisse astub on oodatud.

Spaa-lounge on privaatne ja hubane koht, mille rahustav keskkond pakub vaimupuhkust ja lõõgastust. Hotelli külaliste kasutuses on lõõgastusala, sanaarium valgus- ja aroomiteraapiaga, leili- ja aurusaun ning bassein lamamistoolidega.

Igatahes, saanud kätte suuna spa poolele, jätkus minu peas vauu! vauu ! moment…

Rätikud, kapid
Bassein ja sanaarium
Lõõgastumine

Lõõgastusalal peab olema sussidega ettevaatlik. Kui sussidega astuda kellegi märga jalajälge, võib päris valusasti haiget saada. Teinekord jälle targem. Aga lõõgastusalal on hea puhata, kui vaim saunadest väsinud, basseinist küllastus. Saab juua maitsestatud vett, mekkida puuvilju või tellida menüü alusel midagi suupärasemat.

Minu jaoks peatus aeg kaheks tunniks täiesti. Mitte ühtegi mure mõtet ei jõudnud pähe. Põnnile meeldis väga, mõnus ja rahulik ja esimene tund kuni poolteist oli spa vaid meie päralt, kus mujal sellist luksust leiaks? 🙂 Saunad on isegi beebide jaoks sobivad, v.a aurusaun, mis meie pisikesele väga ei meeldinud.

Igatahes, nüüd ma tean, et kui hing vajab kosutust ja sellist mõnusat kogemust, olemist siis tuleb taaskord sammud Lydia Spaa- Lounge poole seada.

NB! Olen kasutanud Lydia hotelli ja Spaa pilte, sest puhkamise ajal ei tulnud selle pealegi, et telefon Lounge kaasa võtta. Nii, et see juba ütleb midagi 🙂

Arutledes, kas beebid ja väikesed lapsed peaksid oma vanematega koos magama, jagunevad lapsevanemate arvamused kahte leeri. Osad usuvad, et see võib olla lapsele ohtlik nii füüsiliselt kui vaimselt, teised on veendunud täpselt vastupidises. Kuidas siis õige on? 

Aastal 2011 viis Michael. J. Breus, psühholoog ja unehäirete uurija, läbi uuringu, mis analüüsis vanematega koos magamise mõju lastele. Ta avastas, et väikelapsega voodi jagamine ei avalda mingisugust negatiivset mõju tema arengule ega ka käitumisele — kogu mõju on ainult positiivne. 

Healthy Child lehel välja toodud uuringust selgub, et lapsed, kes kuni viieaastaseks saamiseni koos oma vanematega magasid, olid kõrgema enesehinnanguna ja kogesid elu jooksul vähem süütunnet.  Laps on tulevikus hoolivam 

Uuringus leiti sedagi, et just need lapsed on suurimad kallistajad ja tunnete jagajad, kes vanematega koos magasid. Beebid, kes väiksena koos vanematega magasid, tunnevad täiskasvanuna end füüsilist lähedust ja tähelepanu jagades ja saades mugavamalt . Dr. Searsi sõnul käituvad koos vanematega maganud lapsed koolis paremini. Seda võib põhjendada lapse sisemise turvatundega, mis tagab lapse rahulikuma ja tasakaalukama käitumise. 

On levinud arusaam, et lastel, kes on vanematega koos maganud, on palju raskem tulevikus iseseisvuda.  Norte Dame’i Ülikoolis uuriti koos magavaid emasid ja beebisid ja leiti, et koos magamine, pigem hoopis julgustab lapsi iseseisvusele. Lapsed mõistavad, et vanemad on alati nende otsuseid toetamas, kuid neil pole kindlat vajadust oma vanematest sõltuda. Samuti ei teki vanematega voodit jaganud lastel hiljem probleeme iseseisva uinumisega, leiab ajakiri Psychology Today

Kui ma nüüd mõned aastad tagasi meenutan, siis kõik lapsed on beebidena maganud meiega ühes suures voodis emme kaisus. Aastaseks saades, hakkasid nad harjuma oma voodis magamist, kuid see voodi asus siiski meie toas, meie voodi kõrval. Ja hetkel on pisikese beebi uus voodigi meie voodi kõrval ,kus ta aeg ajalt mängib, pikutab. Kuid ööund magab minu kaisus ja minu voodis. Ja see on täiesti elementaarne, meie kahe jaoks. 💕

Vahel hiilivad suuremadki öösel oma teki ja padjaga, leiavad oma nurga meie voodist, kust ma nad siis hommikul ärgates avastan 😍

Uuringute kohaselt on need beebid, kes veedavad suurema osa nii ärkveloleku- kui uneajast ema  süles või kaisus, tervemad ja tugevama psüühikaga 😉 Osade põlisrahvaste beebid kasvavad üles kas ema külge seotuna. Ka näiteks Korea beebid veedavad oma emade süles 90% ajast, nii ärkvel olles kui magades. Ameerika beebid on aga 2/3 ajast üksinda kas voodis, kärus, turvatoolis, lamamistoolis või põrandal teki peal. 🙄

Lastearst dr Ronald Barr leidis oma uuringus, et ameerika beebid on märksa rohkem hädas koolikute ehk gaasivaludega kui need lapsed, kes kasvavad üles sellistes traditsioonides, kus beebid saavad rohkem emade süles olla ja kelle emad reageerivad nutule kiiresti ega lase titadel kaua üksi kisada. See ja paljud teised uuringud on hakanud uuesti ausse tõstma kasvatusstiili, mis on tuntud ja kasutusel „primitiivsetes” ja „naturaalsetes” kultuurides, kus imik on kogu aeg emaga koos ja kus ema täidab lapse soovid kiiresti ja vastuvaidlematult, ning lükkab vaikselt tagaplaanile vahepeal moes olnud kasvatusstiilid, kus juba vastsündinutest hakati kasvatama iseseisvaid, vaikseid ja vähe tähelepanu nõudvaid isikuid. 

Taas levima hakanud kasvatusstiil lähtub põhimõttest, et ema ja laps on üks tervik, neid ei lahutata enne, kui laps on selleks valmis ja ema annab lapse esimestel eluaastatel talle kõik, mida laps soovib — jäägitu tähelepanu, pühendumise, helluse ja hoole. Last ei jäeta üksi, tal ei lubata pikka aega nutta ja ta vajadused rahuldatakse võimalikult kiiresti. See tähendab, et beebi magab ema kõrval, saab rinnapiima nii kaua ja nii tihti kui soovib, päeval asjatoimetusi tehes on tita ema süles või kandelinaga selga/kõhule riputatud ning ema ja isa annavad endast parima, et mõista beebi soove ja vajadusi. 

Meie oleme alati lähtunud, et laste heaolu on prioriteet, ehk siis  beebipõnnist pisike armasnunnu väänik on minuga enamasti kogu aeg koos, ehk siis me oleme ühises ruumis, tema oma tegemistega põrandal tegelustekil, võrevoodis mängimas. Voodis kaisus magamas terve öö,  saab rinnapiima nii kaua ja nii tihti kui soovib ja me ei lase tal pikalt jonnijutu puhuda. Nojah, päris asjatoimetusi tehes kandelinaga seljas ei ripu, päris lapse aega ise ei sisusta, sest mäng ja maailma avastamine turvalises toas on siiski lapse nö töö. Ja kodus on siiski ka neli suuremat õde-venda, kel oma tähelepanu, kellega ja kellele mõeldes toimetada. Ei ütleks, et me suured iga jonni peale jookseks ja püüaks ülemäära mõelda, mida teada tahetakse anda. Kuid jonnida me tõepoolest tal ei lase. Ja unekoolitama 😱😳ma teda ka ei plaani. Sest enamasti läheb laps igal õhtul kenasti magama ja ärkab hommikul koos teistega.   🤫

Kasvatusekspert Naomi Aldort, kes on uurinud erinevaid kasvatusstiile üle kogu maailma, kinnitab, et jäägitu pühendumine on nii lapsele kui vanemale tegelikult palju lihtsam kui n.ö modernne kasvatusstiil, kus vanemaid õpetatakse lapsi eraldi tuppa magama jätma, unekoolitama, julgustatakse rinnapiima asemel pudelitoitu pakkuma ja nutu peale mitte reageerima. Kõik need tegevused nõuavad eriti tugevat närvikava ja kohutavalt palju lisavahendeid, samal ajal kui leebemat kasvatustiili viljelevad emad vajavad lapse kasvatamiseks ainult oma keha ja kandelina, millega laps enda külge kinnitada. Paradoks, kuid  vanemad, kes ei viitsi ega raatsi lisatoidu ja unekooliga jahmerdada ega pane väikest last teise tuppa, sest ei soovi unisena teda nii kaugel rahustamas käia, kasvatavad lapsest õnnelikuma inimese kui need, kes iga hinna eest last juba enne kolmandat eluaastat iseseisvaks suruvad. 

Kas ma hellitan nii beebi ära?  

Meile õpetatakse, et eelpoolkirjeldatud viisil üles kasvanud lastest saavad ärahellitatud ja saamatud jõnglased.  

Tõsi — nad võivad kauem ema-isa lähedust ja tähelepanu vajada kui need lapsed, kes on sünnist saati omapäi olnud, kuid kuna nende lähedusvajadus on alati rahuldatud olnud, kasvavad neist palju tervema ja tugevama närvikavaga ja intelligentsemad täiskasvanud kui nendest, kes on pidanud oma vanemate hoolt ja hellust suure nutuga taga nõudma ja lõpuks veenduma, et niikuinii keegi tema kutsele ja lähedusevajadusele ei vasta. 

Tunnuspilt on instagramist, sest….ma põhimõtteliselt, ei lisa lastest pilte blogisse ega internetti, sest ajad lihtsalt on sellised. Suured ja täiskasvanud saavad ide oma olitide kasutamist ja otstarvet piirata, kuid võib olla aastaid hiljem, ei meeldi mu lapsele, et olen talle mitte meeldiva pildi, kuhugi interneti avarustesse lisanud.  Igal inimesel on ka erinev taju ja suhtlemisviis välismaailmaga.  Nii, et need beebid ja lapsed jäävad mõne blogisse jätkuvalt alles, üritasin lihtsalt seletada, miks meie pereblogis võimalikult vähe laste ja beebipilte on 🙂  Oleme selline kummaline perekond, mõne arvates, ilmselt edasi, sest…me usume päkapikke ja jõuluvana.

Lastel on erakordne oskus puhuda igale asjale elu sisse, näiteks kui toolile või lauale teki peale visata, muutub see  tema arust lossiks, või koopaks. Lapseliku mängu võlu seisnebki selles, et ta elab vaevata muinasjuttu sisse. Meie vanemal piigal rikuti usk jõuluvanasse ja päkapikkudesse ära eelmisel aastal, kuid ei mäleta küll, et jõulud seetõttu vähem toredad oleksid olnud. Kahju, et mõni lapsevanem kasutab seda usku, et jõulukuul  kasutavad laste usku selleks, et  terve detsembri nendega manipuleerivad ja ähvardavad:” Kui sa hea laps ei ole, siis päkapikudei käi ja jõuluvana kinki ei too. Ja et “pahadel” lastel kinki ei too jne.” Mihuke stress, see lapsele on. Olgu ta siis suur või väike,

Aga jõulud ei tähenda kalleid kinke ega mööda kaubanduskeksust jooksmist. Jõulud on midagi palju enamat. Jõul on mõnus püha, mil saame perega kokku, teeme koos süüa, laulame ja kuulame jõulumuusikat. Käime surnuaial ja süütame küünlad, siis saab valmis  õhtusöök ja siis  mingi hetk tuleb jõulutaat. Tänavu me küll jõulutaati ei näinud, … kui vanaema juurde jõudsime, oli taat jõudnud kingid juba kuuse alla poetada.

Aga täna hoopis . Täna on meie beebi põnn juba 5 kuune. Viis kuud tagasi, sündis pisike nunnu meie perre. ja meie vahva pere on veel nunnum ja need juba viis kooskasvatud kuud on olnud imelised. Palju- palju õnne meile .

Ongi nii, et mu tutt uue beebi Põnni  saabumisest on möödas juba neli kuud. Õigemini 27.11 saab täpipealt 4 kuud. Oli ammu teada, et see beebi on teistmoodi ja mõjutab kõike, mis meie elus toimub. Nii on ka olnud. Suuremad lapsed on jätkuvalt väga vaimustunud. Ime, et beebi veel katki musitatud ja kallistatud pole. Nüüd on tüdrukud  ka üle saanud šokist, et beebi ei hakkagi nendega kohe mängima ja ringi jooksma. Kõige suuremad lapsed mõistsid seda muidugi varem ka, kuid neljane-kuuene olid täitsa segaduses 😀

Poeskäimised…..eee…jah 😀 Ma pole kunagi viitsinud kaua poes riideid ja jalanõusid otsida. Teha seda koos igavlevate väiksemate lastega, pidevalt näljase beebi ning tüdinenud koolilastega… Jah, järgmistel aastatel luban tublim olla ning terve suve shoperdada!

Kui tundub, et maailmas on midagi segamini, siis vaatan oma armast beebit või meeskonnaks sirgunud nelja kaasteelist ja tean taaskord, et minu kodu on seal, kus on mu perekond. 

Kuidas ma saaksin millegi üle õnnetu olla, kui mul on olemas nii palju, millest paljud inimesed muudkui unistavad? Mäletan aega, kui unistasin aastaid vaid ühest lapsest… Tean seda tunnet. Enam ei ole mul vaja unistada- mul on 5 last, kellega koos siinse maailmaga harjuda ning kellega koos seda iga päev üha paremaks muuta. Õnn on oskus  hoida olemasolevat siis, kui see olemas on, mitte kogu aeg igatseda seda, mida sul ei ole. 

Enamuse sellest aastast olin ma rase. Kogu selle aja mõtlesin, et pean kõik oma tööd ja tegemised ära tegema, sest kui beebi sünnib, ei jõua ma enam midagi. Raamatutega on tihti see, et ma suudan nüüdseks küll igal ajal kirjutada, aga sellegi poolest mõnikord mõni käsikiri lihtsalt ei edene. Ja alles pärast saan aru, et polnud selle raamatu kirjutamiseks õige aeg. Tavaliselt tähendab see, et mul on päris elus veel mõni inimene kohtamata, mõni vestlus pidamata, mõni kogemus saamata. Kui kirjutamine ei edene, siis on kõige õigem soovitus, et mine ela tavalist elu! Ja kui seda elu elad, siis õige raamatu jaoks tuleb õigel hetkel kindlasti mingi mõte.

Nimelt on nüüd trükikojas paljude poolt kaua oodatud “Juhtumine Saaremaal”
“Juhtumine Saaremaal”  oli kindlasti selline raamat, mis seisis ja seisis ning siis elu andis jälle lahenduse. Ei, see ei tähenda, et ma enda elu paneks raamatusse, vaid seda, et ma näen või kuulen midagi, mis minu tegelastega kokku sobib. Midagi sellist, mille peale ma ise poleks tulnud, et ka nii võib elada.

Aktiivne talv pole lõppenud. Lastehoiutoa projekti  valmistumise kõrvalt mõtlen ma, et kirjutan veel vähemalt ühe romaani valmis ja kaks lasteraamatut ootavad ka. 😀

Kuidas see kõik on võimalik? Sest mul on imeline beebi! Praegu vähemalt küll. Või noh- eks ta imeliseks jääb ka siis, kui oma magamis- ja käitumisharjumusi muudab, kuid praegu on Põnni harjumused vägagi töötamist soosivad. Olen jätkuvalt kindel, et lapsed teavad, milliste vanemate juurde tulevad. Minu beebi teab, et ainult emaks olemine pole kunagi minu eesmärk olnud. Ta teab, et minu lapsed kasvavad elamise keskel ja et lapsed kaasatakse ellu, mitte elu ei jää laste pärast seisma, ega elamata. Ja kuna beebi on rahulik, siis järelikult teen ma õigeid asju, sest just beebi ju tunnetab ema olemust kõige paremini ning tema käitumisest on seda kõige paremini näha. Suuremad lapsed on juba laiemas energiaringis ning nende käitumine peegeldab seda, mis toimub kõigis nende suhtlus- ja tegevuskohtades.

Töötulemuste saavutamist soosib muidugi ka see, et ma teen asju, mis mulle meeldivad ja on olulised. Nii jõuab ka rohkem. Nii ei loegi ma oma tegemisi tööks… või vastupidi- nimetan tööks kõiki tegemisi, kuid töö mõiste on minu jaoks kõik see, kuhu sa panustad oma oskusi, andeid, energiat. Olen kindel selles, et ma saan praegused tegemised tehtud tänu lastele. Mul on motivatsiooni, mul on inspiratsiooni, mul on vajadust oma tegemisi paremini planeerida.

Kõige olulisem- ma olen niiii tänulik kõige ja kõigi üle, mis mu elus on!

Nii lihtne see ongi!

 

“No nüüd sa hellitad küll selle lapse ära.”
Milline lapsevanem poleks seda lauset kuulnud?
Beebide ärahellitamine tundub olevat üks suuremaid probleeme ja hirme, millega noorel lapsevanemal tuleb silmitsi seista. Sest on ju täielik õudus, kui  beebi ainult kaisus magama jääb või iga piuksu peale sülle võetakse. 12 aastat tagasi püüdsin ma alguses teha, nii nagu kombeks – ega see eriti hästi ei õnnestunud ja nii juhtuski, et sealt maalt alates, kuni praeguse beebini  uinuvad ainult süles kiigutades, või kaisus pikutades. Pärast netis kolamist ja vanemate inimeste etteheitvat pilku tundus, et kõik ülejäänud maailma lapsed magavad kenasti terve öö oma voodis ja ainus väljapääs kaisus magamisest on unekool. Pole mõtet, seda ebainimlikku protseduuri lahti kirjutada, nagu on seda unekool. piisab kirjeldusest, nagu oleks teise tuppa  üles pandud keskaegsed piinariistad. Igatahes nutsin mina, nuttis laps ja magama meist ei jäänud keegi. Lubasin iseendale ja näost punaseks röökinud lapsele, et ma ei piina teda enam kunagi sellise jubedusega. Ja sellest lubadusest pidasin kinni ka teiste laste puhul. Kui tahavad, magavad oma voodis, kui ei taha, siis võivad vabalt kaisus laiutada. Elu on näidanud, et varem või hiljem kolivad nad ise lõplikult oma tuppa.
Üleüldse ei ole ma kasvatustöös suurem asi distsipliinist kinnipidaja, ja lasen beebil endale korralikult pähe istuda 😀  Näiteks ei lase ma tal nutta – Isegi kui kõht on täis ja tagumik kuiv, võib lihtsalt paha tuju olla. Ja paha tujuga ootavad lohutust nii suured kui väikesed. Pealegi usun ma, et mida rohkem laps koos oma vanematega on, seda parem ja tervem inimene temast kasvab. Pealegi, need suured selged silmad, ootamatud näoilmed ja pehme pehme nahk.
Igatahes on beebite liigne hellitamine võimatu, pigem tasub neid just vastupidi kallistada ja hoida, sest varem, kui sa arugi saad libistab poeg enne kooli ette jõudmist käe su haardest lahti ning temaga kallistamine, meenutab pigem maadlemist. Või kui hakkad perega rääkima ühistest plaanidest, teatab tütar, et tal on nädalavahetueks plaanid tehtud.
Nii et järgmine kord, kui keegi tuleb oma ärahellitamise jutuga, siis ei kooguta alandlikult ega liputa andekspaluvalt saba, vaid olen enesekindel oma vastusega, et  “Täiega hellitan.”