Aeg ajalt tuleb ikka selle uuenduskuuri mõtteid pähe. Siinsamas blogi ka. Ja tahtsin siis oma Väänikute postitused koondada mingi ühise nimetaja alla, aga siis hakkasin mõtlema, et ma ei saa igakord, kui uus mõte tuleb ju blogis hakata asju ringi tõstma, või rubriike vahetama. Kui nüüd kirjutan peamiselt ühele lehele, siis nii ongi. Niisama on ka iseenda juures, et ega see, et ma näiteks iga mõtte peale, midagi muuta, ei pea ruttama enda välimuse või asjaajamise tavade muutmise juurde. Piisab kergest muudatusest iseenda mõtte maailmas. Aga vahel on jällegi nii, et kui sa ei räägi teistele iseendast, siis nad ei teagi arvestada asju, mis on sulle olulised. või, et mõista sind, miks sind nüüd mõned asjad täitsa külmaks jätavad või miks sa arvad mõnest asjast hoopis nii, kui varem arvasid teistmoodi.

Mul on mõned uued kirjanduslikud projektid käsil, ma ei ole nendega küll väga kaugel, kuid midagi siiski ja võib olla toimub midagi uut 🙂 Ma ei ole oma hotelli projektidega ka eriti sina peal hetkel, sest selle “põlemise” tagajärjel, ma pole veel valmis juuli kuuks endale selliseid ülesandeid võtma. Ülemused arvestavad sellega. Sellel suvel oli eesmärgiks pigem see, et osutada oma lastele rohkem tähelepanu. Iseendale. Perele. Koostegemise ja ühistegemise mõttes on meil pooleli ka loodusprojekt. Juulis jällegi puhkamiseprojekt.

Magamiseprojekt – Paar päeva oleme harjutanud beebil üksi magama. Minu voodis küll, aga minust natuke kaugemal, et me päris kleepsud poleks. Varsti oleme valmis proovima lõunaund oma isiklikus võrevoodis. Potitreeninguprojekt – algab ilmselt aastaselt.

Minu puhkuseks on aga aeg ajalt oma raamatutemaailma ära kaduda. Tutvuda inimestega ja uute kohtadega. Haiget teeb, kui öeldakse, et ma loen liiga palju ja ma võiksin hoopis sisustada oma aega mingi tööülesandega. Jah, võiksin. Aga ma ei taha.

Ma ei taha enam seda teha, mida mulle öeldakse, et ma pean tegema.

Aga selle ära põlemise suure leegiga, tõusis tuhast fööniks, kuid jättis kõik enda ja laste teada, kellegile teisele midagi ei jaganud, sest no milleks? No muud kolleegid ja psühholoog, aga antud kontekstis need ei loe. Kodused osad, paistavad arvavat, et …. tegelikult ma isegi ei tea, mida nad arvata võivad. Aga vaat selleks, et teada – ma pole huvitatud teadmast, mida ma valesti teen ja mida ma teiste meelest hoopis tegema peaksin. Ma ei ole huvitatud hetkel mind kurnavast tööst või noh “sul on ju nii lihtne töö, kodus arvuti taga” arvamuse arutamisest. Lisatöö võtmisest. Ja ma pole huvitatud ka selle läbipõlemise ja muust arutamisest, sest oli mis oli. 😀

Ühesõnaga – suvi on puhkamiseks. Sellel aastal.

Just praegu istun õues, akna all, päikesevarju all. Päikest küll pole, on hoopis varjule sabistav vihm. Kõuemõrin ja suur suur tuul. Mul on toatäis magavaid lapsi. Ja suur kauss vaniljejäätist, kuhu riivisin shokolaadi ja maasikaid ja mustikaid. Istun jalad teise tooli peale välja sirutatult ja laisklen. Õues on pime, kuid soe. Aknad on tuledes ja keskmises trepikojas näub kass. Vaikne.

Hommikul ootab mind autoremonditöökoda. Auto vajab uusi pidureid. Väga armas. Suur poiss läheb kooli oma kolme järeltööd vastama. Suur plika tahtis aga uute trenni minna. Väikeste plikadega lubasin õhtul multikaõhtu teha. Aga kui õues kallab ja jahe on, siis võib midagi pidzaama peo moodi korraldada küll. Praegu aga kühveldan endale jäätist ja ei mõtle tööst, ega lisatööst, ega lisatöö lisatööst.

Kas teie räägite alati lähedastele, kui teil on mingi mure, või jääb kõik teile endale? Kas mure alla käivad ka terviseprobleemid vms? Või jätate rääkimata, sest teised nö pisendavad või viskavad teie üle nalja, umbes et oh saa üle või et ära kujuta omale asju liigselt ette” tobedusi.

Autor

Kirjuta kommentaar