Kes meist ei taha õnnelik olla? Mäletad lapsena, kuidas kõik tundus võimalik? Aega oli. Sa ei kartnud, et magad päeva või võimalused maha. Sa ei kahelnud oma ilus, andekuses või tarkuses. Maailm tundus lihtne. Ainult elada tuli. Iga päev leidsid mõne tegevuse, mis hinge helisema pani. Rõõm oli kättesaadav. Lapsena sa uskusid õnnelikku lõppu. Millal sa viimati olid rõõmus? Õnnelik? 💕💕Õnn, rõõm ja elevus erinevad üksteisest natuke.

Õnn ajab itsitama. Rõõm on justkui sügavam, seotud rahul- ja kohaloluga. Kui õnn ja rõõm maandavad, siis elevus kisub maast lahti, neuroloogilisse tasakaalutusse. Elevuses voolavad sõnad pausideta, jalad puudutavad vaevalt maad ja rahust pole juttugi. Elevuses on kõik ülivõrdes.


Rõõmu ei saa kunstlikult tekitada. Rõõm tekib, kui leiad puuduva pusletüki. Rõõm on seotud ühendusega. Need on hetked, mis üllatavad sind oma kohalolu ja iluga. Kõik tundub siis õige, paigas, nagu oleksid koju jõudnud. Kuna rõõm on nauding, siis sa tahad, et see kestaks igavesti. Mistõttu on rõõmust saanud omaette eesmärk, lõpp-punkt. 💕 Tunnetega on aga selline lugu, et need tekivad. Spontaanselt. Sinu tahtel on seal üsna vähe tegemist.

Tunded on keha keel. Keha ei taha üht ja sama juttu ikka jälle uuesti rääkida. Aga kui sa ei kuula või kuule, siis ta peab. Me kõik saame pahaseks, lähme lukku, lõpetame rääkimise, kui peame kellelegi koguaeg sama korrutama, kuid tema sind ikka ei mõista. Kehaga on sama lugu. Kui me õpiksime tundeid kuulama, siis nad tuleksid ja läheksid, edastades meile olukorra, inimese või enda kohta olulise info ning rohkem ei „kiusaks“.
Kui negatiivsetest tunnetest tahame lahti saada, siis positiivsetest tahame kinni hoida. Energia on energia, üks on lihtsalt + ja teine – märgiga. Kumbki neist tegevustest pole eluterve. Energia peab voolama, liikuma. Kõik, mis seisab, laguneb või läheb halvaks.


Rõõm tekib, kui elame täie südamega, kui oleme ühenduses enda ja eluga. Kahjuks me seda enamuse ajast ei ole. Oleme fokusseeritud millegi saamisele või eesmärgile. Me ei naudi siin ja praegu olemist, st protsessi. Kõlab banaalselt, aga klišeed kipuvad tõesed olema. Me ei naudi mängu, vaid ootame lõpptulemust. Hea näide oli kasvõi hiljutine veerandfinaal Argentiina ja Prantsusmaa vahel jalgpalli MM-il. Pärast lugesin, et skoori ajalehest. Kindlasti oli mäng ise palju rohkem pakkuvam, kui kuiva tulemuse lugemine.

Õnne-rahuseisundit kogemegi nii harva seetõttu, et miski peab kogu aeg valmis saama või meieni jõudma. Õnneotsingute lõksu on peidetud veel mõned lõksud. Üks neist on, et kui oleme millegi saanud, tahame juba uut. Me ei ole kunagi rahul sellega, mis on. Oleme evolutsioon. Alati teel kuhugi.


Teine on „ma/see pole veel piisav“. Ootame kuni saame meistriks. Kuni oleme portfelli pannud kolmanda doktorikraadi. Lugenud läbi uusimad raamatud, uuringud, mõelnud kõikvõimalikele sammudele. Sellistena, nagu oleme või sellises situatsioonis nagu parajasti on, me justkui ei tohikski veel rõõmu, õnne tunda, sest meie või olukord pole täiuslik. Miks mitte olla rõõmus ja õnnelik praegu, hirmuta, et me pole veel piisavad?


Kolmas lõks on hirm olla rõõmus, õnnelik teiste inimeste pärast. Inimesed ei oska olla õnne ja rõõmuga mugavalt ühes ruumis. Ja siis need üksikud, eluga rahulolevad, õnnelikud inimesed ei julge ka olla. Kuis ma siis õnnelik olen, kui mu kallim on õnnetu? Kuidas ma olen edukas, kui mu pereliikmel ei õnnestu miski? Kui mul on kõik, siis olen oht teistele ja ei meeldi enam.


Judaismi pühas raamatus „Talmud“ on kirjas mõte, et kõige pimedamatel aegadel käitu nii, nagu hommik oleks juba tulnud. Emotsioonid õpetavad meile, et kõik on muutumises. Kõik tuleb. On. Aga siis läheb. Ja tuleb uus. Miski pole jääv. Ei hea. Ega ka halb.


Kui käitume nii, et hommik on juba käes, siis kõik ongi õige just sel hetkel. Isegi, kui on pime. Siis me ei ela minevikus, ega tulevikus. Vaid siin ja praegu. Sest rõõm, mida igatseme, on ainult olevikus.

💕💕

Autor

Kirjuta kommentaar