Mõnel reedel on aega küll ja küll ja siis järsku krutib kiireks. Enamasti krutib kiireks siis, kui hindad oma võimeid või ressursse üle. Ressursideks võib olla aeg, oskused. Oskus öelda “ei”. Kas sina oskad öelda “ei”?

Ma tean ju, millal on pisikesel põnnil oma magamisaeg. Miks ma siis aeg ajalt sean ettepoole enda soovid, näiteks just sel ajal linna sõita? Saaks ju hiljem ka, või siis mitte kaasa minna.

Ma tean, et kui on vaja midagi, teha, siis ma seda teen ka. Aga mulle meeldib teha seda kohe. Kui ma tean, et teen kellegile teisele mõne töö ja tean, et see keegi teine, peab sellega kohe midagi edasi, tegema aga ei tee, siis see nörritab. Nagu minu ajakasutus kellegi väiksema või iseenda arvelt ei olegi oluline. Samamoodi, kui palun suuremal lapsel midagi ära teha, tema seda ei tee, ja lõpuks leian siis ikkagi ise seda tegemas, kellegi teise sh iseenda arvelt, siis tekib tunne, et minu ressursside kogumist näksatakse tükke teiste suva, soovide ja vajaduste tarbeks mitte midagi tagasi andmata. Ja see tekitab selle, et välise pinna all hakkab kobrutama. Ja kui ühtäkki, midagi südametäiega kobised, vaadatakse sind imelikku, et mis sul siis nüüd hakkas või mis kärbes hammustas.

Täna oli see päev, kus ma vähemalt 4x ei osanud öelda “ei”, lubasin üle pika aja endale pikema telefonikõne, seoses projektiga, mis vägagi minu valdkonnas, mis mulle meeldib ja mis mulle huvi pakub. Minu tassike teed. Ja siis saan, õhinaga räägitud jutule oma vestluskaaslaselt, mittemidagiütleva kommentaari tagasiside, vahetades teemat hoopiski kolmandaks. Siis mõttes mühatad, ja köhatad, et võiks teisedki natukenegi rõõmu tunda, et mul ka selliseid tegemisi on, mis puna põsele ja sära silma toob.

Ma pole mingi kiituste nuruja, aga rööprähkleja ametit, ma edaspidi iseenda või teiste väiksemate arvelt ka pidama ei hakka. Tõotan endale. Samas, võin pool tundi hiljem leida juba uues ülesandes, sest “ei” ütlemine, on jälle ebaõnnestunud 😂

Rööprähklemine tuleb hästi välja, kuid igapäev sellega tegeleda ei tahaks. Vanadus 😂vist.😊