Kas oleks saanud veel tobedamat pealkirja välja mõelda? Ilmselt ikka, kui oleks veel pidanud mõni tund autos kuhugile istuma ja sõitma.

Täna oli selline huvitav ajaveetmine, vihmase ilma ajasisustus selline, et sõitsime mööda Peipsi äärt, Tartumaad ringi. Sest mul oli vaja sõbrannale/ kolleegile abikäsi ulatada ja talle paar hobust nö pommikindlaks teraapia ja perelemmikuks üle vaadata ja oma plikad katsejänestena 🐇selga proovida.

Esimene reis, viis meid Ida Virumaale. Alguses põdesin seda käiku küll, et kuidas ma ikka ja küllap ma sada korda selle sirge tee peal ära eksin. Ei eksinud. Sain hoopis maigu suhu, et nii on väga mõnus perega kuhugi vurada, kui tee silme ees jookseb 🙂 Nüüd on ka telefoni gpsi peal kiirus olemas ja seepeale põrutasime pärast Ida-Virumaad veel Nõo kanti ja õhtul Põltsamaale ja tagasi koju. Kuna päev oli kiire, siis meie õhtusöök pärineb ka osavate Mäki kokkade käte alt 😀

Esimene hobune oli suur valge hobune, pisut nukrate, tarkade ja mõtlike silmadega Chester. 🐎Nii mõnus ja rahulik, et isegi pisikese põnni nuhutas üle ja ei teinud teist nägugi, kui põnn pisikeste sõrmedega üle silmnäo tõmbas. Tõepoolest, hoopis teine tera on need kodutallide hobused, kui … ratsatallide hobused, kes end tegevusest välja võivad lülitada ja platsil näivad magavat hoopistükkis. Seega tänane päev oli näiteks minu jaoks üsna hariv, selles suhtes.

Teine tegelane oli pisike Viki Nõo lähedalt. Pisike krapsakas, pontsakas ruunapoiss, kelle oleks võinud isegi nii muuseas koju tuua 🙂 Hea seltsiline ja no muruniiduki eest ka 😀 🐎

Aga kui automaitse õhtuks suus on, siis tuleb surmkindlalt väita, et hoii lapsed, homme me ei sõida. Aga ma tean, ka, et täna linnas käies, jäi pakiautomaadi juures käimata, seega….sõidame me homme ikka küll 😂

Autor

Kirjuta kommentaar