Sildiarhiiv: ajaviide

Ajaviide

Vahel on logelemine kvaliteetsem elamine, kui jube tähtsa näoga karjääriredelil rühkimine. Vahel on sõbraga kokku saamine kvaliteetsem elu elamine, kui korras kodu. Vahel on kaaslase kallistamine eluks vajalikum, kui tema peale solvumine. Vahel on vaja elada nii, nagu praegu kõik on, mitte muretseda selle üle, kuidas kõik peaks teistmoodi olema. Vahel on vaja nina päikese poole suunata, hingata metsa vaikust, naeratada mõtetele, mida õhtuks süüa teha, kui istuda teleka ees ja mõelda, mida õhtuks süüa teha. Ja vahel on mainitu täpselt vastupidine.

Kokkuvõttes, vahel on lihtsalt mõttekas mõelda, kuhu ja kellele aega anname, kulutame, kingime või müüme.

Nutikus & seadmed

Nutiseadmed (nutitelefonid ja tahvelarvutid) on kodudes sage ja populaarne nähtus, kusjuures uuringud näitavad, et kõige väiksemadki saavad üha sagedamini helendava ekraani kätte (0–3aastased). Enamasti täidab nutivahend väikelapse jaoks meelelahutuslikku eesmärki: peamiselt vaatavad nad näiteks YouTube’ist videoid ja multikaid, mängivad lihtsamaid mänge, peavad videokõnesid pereliikmetega (nt vanavanematega) või toksivad-kerivad juhuslikku sisu. Rahvusvahelistest uuringutest selgub, et väikelapsed on juba esimeseks eluaastaks regulaarsed meediatarbijad – kontakt äppidega ja puuteliigutuste jäljendamine algab väga varakult. Aga kas alla 2aastane laps peaks üldse nutivahendit kasutama? Kas see on tema arengule hea või halb? Kuhu tõmmata piir?

Ameerika lastearstide ühendus on välja toonud hulga suuniseid, mis puudutab lapsi ja tehnoloogiat. Üks soovitus on see, et alla 1,5aastane laps ei peaks üldse ekraanimeediat tarbima (ei puutetundlikku ekraani ega televiisorit). Miks? Väikelapse võime õppida on seotud eelkõige reaalse elu olukordadega, kus maailma tundmaõppimine käib kõiki oma meeli kasutades. Lapse jaoks on tähtis asju katsuda, nuusutada, suhu pista, loksutada, visata jne. Ekraan seda ei võimalda.
Selleks et toimuks õppimine, on oluline täiskasvanu eeskuju ja juhendamine. Tähtis on just koostegemine ja kordused. Õppimine leiab lapse jaoks aset siis, kui tegevused ekraanil on täiskasvanu poolt juhendatud ning lapse ja vanema vahel toimub aktiivne suhtlus.

Nutivahendi kasutamine nõuab nutikat lähenemist. Hoolimata soovitusest mitte anda või näidata alla 1,5aastasele ekraani, on hulk vanemaid, kes on selle otsuse ikkagi teinud. Põhjuseks asjaolu, et nutivahendit nähakse lapse arengu toetajana, mis lihtsustab tähtede ning numbrite õppimist, soodustab fantaasiat ning loovust. Kas see ikka on nii?

Tegelikult ei ole ükski rakendus ega nutivahend oma olemuselt paha. Küsimus on seadme kasutamise eesmärgis: mis sisu laps seal tarbib ja milliseid tegevusi teeb. Kui nutivahend täidab lapsehoidja rolli ja laps vaatab tundide viisi ilma vanema sekkumise ja juhendamiseta suvalisi videoid või kui nutivahendit võimaldatakse lapsele seetõttu, et saada kontrolli alla tema paha tuju või vihahoog, siis kindlasti ei toeta see ekraaniaeg lapse arengut.

Samuti on küsitava väärtusega see, kui vanemate enda tähelepanu on nutitelefonil, samal ajal kui nad lapsega räägivad, nendega koos söövad või neid magama panevad. Just vanema käitumine nutivahendiga on see, mida laps jäljendab ja omaks võtab. Lapsevanemad ja teised pereliikmed (õed-vennad, sugulased) on väikelapsele oma nutiseadme kasutamisega eeskujuks.
Nutivahend ei ole halb, kui seda eesmärgipäraselt kasutada. Vanemad, kes oma väikelapsele juba varakult nutiseadet võimaldavad, ei pea ennast kindlasti süüdi tundma, sest ekraaniaeg võib olla väga erineva kvaliteediga. Seda enam, kui vanem ei jälgi ainult aega, kaua laps seadet kasutab, vaid ka last ennast ja tema tegevust seal.

Oluline on hinnata lapse tujusid, seda, kas ta magab piisavalt; kas tema sotsiaalses käitumises on muutusi; kas ta tunneb huvi muude tegevuste vastu jne.
Laps õpib nutivahendi abil ja kaudu juhul, kui vanem toetab lapse tegevust, tundes huvi, mida laps seadmega teeb, esitades talle küsimusi, paludes lapsel endal millelegi ekraanil osutada, julgustades-tunnustades last ning olles talle abiks, kui ta jääb hätta või ei koge eduelamust.

Üheks võtmetegevuseks, et nutivahend toetaks lapse arengut, on täiskasvanu juhendamine, kus vanem on teadlik sellest, mis rakendused ta on lapsele seadmesse alla laadinud ja milliseid videoid laps vaatab, ja kus toimub lapse ja vanema vaheline suhtlus, kui laps nutivahendit kasutab. Kui nutiseadme kasutamine on vanema juhendatud, soos stimuleerib ekraaniaeg last positiivselt nagu ka traditsioonilised raamatud või mänguasjad.

Kokkuleppeid lastega nutiseadme kasutamise kohta on kõige parem teha juba siis, kui neile antakse luba üldse tehnoloogiat kasutada. Probleemide ilmnemisel tuleks kaasata laps lahenduste leidmisse. Laste ja noorte endi sõnul tekitab seadme keelamine pigem trotsi.

• Väikelaps (0-3aastane) ei vaja õppimiseks ekraani, vaid ta õpib päriselu olukordades.
• «Vähem on rohkem» – kui vanem võimaldab oma väikelapsele nutiseadet, siis mitte rohkem kui 30 minutit päevas.
• Väikelast tuleb nutiseadme kasutamisel juhendada: vanem arutleb koos lapsega ekraanil toimuva üle ning jälgib ja hindab lapse käitumist sel ajal ja ka pärast – sel juhul toetab ekraaniaeg lapse arengut.
• Nutivahend ei tohiks olla premeerimise või karistamise vahend.
• 2–5aastane laps ei peaks rohkem kui tund aega päevas kasutama nutivahendeid jm ekraane.
• Söögi- ja magamamineku aeg võiks olla meediavaba, kus keegi pereliikmetest ei kasuta nutitelefoni või tahvelarvutit ega vaata televiisorit.
• Lapsevanemad ja teised pereliikmed on oma nutiseadme kasutamisega väikelapsele eeskujuks – laps jäljendab seda, mida näeb
• Äppide puhul peaks vanem lugema nende sisukirjeldust ning mängu enne ise läbi mängima, et selle eesmärgist ja eakohasusest aru saada.

Kui õues sajab vihma,…

Kui õues sajab vihma, siis tuleb otsida tegevust ja ajaviidet. Nii lihtne on ju telekas nupust käima vajutada ja sinna end unustadagi. Või suure õe telefoniga kuskil nurgas mängida, muusikat kuulata või mänge alla tõmmata.  Olen koju varunud terve virna erinevaid joonistustarbeid: pliiatseid, vildikaid, värve, pabereid ja värviraamatuid – et iga laps leiaks omale meele ja käepärasema valiku. Kõige noorem plikatirts unustaski, end pliiatsitega joonistama. Kui ta oli veel pisi pisi ja lõuendina kippus ka tapeeti “kaunistama”, kutsusime teda meie pere Picassoks 😀  Vahepeal tegelesid nad õega ka kehamaalingutega – eriti ahastama panev oli see, kui nad veekindlate markeritega üksteist “tiigriteks” triibutasid 😀

Nüüd on nad juba suured ja pliiatsi kriipsud jõuavad ikka paberile, mitte….tapeedile, üksteisepeale või põrandale jne 😀

Need on siis ühe lasteraamatu illustratsioonid- joonistused. Mõnikord on tore, niisama kritseldada. Mõnikord on hea, neile ette lugeda ja siis koos arutleda, mis võiks pildil olla. Meie lemmik Picasso piigale meeldib põrandal, vaibal kõhuli peesitada, keelenurk suust väljas ja pliiats kibedalt jooni tõmbamas. Tema on meil piiga, kellele meeldib kaminatule valgel oma mõtteid koguda.

Koos perega, osalesime ka Vspa maskottlooma konkursil. Kahjuks, meie pilt võitjaks ei osutunud aga egas alati polegi tähtis võit, vaid osavõtt ja osalemisest saadav kogemus ja emotsioon.

 

Sügisene magustoit  – juustukoogi brownie vaarikatega

Kui satub taaskord olema üks vihmane nädal, selline kus peale kooli pole muud teha, kui käsipõsakil aknast välja uneleda ja loota, et ehk ikka läheb taevas selgeks ja ehk ikka saab õue minna. Kuid viimased päevad olidki sellised unistamise õhtud, sest lisaks vihmale oli ka kohutav tuul. Väänikud otsustasid seekord telekavaatamise asendada küpsetamisega. Midagi lihtsat, kodus olemas oleva kraamiga. Et ei peaks õue minema ega poodi vantsima. Selles maitsvas koogis kohtuvad kolm head komponenti: šokolaadine põhi, kreemjas toorjuustutäidis ja vaarikad. 

Šokolaadipõhi: 

  • 3 muna 
  • 180 g nisujahu 
  • 150 g võid 
  • 150 g tumedat šokolaadi 
  • 150 g suhkrut 

Toorjuustutäidis: 

  • 400 g toorjuustu 
  • 2 muna 
  • 150 g suhkrut 
  • 1 spl vanilliekstrakti 

Kate: 

  • 200-300 g vaarikaid 

Vahusta toasoe või suhkruga kreemjaks vahuks. Lisa ükshaaval pidevalt vahustades munad. Sulata veevannil šokolaad, lase jahtuda. Vala šokolaad võivahule, lisa ka sõelutud jahu, sega ühtlaseks tainaks.  Toorjuustutäidise jaoks vahusta toorjuust koos munade, suhkru ja vanilliekstraktiga kreemjaks vahuks.  Võta väikesed neliknurksed küpsetusvormid, vooderda küpsetuspaberiga, kata vormipõhi šokolaaditainaga. Vala peale toorjuustutäidis, aseta täidisele vaarikad, suru kergelt täidisesse. Küpseta vormid 175-kraadises ahjus 40-45 minutit. Lõika jahtunud kook ruutudeks. 2

Aaretejaht

Kui väljas sajab vihma või on niisama sombune, siis tuleb aeg ära kasutada kuidagi teistmoodi, kui lihtsalt ninapidi telefonis või arvutis istuda. Seekord tuli kõige suurem väänik mõttele, et meisterdaks koos ühise lauamängu – aaretejahi. Mõeldud- ja tehtud. Väänikud istusid laua ümber, lõikusid, kleepisid ja mõtlesid ülesandeid, mis kõigile jõukohased. Ja valmisid sellised ülesannete kaardid.

Otsisin välja oma heegeldamistarvikud ja heegeldasin neli erinevas värvitoonis öökulli: roosa, kollane, roheline ja hall.  Halle, roosasid ja kollaseid kaks ja rohelist üks. Mõtlesime välja iga öökulli juurde välja tema isikliku legendi ja kirjelduse.  Ja mõtlesime, et kui teeme aaretekaardi, siis eelnevalt tuleb üles otsida iga punkti juures vastavat värvi öökull ja siis lahendada vastava värvi järgi ülesanne. Aaretekaart, ühise peamurdmise tulemusena, sai lõpuks selline.

Kui pärastpoole, päike pilve tagant piiluma hakkas ja rohi ära kuivas, läksime lastega randa. Mina peitsin öökullid ja nemad otsisid. Ja auhinnaks oli suur aare, mis koosnes vanavanaisa suurest vanast rohelisest kohvrist, mis oli täis kivikesi, šokolaadist medaleid ja münte ning väga ammustest aegadest pärit iidne retsept, mille järgi hästi hästi ammu, valmistati hinge soojendavat võlujooki.

Kuna meile meeldib hästi palju kirjutada, ja luuletusi välja mõelda, siis pärast aaretejahti ja võlujoogi valmistamist, otsustasime kirja panna kondikava ja kirjutada öökulli perekonnale omad seiklused ja põnevad riimiread. Teinekord proovime, nendest lähtuvalt korraldada pisut suurema aaretejahi.

Aaretejaht, sobis kõikidele väänikutele. Seega julgeme soovitada, kõikidele, kel vanust vähemalt 4 eluaastat ja kuni…. no usun, et 13- aastasele pakub selline mäng veel huvi 🙂

 

Tervislik koolilapse lõunasnäkk

Kui koolilapsed koolist tulevad, siis enamasti on nälg neil kaasas. Vahel hommikuti söövad hommikusööki, vahel võetakse kerge snäkk kaasa. Oleme küljest ära harjutanud kombe, osta koolipuhvetist endale magus shokolaad või rasvane pirukas.  Oleme koos lastega arutanud, et isevalmistatud toit, kasvõi snäkk ja muu suupiste on palju parem. Kui ise ei viitsi enda tervise eest hoolt kanda, vaat, siis ampsa porgandit.

Aga kui porgandi järgi veel ei isuta, ja tahaks peale koolipäeva kergelt toitvat ja natuke magusat, siis ideaalne lahendus on kodune maasikapiim ja äsja valminud müslikorvikesed. Retseptid on lihtsad ja saab ka kolmanda klassi laps sellega hakkama.

Maasikapiim

  • 1 tops mahedat maitsestamata jogurtit (nt Saida)
  • 2 dl piima
  • peotäis maasikaid/metsmaasikaid
  • 4-5 spl suhkrut

Njomm- Njomm ja head isu 🙂

Oh kooliaeg….

Oh kooliaeg,…
eelmisel õppeaastal oli lastel palju sekeldusi suhetes, oma koha leidmisel ja väga palju arusaamatusi koolitasandil klassikaaslastega kui ka kodusel pinnal aleviku sõpradega. Täiskasvanu, teine kord ei oska hoomatagi, mille võib vallandada üks hooletult pillatud sõna või hoopis millegi tegemata jätmine või ütlemine. Kevadeks olid kõigil närvid pingul, ja seda enam oli oht “hammustatud” saada.Seepärast, lõimegi lastele väljaelamiseks oma nurga, kuhu nad saavad siis oma päevaelamusi jagada, arutleda ja võib olla näha probleemseid situatsioone ka teise nurga alt.
Eelmisel õppeaastal, lõime lastele hoopiski ajaviite nurgana sellise rühmituse, kuhu said liituda kõik, kellel vähegi kokanduse, ja koostegemise soov. Ehk siis kokandusklubi, valisime esialgseteks katsetamisteks väikesed küpsetised, nt tartaletid, korvikesed ja vanavanaema koduste limonaadide retseptid. Retsepte vaatasime ka internetist, kuid mugandasime neid vastavalt olemasolevatele koostisainetele ja maitsetele. Käisime koos paar korda nädalas, ja küpsetasime koos, õppisime algtõdesid alates juba A ja B-st 🙂
Kuidagi kujunes nii välja, et vanem piiga sai korvikeste meistriks ja vanem poiss siis küpsisemeistriks.
Mõned kuud hiljem otsustasime mugandatud retseptid kokku köita ja illustreerida joonistatud piltidega. Ühel suvisel hommikul, kui magusaid keedukreemi ja metsvaarikatega korvikesi mugisime, käis keegi ideena välja, et võiksime kokku panna raamatu, mis võiks olla abiks teistelegi huvilistele ja küpsetushuvilistele.
Laste üks lemmik retseptidest on järgmine:
Ameerika õunapirukas

Ameerika-pärased õunapirukad on rikkaliku mahlase täidise ja krõbeda tainaga küpsetis, mis maitseb parim vanillijäätisega. Retseptis antud koguste järgi saad valmistada  muffinivormi abiga väikeseid pirukaid 12 tk.

Tainas:
  • 6 dl nisujahu
  • 200 g võid
  • 2 sl suhkrut
  • 4-5 spl vett
  • Täidis:
  • 1 kg õunu
  • 3 spl tärklist
  • 1,5 dl suhkrut
  • 1 tl kaneeli
  • 1 spl sidrunimahla
Tainaks mõõda kaussi jahu ja suhkur, lisa väikesteks kuubikuteks lõigatud külm või. Haki noaga puruseks, lisa juurde vesi, sega kiirelt ühtlaseks tainaks. Kata tainas toidukilega, aseta 30 minutiks külmikusse. Koori õunad, eemalda südamikud ja tükelda, piserda peale sidrunimahl. Lisa ka suhkur, kaneel ja tärklis.
Kui soovid teha väikesed pirukad, siis rulli tainas lahti ja lõika klaasiga ümmargused ringid. Jäta osa tainast alles ja lõika sellest ribad. Määri muffinivormi pesad võiga, suru tainatükk vormi põhja ja äärtele. Jaga täidis pirukatele, nüüd kata täidis taignaribadega, millest põimi koogile kate. Määri tainas pealt munaga ja raputa peale suhkrut.Väikeseid muffinivormis pirukaid küpseta 200-kraadises ahjus u. 20-25 minutit.
NB! Sama töö põhimõtet kasutades saad küpsetada ka ühe suures (24 cm või 26 cm) vormis koogi. Suurt kooki küpseta 180 kraadi juures ca 50 minutit.

Lase pirukal natuke jahtuda, serveeri poolsoojalt vanillijäätise või klaasi külma piimaga.

Selle imelise koogipildi joonistas kunstnik: Jana Kupits. Pöördusime Jana Kupitsa poole ka sooviga, joonistada meie küpsetiste raamatule kaane illustratsioon.  Blondide juustega, punutud patsidega, tedretähniline tütarlaps, kes  ahjusooja küpsetist lusikaga juba varmalt ootab. 

Ja suvel, umbes sel ajal, kui valmisid magusad eesti maasikad, jõudis kõvade kaante vahele ka illustreeritud joonistatud küpsetiste kogumik.

Kindlasti me jätkame oma küpsetusklubi tegemistega, jagades siingi oma ettevõtmistest pilte ja uusi mugandatud retsepte. Ega siis üks ajaviide, ja koolistressi maandamisviise, teist viisi ei sega. Usume, et mõlemad viisid on sobivad sel aastal.