Lõpuks ometi on kätte jõudmas aeg, mil mõnusast ahjupraest kõige enam lugu mõistad pidada. Suvel palavaga piisab ju paarist saslikukuubikust ja ohtrast koduaia rohelisest, et pilguga pilvede sõudmist saates kõht korisema ei hakkaks. Ent nüüd, kui, nina vastu klaasi, sügistormide raske käe all vitsana koolduvate põlispuude ahastust jälgid, ihaleb hing praksuvat tuld ja ahjuliha. Otsidki siis kapipõhjast vanaema kootud villased sokid välja, paned veekannu tulele ning uurid retseptivihiku neid va rammusamaid lehekülgi. Juba otsimis ja ettevalmistuste protsess on teekond omaette. Mõnus.   💕

Mis on see sügis? Hall? Tüütu? Märg ja vastik? Kole ja kõle reaalsusehoop peale õrnmagusat suvepäikest? Või hoopis kõige romantilisem ja kaunim iseenda,sõprade, tuttavate leidmise  aeg? Millal siis veel oleks mõnusam võtta ette jalutuskäike, kui mitte sügisel? Langevate lehtede all ennastunustavalt kallistada, rüübata oma armsamatega mõnus tassike teed, vaadata lendavaid linde ja punaseid pihlakamarju pihlapuu otsas, teha käsikäes mõnus teatrikülastus ja pärast pugeda kodus üksteise – teineteise kaissu ning nurrudes kuulatada aknale krabistavat vihma, ja aknaplekiga kolistavat tuult. No las aga olla. Peaasi, et pere koos. 

Elu mõnul on nii palju varjundeid. Mu selle aasta üks mõtetest on kuulata end üha ja teha seda, mis elust mõnusa teeb. Aeg ajalt, kipub see ununema, kuid püüame püsida reel. Peaasi, et ära ei unusta, et seal kus on armastus, tuleb seda ikka juurde!  Mulle meeldib selle aastane sügis. Inimesed, me ümber on toredad ja head 😉 Mina püüan olla tore ja heam, kui möödunud aastal samal ajal 😉 

Üritasin, mingi mõtte ajal, hakata realiseerima kauaaegset mõtet – tööprojekti, mis küll alustatud sai, kuid lõpetamata ilmselt jääb – no pole lihtsalt veel see aeg. Ja ausalt ka – kvaliteet ja hind määravad ka midagi. Odavam teenus, kaup pole parem – samahea kui näiteks vettpidavate kummikute asemel, võib ju ka kapinurgas seisvad sinised haiglasussid jalga tõmmata ja rahul olla. Nii, et kui minu visioon ja nägemus, mõningate takistuste taha takerdus, otsustasin, et teinekord tuleb see aeg. Kui just vahepeal midagi ei muutu, aga kui ei muutu, siis ongi aega iseennast rohkem kuulata ja laste jaoks rohkem kohal olla. Muidugi, oleks selle mõtte teostumine olnud päris suur samm, tõestamaks, et ka viie lapse vanemana saab ennast teostada, arendada ja oma pilgu läbi pakkuda teenust, mis vajavad minu meelest noored emad, et käia mõned tunnid tööl, või hoopiski puhkamas….sest kõigil vanematel ei pruugi olla kodust taustajõudu, kuhu vahel oma maimuke jätta. Ja maimuke jääb alati sinna rõõmsamalt, kus teised lapsed temaga mängida, arvestada ja lustida oskavad. Ja see oleks ka pikemas perspektiivis teatud sõltumatuse võimaldanud.

Valgust ja helgust ja rahu, mu sõbrad, ning aega enese ja oma kallite jaoks  Liiga sageli juhtub nii, et sellest ajast jääb puudu. Sest umbes triljon asja on teha ja need on nii ilmatutähtsad, et kui jätad tegemata, siis läeb maailm hukka. Või umbes nii. Mulle meeldib see  aeg, kus kell ei tiksu kuklas. See rahulikku aega, milles on hea olla. Üks armas sõber kinkis meile täna üheskoos olemise aega. Kutsus meid külla, et üheskoos ingleid meisterdada.  Nii lihtne oleks olnud öelda, et ee, ehk millalgi hiljem.. Sest tegelikult ongi triljon asja teha  Aga otsustasin, et mul on. Mul on aega. Ja kui see peaks ühel hetkel meelest minema, siis on mul nüüd enda ingel, kelle villast südames on kogu maailma aeg 

See on täna õhtul jällegi selline hetk, kus tänulik olla. Ma tänan 💕

Muideks, on täna õhtul ka Halloweeni õhtu. Nautige.

Järgmisel nädalal on isadepäev, ja siis üks oluline kuupäev veel, aga sellest juttu, millalgi järgmisel korral 🙂

💕

 

 

Autor

Kirjuta kommentaar