Tag

aeg

Browsing

Sattusin lugema üht blogi, mille kirjutaja oma kirjutatu lummusesse püüdis. Ta oleks nagu kirjutanud minu viimase aja mõtetetest, ja tegudest. Ta üksainus postitus kõnetas mind, tundsin justkui oleks see olnud minu tassike teed.

Ma võtsin tema eeskujul rohkem kui pooleteiseks kuuks aja maha, töö- ja igapäevaelu kohustused said kõik täidetud, aga muidu – elasin, kogesin, nautisin. Ma ütlesin kõigele “ei”, mis tundus hetkel mitteoluline, sotsiaalmeediat ei jälginud, maailmas toimuvat vaatasin läbi filtri, kohtusin ja suhtlesin inimestega ainult enda soovist, mitte kohusetunde või viisakuse pärast. 

Ma lugesin, kirjutasin, mõtlesin, kõndisin päevas 25000 või enamgi sammu ja vedelesin niisama. Üle pikkade kuude oli mul päriselt aega inimestele otse silma vaadata. Oma inimestele. Ja ma tuletasin endale iga päev meelde, mis on mulle elus tegelikult tähtis.

Ma olen selle blogijanna sõnadega ühel arvamusel. “Arvatakse, et armastus on miski, mis tekib ei tea kust ning peab püsima ideaalsena aegade lõpuni – muidu see polegi õige armastus. Kuid inimesed muutuvad aja jooksul ja seetõttu muutuvad ka suhted.”

Muidugi, me adume, et meie kokkusobivus partneriga on ideaalilähedane, me oleme koos tõesti õnnelikud. Äkki just seetõttu ei pidanud me enam eriti oluliseks oma tundeid igapäevaselt väljendada. Mida aeg edasi, seda argisemalt me teineteist võtsime. Kuigi kõik oli korras, siis kuskil südame põhjas tekkis ühel hetkel arusaam, et midagi meie partnerluses on muutumas, ja see muutus ei pruugi olla positiivne.

Meie meelest algabki lahkukasvamine siis, kui partner muutub iseenestmõistetavaks, kui omavaheline turvatunne on selline, et kaob otsene vajadus pingutada. Ja kui siis enam oma kaaslasele piisavalt tähelepanu ei pööra, on eemaldumine vältimatu. Kahjuks enamik meist laseb selle hetke käest ja nii kaobki paarisuhe argipäeva ära. Tasapisi lastakse teisest emotsionaalselt lahti ja lõpuks tekib ükskõiksus. Iga suhe käib ju paratamatult alla kui sellesse piisavalt ei panustata.

Me oleks päris rumalad kui usuksime, et küll see omavaheline armastus meid koos hoiab, ja teadlikku aega ning pühendumist teineteisele meie ei vaja. Me kumbki ei taha endale mugavussuhet, kus ühtpidi on küll turvaline, aga teistpidi on suurem osa emotsioonidest mahalaetud.

Kui palju kordi olen kuulnud tuttavatelt, omakorda nende tuttavatelt, sõpradelt kurtmist, et kõik tundub paigal püsivat, kooselu on rutiinne, teineteisega ollakse liiga harjunud ja partner ei tee midagi, et asja muuta. Aga miks peaks üldse eeldama, et kaaslane kogu aeg korraldab, et suhet elus hoida, ka tema võib olla samamoodi kõigest tüdinenud. Seega – kui Sa tahad õnnelikumat kooselu, siis mõtle ja organiseeri ise need emotsionaalselt siduvad ühised hetked. Kui on eriti kiire või stressirohke eluperiood, siis võib kasvõi kindlaid kahekesiolemise tunde ja päevi kokkuleppida, seegi on parem kui mittemidagi tegemine. Kõik vabandused  – aega pole, raha pole, kuhu lapsed panna jne on lihtsalt enda mugavuse väljavabandused. Kui Sinu kallim on Sulle piisavalt oluline, siis leiad ka võimalused.  

Meil kõigil on ühepalju tunde ööpäevas, vahe on vaid selles, milleks me seda kulutame. Jah, me peame töötama, magama, pere eest hoolitsema jne jne. Aga me ei pea igal vabal hetkel FBs sebima, kõikidele sõnumitele reageerima, me ei pea ka kõike lugema ja vaatama, me ei pea suhtlema inimestega, kes ei kõneta, me ei pea tegelikult väga paljusid asju siin elus tegema. Küsimus on alati ajas – kui palju Sa kellegi või millegi peale raatsid seda investeerida. Kui partner saab Sinust liiga väikese osa, kui Sa leiad talle liiga vähe aega, siis oled Sa ise oma kooselu hauakaevaja. See on vaid Sinu valida, kas seisatad sekundiks oma partneri juures, ega tee midagi või kasutad seda hetke, et teda korraks hellalt puudutada. Võid igal hommikul ärgata tujutult oma kaaslase kõrval ja tõusta sõnagi lausumata, aga võid ka öelda või mõnel muul moel näidata, kui väga Sa temast hoolid. Võid partnerit ja ta tegusid võtta iseenesestmõistetavalt ning olla ignorantne, aga täpselt samamoodi võid talle igal õhtul ukse peale vastu minna ja kallistada. Ja kui ta on teinud midagi hästi, midagi ilusat, siis võid oma südames olevat headmeelt ka sõnades väljendada. Sest kuidas ta muidu teaks, kui tänulik ja õnnelik Sa oled.

Ma arvan, et tasub teha muuhulgas ka neid asju, mis Sa tegid suhte alguses. Neid asju, millega Sa oma kaaslase kunagi ära võlusid. Ja kui neid teha täiesti teadlikult ja järjepidevalt, saab omavahelist tunnet taas suurendada ja võib-olla isegi kaotatut ellu äratada. 

See on alati vaid Sinu enda valik ja otsus, milline on Sinu partnerlus. Ja kui mõlemad kaaslased samamoodi panustavad, on õnnelikumale elule lisaauhinnaks küpsem ja teadlikum paarisuhe, selline suhe, mis saab ajas vaid paremaks muutuda. 

Minu poolteist kuud oli ja on siiani rõõmus aeg – kogesin ülevat helgust, põletavat kirge, kogu elu ilu sügavust. Mõned vanad sõbrad on kaugemaks jäänud kuid uued fantastilised teekaaslased on asemele tulnud. Ja kadunud on viimasedki illusioonid, mis mind enam ei teeni. 

Mu süda on täis rahu ja pilk on selge. Hea on olla.💕

Ma pole viimasel ajal suutnud kirjutada. Lisaks sellele, et mul on loominguline blokk, on mul ka kiire. Mõtlesin, et kirjutangi, kuidas kiirusega toime tulla kui avastasin, et keegi  on just sellest kirjutanud. Pea oli jälle tühi. Need on perioodid, kus liigud justkui paksu udu sees, elu tundub sama hall, nagu aknast vaadateski. Pean tunnistama, et vihkan neid päevi. Kus ideid ei tule. Kiire on. Väsinud oled. Aga sa pead midagi tegema. Need on hetked, kus ma tegelikult tahaksin lihtsalt olla. Niisama. Ennast koguda. Lugeda raamatuid. Magada. Lugeda uuesti. Vaadata võib- olla mõnda filmi. Kulgeda suvalistes kohtades linnas. Peatuda mõnes uues armsas kohvikus, restoranis, teha klaasi veini ja võimalusel kellelegi targutada.

Selle ma-tean-mida-ma-tahaks-vajaks asjaga on sedasi, et harva kui ei saa seda endale lubada, aga enamuse kordadest sa lihtsalt ei tee neid asju. Ja see rumalus teeb kurjaks. Eriti kurjaks teeb nendel perioodidel lisapalved, -ülesanded. A la töökaaslane, kes kirjutab emaili sisse ja ütleb, et kuule, palun tee see ka ära. Kujutluses hammustad teda peast või lauast tüki, aga ära sa selle teed. Ja siis tuleb eiteakust postituviga uus ülesanne, mis sind ja ainult sind vajab. Kui oleme iseenda ja oma ajaga kimpus, siis oleme pahuksis kogu maailmaga. Avastasin end laste peale pahandamas, kui lasteaeda kihutasime, sest mina olin lootusetult hiljaks jäänud. Olin muutunud monster-vanemaks, kelleks lubasin mitte kunagi saada. “Tule nüüd! Mida sa uimerdad? Mitu korda ma pean sulle ütlema, et pane need püksid jalga!?”

Kuna usun, et ideed on nagu parasiidid, kes otsivad peremehi, kelle läbi end teostada, ellu ärgata ja elu jätkata, siis, miks nad peakski valima kuivanud, pisikese krimpsus tigeda tikri? Siia see varandus peidetud ongi. Elu elamiseks peame aega võtma. Mitte keegi teine ei anna seda. Kui sul on koguaeg kiire ja sa oled kuri, siis, kuhu elu peaks mahutuma? Mitte teiste, vaid sinu oma. Tihti teeme asju teiste pärast. Märkamata, et ületame iseenda piire, sest meil on hirm. Hirm jääda ilma armastusest (partner, pere) ja turvatundest (raha). Võtame krediiti tervise või enda heaolu arvelt. Me ei tee paljusid asju iseenda või teiste armastamise tõttu, vaid põhjusel, et kardame. Arvame, kui me ei tee perele süüa, korista kodu või käi sõprade juures (olgugi, et oleme tühjad kestad), siis meid hüljatakse, jäetakse armastusest ilma, et niisama me pole armastust väärt. Kui ma ei jaksa, siis tuleb aeg võtta, tuleb julgeda valida ennast, end täita, selleks, et ideed ja armastus saaks tulla. Kuidas saab armastus tulla, kui oled koguaeg maailma peale vihane? Tean-tean, vahepeal peame tegema, olema ja muud võimalust pole, kuid 97% juhtudest on lisaks märterlusele olemas ka teised variandid.

Sul on võimalik väljendada end. Öelda kaaslasele või tööandjale, et vajad natuke aega, puhkust. Ja seejärel lihtsalt lubada kõigel toimuda. Kui oled väsinud, siis jumala eest luba endal mõttetut filmi vaadata, päev läbi raamatut lugeda, süütunnet tundmata. Mul on üsna palju energiat. Suudan päris mitu ja hulk asju korraga teha, kuid teatud hetkeni.

Vanale koerale uute trikkide õpetamine nõuab palju häid küpsiseid ja shokolaadi. Mul võttis ikka päevi, et võtta aeg, millest kirjutada. Et taas jõuda sisemise teadvustamiseni, et olen väsinud. Et elu sisenemiseks pean ise tekitama aega ja ruumi ning mitte midagi ei juhtu, kui võtan päeva, et teha seda, mida vajan. 

Olen väärt kõike, aga eelkõige olen väärt elu, tervist ja rõõmutunnet.