Tag

asjad

Browsing

Inimesed kannavad ja kasutavad oma asjadest tegelikult vaid 20–25%. Kõik ülejäänu oleme ostnud, sest oli suur allahindlus või oli mõni uus trend laineid löömas, või on need lihtsalt jäänud riiulisse ammusest ajast seisma. Aga nagu me teame, siis trendid vahetuvad pidevalt ja vidinad uuenevad igal aastal, me ei jõua kunagi nendega sammu pidada.

Asjade omamises ja ostmises ei ole tegelikult ju midagi valet. Me kõik peame kandma midagi seljas ning kasutama ning ostma teataval määral asju. Vale on hoopis asjadele liigse tähenduse andmine, nende pärast ärevuse ja stressi talumine ning olulise unustamine.

Minimalism on vastus! Minimalismi tõdesid omaks võttes saad lükata kõrvale ebaolulise ja eeskätt teha endale selgeks, miks see on ebaoluline.

Kas ootad seda ühte maagilist hetke, mil oma õnn ja elu enda kätte võtta?
■ Ootad aasta algust, mil kõik lubadused taas kirja panna?
■ Ootad uue kuu algust, et võlad käsile võtta?
■ Ootad esmaspäeva, et siis tervislikumalt toituma hakata?
■ Ootad, millal tööl kiire periood läbi saaks, et seda raamatut alustada? Ootad vihmaseid ilmu, et raamatut alustada?
■ Ootad ellu uut inimest, et saaksid halvast suhtest lahti lasta?
■ Ootad aega, millal teenid selle kindla palganumbri, et reisimaminna?
■ Ootad ilmutust?
Kui kaua sa oled valmis ootama, enne kui oma eluga päriselt alustad ja taipad, et see ei olegi peaproov? Ilmselt ei saa mitte kunagi meist täiuslikke inimesi ja ei tule kõiki täiuslikke olukordi. Mida sa aga saaksid teha, on hakata oma unistustega pihta juba täna ja liikuda samm-sammult edasi.

Alusta!

Kõigepealt pead endale selgeks tegema, et see, mis sul on, on juba piisav! Kui sa sellest aru ei saa, siis ei lakka sa kunagi ihkamast kõike, mis on uuem, suurem ja uhkem. Saa võitu lõpututest reklaamtahvlitest ja ära lase allahindlustel enda üle võimu saada.
■ Alusta oma asjade sorteerimist ja vähendamist.
■ Alusta oma päevaplaani lihtsustamist, kohustuste vähendamist, et teha rohkem ruumi meeldivale.

Kuidas seda kõike teha?

Asjadest lahti laskmine on väga raske, aga nendest vaba olemine nii ilus.

Ja see tõesti on meile kõigile väga raske. Minul on juba on lihtsam, sest olen oma lahtilaskmise lihaseid treeninud aastaid. Kindlasti on olnud võõrutusnähte ja suurt tööd, aga iga asi saab kuskilt alguse. Vaata oma kodus võõra pilguga ringi ja märka, kas sul leidub seal midagi nendest kategooriatest?

  • Sentimentaalse väärtusega asjad

See Hiiumaalt korjatud kivi teie esimeselt kohtingult. See vanaema antud serviis, mis seisab kapis klaasi taga juba kümme aastat. Kõik need sünnipäevakaardid. Üheksanda klassi lõpusõrmus koolist, kus sulle ei meeldinud tegelikult käia, ja nii edasi. Paljud asjad, mis meil on, kannavad endaga kaasas emotsionaalset pagasit ja meil on raske lasta neil minna.

Küsi endalt, kas ilma selle konkreetse asjata oleks sul ka mälestus alles? Kui asi on vajalik, et meelde tuletada ja luua elavaid mälupilte, siis võid alati teha sellest foto ja luua arvutisse kausta koos piltide ja kommentaaridega nendest esemetest. Ja siis lase neil minna, sest väärtus oli tegelikult hetkes või inimestes, aga mitte asjas.

  • Äkki-seda-läheb-kunagi-vaja-asjad

See on põhiline põhjus, miks inimesed hoiavad alles asju, mida nad ei kasuta. Äkki ühel päeval läheb vaja! Aga on suur vahe sellel, kas sa vajad seda, või kas sa VÕIB-OLLA vajad seda.

Kui sa pole mingit eset juba aasta aega kasutanud, siis võid vabalt lasta tal minna. Ja kui juhtub, et mõnda nendest asjadest kunagi vajad, siis saab alati rentida, osta, laenata, vahetada. 99%-l juhtudest sa esemest puudust ei tunne, vaid naudid seda, et ei pea sellelt regulaarselt tolmu pühkima ja seda ühest kohast teise tõstma.

Vanematel inimestel on ilmselt seda raskem teha, sest nad on kasvanud üles teistsuguses keskkonnas, sellises, kus polnud eriti midagi saada. Praegu aga on ajad muutunud ja valikuid nii palju, et saame noppida välja ainult lemmikud ning ei pea kõike igaks juhuks alles hoidma. Ei pea ennast üleliigsega koormama.

  • Paberkola

Mis puutub vanadesse koolimärkmetesse, siis soovitan need digitaliseerida ja arvutisse kaust luua, nii on neid igal hetkel võimalik sirvida ja printida ning need ei kogu tolmu ega võta ruumi. Meenuta, kui palju ja kui tihti sa neid ikkagi sirvinud oled? Kas üldse?

Sama saad ka teha kuhjuvate tšekkide ja “vajalike“ paberitega. Skaneeri ja digitaliseeri, nii on nad sul alati käepärast võtta, nad ei põle, nad ei kulu ega hävi. Eeldusel muidugi, et laed nad üles pilve või mõnda teise igavesse ja kustumatusse failikogujasse.

  • “Aitäh kingituse eest! Ma panen selle sinna sahtlisse, kus on kõik need teised kingitused, mida ma ei kasuta“

Tihti tunneme süüd, kui anname või viskame ära midagi, mis on meile kingitud. Sain hiljuti Raamatuvahetusest raamatu, millel oli sees pühendus, ehk siis see oli kellelegi kingitud ja see vahetati ära. Olin koos sõbrannaga kohvikus, kui avasin paki, ja ta ei suutnud uskuda, et keegi kingib ära pühendusega raamatu. Mina aga ei suutnud aru saada, et miks peaks hoidma alles raamatut, kui see ei meeldi või on juba läbi loetud.

Meil on raske lasta lahti asjadest, mille on kinkinud meile need, kes meid armastavad. Usu või mitte, aga nad armastavad sind ka siis edasi, kui kingi ära viskad või edasi kingid. Kingituse eesmärk on teha keegi õnnelikuks, ja kui ese seda ei tee, siis milleks seda hoida. Vaevalt sind armastav inimene tahab, et hoiaksid kodus midagi, mis sind väsitab või ees on. Keegi ei taha ju kinkida üleliigset koormat. Parem leida asjale omanik, kelle jaoks on sellel suur väärtus.

  • Asja hind on aeg, mis sa selle vastu vahetasid

Meil on raske lasta minna asjadel, mis maksid palju. Võib-olla on see kallis talvemantel, mis ajab sügelema, see ebamugav tugitool, mis tundus nii ilus, või see kohvimasin, mis kõigil on, aga mis teeb üsna kehva kohvi.

Mõtle parem sellele, kas raha on väärt, et panna kogu su keha sügelema? Kas see on väärt, et koormata su pead ja täita su ruumi. Mõtle enda ja aja väärtusele, sest selle kõrval on raha tühine.

  • Üks-päev-hakkan-ma-asjad

See kastitäis maalitarbeid, mis kogub tolmu juba kaks aastat. Need kokandusraamatud, mille järgi sa “ükspäev“ hakkad gurmeeõhtusööke valmistama. Need püksid, kuhu sa kümme aastat pole sisse mahtunud, aga “ükspäev“ jälle mahud. Lase neil lihtsalt minna.

Maailmas on hästi palju asju, millest ma aru saan, nagu et ma pole mingi maakas, siin, eks ole. No võib olla olen ka üks selline väikse kolkaküla maakas 🙂  Päris äge oleks kuhugi eestimaa väikse saare peale kolida ja  hakata näiteks …Kunksmooriks? 😀  Pole vist eriline tulevikukarjäär 🙂 Nii, et sellest, ma saan täitsa aru.

Maailmas on hästi palju asju, millest ma veel  aru saan. Näiteks, kui puu pooleks saagida, siis saab teada, kui vana see on. Või näiteks, et hokis ei tohi üle kahe joone sööta, siis on suluseis. Ning, sibulast, meest ja sidrunimahlast saab võimsa köharohu ja  et parkimistrahv tuleb, kui unustad kella panna või selle õigeks märkida. Või seda, et munad säilivad tegelikult külmikus hästi kaua ja liivast saab teha klaasi, kui oskad. Võimas. Ent kahjuks on ka asju, millest ma absoluutselt aru ei saa. Näiteks kuidas on võimalik tantsuetendustega raha teenida? Just nendega, kus öösärgis näkid aelevad paljajalu Kanuti Gildi põrandal. Kuidas see üritus plussi saab jääda? Samuti ei saa ma aru, kui vana on Anu Saagim, kuidas inimesed ikka veel koptereid/lennukeid/ laevu jne  usaldavad ja miks osa rahvast tellib eritellimusel numbrimärke.

Sealjuures kõige vähem mõistan ma just seda viimast. Aga samas olen ma eriti autokauge inimene ka…hea, et vähemalt tean, kuidas käima käib ja liikuma hakkab, pöörab ja seisma jääb. Nendes nimeplaatides mingit mõistuslikku või vajaduspõhist momenti püüda on aga tõenäoliselt sama, nagu õngitseks kaevust haugi. Üsna kindlalt ei näkka, aga ikka ootad ja loodad. Istud oma ridvaga. Endal vaikselt juba idika tunne peal. Vahepeal ma mõtlen, kui kuskil näen Helena1, Helena2 vms, siis on ju lootus, et äkki oli numbrimärk kingitus? See tundub ainsa mõistliku põhjusena. Kink kelleltki armsalt, kes teeb alati väga originaalseid ja rõõmustavaid kingitusi nagu näiteks kott liiva või sokipaar, millest üks puudu….ning sul lihtsalt pole südant seda minema visata.

Need on ilmselt need vennad, kes lapsena kleepisid oma toas kõikidele asjadele värvilised post-it paberid ja kirjutasid sinna peale, mis asja külge see post-it on kleebitud. Ei, see ei ole debiilne, see on väga lõbus. Ma arvan, no juhuks, kui sa ei tea, et klammerdaja on klammerdaja, siis sa saad klammerdaja pealt lugeda, et see on klammerdaja. Aga noh ega seevastu pole ma ka kuidagi seda usku, et need, kellel ikka siiras huvi end debiilikuvalgusesse seada, ei peaks omale spetsnumbreid saama tellida. Veel vähem olen ma seda meelt, et nende väljaandmist peaks piirama. Midagi ei peaks piirama. Mitte midagi. Mitte kunagi. See vabadus toob numbritellijatelt aastas pool milli maanteeameti kontole. Abiks ikka. Nende vendade tang, tehke, mis tahate, nuusake sajastesse või tellige numbrimärke. Mingit tohutut vahet neil kahel just pole. Senimaani tundub aga küll nii, et eritellimusel numbrimärgiga sõitmisel ja maantee sirgel lõigul 200 kh/h kiirendada, pole sisuliselt mingit vahet. Sul endal on küll lõbus, aga teised vaatavad ikka, et debiilik vist…

Aga mida see väikese linna maakas ikka teab 😀 Seda enam, et veel elulistest maailma asjadest, mis pisikese mutrikese  enda veeklaasi just ei loksuta 🙂

Küll see rahulik ja “igav” elu on ikka mõnus.  Hommikul  ärgatakse rahulikult, teeme pannkooke. Ja siis kimame sünnipäevale Tartusse last viia. Mõnus, kui pärast ei pea lapsele järgi kimama, vaid ta mõnusalt koju tuuakse tagasi. Laps on muljeid täis ja pool õhtut pajatatakse, kes kus ja mida tegi või ütles.  Pärastlõunal käisime jalutamas. Tüdrukud üksteise võidu soovisid ikka vankrit lükata. Eile oli meil külas talgute päev, riisuti ja pärast vist oli mingi soe toit vms töö tasuks.  Eelmistel aastatel on ikka pirukat pakutut. Minu lapsed ei käinud,…eile 😀 Aga täna  riisusime omaalgatuslikult paar meetrit OMA akna all ja tõin neile ise poest limpsi 😉 Pärast muidugi õppisime: tuunisime väikest maaka tarkust matemaatika, kirjanduse ja loodusloo valdkonnas. Mugisime shoksi ja mängisime lauamänge . Õhtul oli vaja ära vaadata nägude ja laulu saade ja siis juba niisama äkki nad olid kadunud ja oma vooditesse pugenud. Ükspäev oli meil selline värk, et kõik suured pidid väikestele vähemalt kaks unejuttu lugema 😀 Arvake ise, mis kell magama saime. Aga igaljuhul, pigem unejutu kolme-neljakordne lugemine, kui mitu tundi silmad kõõrdis teleka taga multikasse imbuda.

Armastan oma väänikuid.  …..  kuuni ja tagasi!

Head ööd, kallid “pisikese maaka mutrikese” sõbrakesed,  homme kirjutame jälle….rämpstoidust, ja millestki muust elulisest veel 😉