Absoluutselt kõik soovid täidetakse, nipp on, kas õigetpidi või vimkaga. Saame seda, mis on meie uskumused ja tõekspidamised,” ütleb isikliku arengu nõustaja ja inspiraator Tiina Tiitus.

Jutt õige.

Oletame, et ma soovin midagi. Kuidas jõuda kõige tõhusamini selle soovi täitumiseni?

See on imelihtne, kui sa tead, mida tahad. Häda on selles, et sageli inimene ei tea seda. Me sünnime maailma, mida mina nimetan tagurpidi maailmaks. Aastasadu on nähtud tohutut vaeva, et me ei teaks, mida tahame. Inimene saab seda, mida ta arvab, et peab tahtma, ja muidugi ei ole ta siis õnnelik. Me teeme iga päev miljoneid mikrootsuseid ja need on lihtsad; kui vetsu läheme, siis ei mõtle, milleks. 
Me saame täpselt seda, mida küsime, usume ja ise sisaldame. Iga­sugune suhtlemine on alati tellimus. Isegi see, mida vihkame, on automaatne tellimus. Kas ta tahab armas­tust? Kui ta vastab jaatavalt ja tal on laps, siis ehk on tema soov juba täidetud? Kas ta tahab turvatunnet? Selleks on turvamees. Kas ta ütleb, et ei taha üksi olla? Keegi ei tule teise juurde sellepärast, et too ei taha üksi olla. Küsimus on, mida ta tegelikult tahab?

Inimkonna teadvuses on kokku lepitud, kuidas kogeda õiget­pidi maailma. Õigetpidi maailmas on meil kõht täis, oleme armastatud, meil on inspiratsioon – kõik on hästi. Aga tagurpidi maailmas peetakse õigeks, et see kõik tuleb välja teenida. Öeldakse ju, et toit laual, katus pea kohal, mida sa virised, vaata, kui halvasti mõnel teisel läheb! Õnneks on ajad muutunud vabamaks kui iial varem ning inimesed tohivad areneda isiksustena. 

Kui “tellime” tagurpidi maailma reeglite järgi, siis saame aina juurde selle puudumist, mida hing ihkab. See on tagurpidi maailmas loogiline. Kui aga “tellime” õigetpidi maailma reeglite järgi, antakse meile seda, mida hing ihkab, ja visatakse kamaluga veel häid üllatusi otsa. Absoluutselt kõik soovid täidetakse, nipp ongi selles, kas õigetpidi või vimkaga. Saame seda, mis on meie uskumused ja tõeks­pidamised.

Meid treenitakse lapsest peale teadma vastuseid, end pidevalt analüüsima. Kui said koolis viie miinuse, jääb sulle alatiseks meelde, mida valesti tegid. Ka partneri puhul on tavaliselt meeles tema vead: kuidas ta sokid vedelema jätab ega keera hambapastatuubi kinni. Kui hea keegi su kõrval on, sellele pööratakse tähelepanu enamasti alles siis, kui ta ära läheb.

Filmis “Kohvik nimega Koht” pakub salapärane mees inimestele soovide täitumist. Kes ihkab lapse tervenemist, kes tahab olla ilusam, kes leida uuesti usku Jumalasse. Vastu­tasuks tuleb soovijatel vaid midagi anda, õigupoolest teha. Teiste seas on naine, kes soovib oma meest tagasi võita. Filmis saab naine mehe tagasi, kuid mõne aja pärast on tal uus soov: ta siiski enam ei taha seda meest… Tundub, et on tõtt manitsuses olla ettevaatlik oma soovidega, sest neil on kombeks täituda. Kuidas siis on kõige õigem soovida?

Kuidas käitub laps kommipoes. Kui soovime samasuguse tundega, lihtsalt ja siiralt, tulevad asjad kõige kergemini. Võib teha nime­kirja asjadest, mida soovid. See aitab meil üles leida, mida tahame. Väljastpoolt sissepoole soovimine kõlab umbes nii: “Raha, tule siia! Unistuste mees, kas sa saad, minu kõrvale!” Me peame aga vaatama endast lähtuvalt väljapoole. On kolm trikki, mida iga päev kasutada, et püsida vapralt ses tagur­pidi maailmas.

Esiteks on vaja hakata soovima endale ja enda seisukohast. Kui soovis on sees keegi teine, kas või “meie”, siis on soov kehtetu, sest igaüks saab luua ainult enda elu. Kahjuks ei piisa soovimisest stiilis “mul ei ole, tahan ka”. Universumil on suva, kas me oleme üksi või vaesed, tema on neutraalne. Oluline on otsustamine. See tähendab sama mis soovimine, kehtivad samad reeglid. Otsustame ja soovime iseenda kohta. Näiteks kui sa tahad, et su laps oleks õnnelik, siis soovi, et sa oleksid superlahe ema. Sa pead oma rolli emana armastama ja tunnustama. Või et leida unistuste mees, mõtle, et sa oled ülilahe naine, ja võta emotsionaalne vastutus enda kätte. Mitte ei ole tubli tüdruk, kes istub ja ootab, jalad ristis, sada aastat, kuni tuleb mees, kes peab tõestama armastust. Me proovime vaadata maailma teise inimese, näiteks mehe või lapse seisu­kohast, mis aga paraku on täiesti teistsugune. Peaksime vaatama enda vaatevinklist. Näiteks raha on tavaliselt “see, mis tuleb”. Oleks aga vaja näha, kuidas ma võtan raha vastu.

Oluline on, et me ei prooviks õigeid lahendusi ette aimata ja neid siis soovima hakata. Niimoodi saaksime tulevikus ainult seda, mida juba oleme kogenud, ja head üllatused jääksid ära. Peaks tellima kogemuse. Näiteks soovi tunnet, et sa oled ilus ja ihaldatud naine. Soovimise mõte ei ole mitte saada, mida üles loeme, vaid seda, mille jaoks on minul uks lahti, milleks olen mina valmis. Mitte et millega ma pean leppima. Näita, maailm, mis sul pakkuda on!

Kolmandaks ei saa me “minema” või “ära” soovida seda, mis meile ei meeldi: hirmu, viha, puudust, vaesust, valu, kurbust, üksindust. See on umbes sama, kui ma ütleksin, et palun ära pane prügikasti lauale ja veel parem oleks, kui sa seda ümber ei kallaks. Miks seda üldse jutuks võtta, kui sa seda ei taha? Restoranis lööme lahti menüü ja hakkame välistama: seda ma ei taha, seda ei taha… ja jätame vahele selle, mida me tõeliselt tahame. Meie tege­likud unistused ja soovid on saladus. Tagurpidi maail­mas on seatud nõnda, et me ei pööraks neile tähelepanu, sest kui pöörame, siis tulevad need ka meie ellu.

Sõnastamine on peaaegu täht­susetu. Loeb tunne, millega soovi mõeldakse või öeldakse. Kui mõte, tunne ja sõna kattu­vad, alles siis sõna loeb. Nagu öeldud, saame seda, mida me sisaldame. Naistel on aeg võtta vastutus enda elu eest. Paljud naised arvavad, et õnnelik suhe on see, kui mees neid teenib, pööraselt kiidab jne. Kui ma peaksin armastust defineerima, ütleksin, et armastus on neutraalne tähelepanu.
Sest kõige valusam on, kui meilt võetakse ära teise inimese tähele­panu. Kahjuks kaob elementaarne viisakus – tere, aitäh, silitused, hellus – paaride argi­elus kiiresti. Ja siis imestatakse, miks asjad lähevad halvaks. Kui oleme tähele­panelikud, oleme ka armastavad.

Kõik, mis on kerge, lihtne ja lõbus, on meie olemus. Kõik, mis on valus, paha ja igav, on kodeering. Meid hakatakse tagurpidi maailma kodeerima sünnihetkest alates ja sellega nähakse palju vaeva. Sellepärast ei ole vaja endaga kuri olla, sest neid kodeeringuid ongi peaaegu võimatu läbi näha. On need aga läbi nähtud, siis ollakse ka vaba.

Täiega nõus. Soovida tuleb osata.

Autor

Kirjuta kommentaar