Mõni vaatab filme, mõni loeb raamatut…Mina olen see teine, pigem. Pole probleem mõne hea raamatuga end kuhugi ära unustada..eriti õhtuti, kui oleks tark tegu magama minna, nohistan mina kuskil nurgas veel raamatut lugeda. Olgu, täitsa voodis ja beebi kaisus ja nohistan raamatuga väljamõeldud maailmas.  Mul on juba lapsepõlvest saati raaamtud meeldinud, nende lugemine, kirjutamine, värskete raamatute värske lõhn ja uudsus, kui järjekordne raamatupakk saabus raamatukokku. Mind tihti noriti ja noritakse ka siiamaani, sest ma loen teistmoodi. Minu jaoks pole probleem õhtu jooksul 1-2 sisukat romaani või New York menukite bestsellerit läbi lugeda. Nii kui raamatu avan, hakkab peas pilt jooksma, nagu filmis. Aga päris paljud ei saa, aru, kuidas selline lugemine võimalik on 😀 Ometi, kui keegi küsib, võin lehekülgede kaupa jutustada, mis ühes või teises peatükis juhtus 🙂 Nii, et ma olen raamatu-hoolik? 😀

Raamatutega on see nali viimasel ajal, et…. ma loen, ja kui tunnen, et raamatus on palju ebaõiglust ühe või teise peategelase suhtes, ma ei suuda seda enam edasi lugeda. Ja on oht…. et ma jään heast kiiresti argnevast sündmustikust ilma, kui lasen end eelarvamusest juba esimeste ridade põhjal haarata. Olen, näiliselt peale vaadates otsustanud, et see on jama, ja jätan viimaseks. Ja siis selgub, et see oli üleüldse kõige parem raamat võetutest. Või siis…on raamat, nagu vein, mille järelmekk on parem, kui kohene maitse. Loed, oled justkui raamatu sees, samastud ja on üks emotsioon. Natukese aja pärast mõtiskled, lased veelkord filmina selle loetu kõik läbi ja siis taipad, kui erakordne oli teos, mida käes hoida said. Nii, on ka inimestega, sinu ümber – ärak unagi hinda inimest, kaane või esimeste ridade järgi. Väga ekslik. Käest pandud raamatut saad ju omasoovil ja ajal uuesti proovida, sirvida. Inimestega, kes mööda läinud, kelle varukast pole takistavalt sikutanud, nemad lihtsalt mööduvad.

Öeldakse vahest, et elu kui filmis või nagu muinasjutus, et kõik lõpeb hästi, ja elavad kuni…. Juba see lause on üsna kahtlase väärtusega. Esiteks raamat ja film lõppevad ära punktiga. Päris elus aga lähevad inimeste lood peale kokkusaamist, abielu ja lapsi edasi….tulevad argimured, rõõmud, ….Kui filmides ja raamatutes andestavad peategelased tihti neile tehtud ülekohtu oma kallimate poolt, siis päriselus sa ikka ju ei andesta….olgu, korra, kaks.

Edit: Tegelikult oli see postitus palju pikem, kuid see ei salvestunud ja arvutile restarti tehes, kadus koolikiusamise ja kiusajate kohta käiv lõik. Ju siis, see on ülevalt poolt märge, et seda ei peaks avaldama. On nii nagu on 😀

Aga kuna päev oli pikk ja raske. Ja tahaks praegu voodisse magama ronida, siis nii teengi 😀 ja jätan ütlemata sõnad, mida siia lõppu lisada oleksin tahtnud. Teinekord.

Järgmine postitus tuleb ilmselt kolmepealise draakoni kohta 😀

Autor

Kirjuta kommentaar