Võiks ju vähemalt niiviisi mõelda. Et kui on puhkus, võtad vabalt. No ja seda me tegelikult tegime ka. Hommikul sai ärgata vabalt oma suva järgi. Hommikusöök valmis selle järgi, et üks piiga teatas, et tal on kõht juba õhuke ja teine täiendas jooksvalt, et tema kõht koriseb 🙂

TÄna hommikul me õue ei saanud, sest vihma sadas. Päris pikalt sadas, ja nii me siis leidsime endale tubaseid tegevusi. Õppisime piigadega lugemist. Panime põnnile esimest korda välisjalanõud jalga ja harjutasime põrandal kõndimist. Õnnestus esimese korra vägagi edukalt. Edasi harjutasime potil käimist. Istub hetkel niisama. Aga teab väga hästi, et tuleb vetsu minna, kui häda peale tuleb. Õues proovisime, ka kergliiklustee peal kõndida. Ja ilma probleemideta õnnestus. Nii tubli laps, et kiitmast ma ei väsi. Taaskord tuppa tulles, poetas end voodile ja juba ta magaski.

Pühapäeva hommikul oli siis ka äiapapal sünnipäev, tegime perega talle hommikusöögi ja viisime kingi ka. Nagu ta ütles, tema eas, sobib talle tervise soovid, et õnn on suhteline. Käis ja valmistus päeval, et äkki tuleb keegi lastest ka külla. Õhtuks siis tütar oma pojaga astus läbi. Viimane külaskäik, meie juurde, võiski olla eelmisel aastal umbes samal ajal. Naljakas. Tegelikult on isegi natuke kurb. Ka me pisike piiga, see kolmas, mängiks hea meelega äiapapa tütre pojaga hea meelega rohkem, võib olla saaks neist taas sellised sõbrad nagu väikestena, aga eks see olegi nii, et kõige lhemalt sugulased jõuavad üksteisele külla ikka kõige harvemini.

Äiapapa tervis on omamoodi teema. Kehv. Samuti on ta oma eluaja jooksul mitmeid vigu teinud, aga kes meist poleks. Tema on kohati nagu oma minevikku kinni jäänud ja suudab mäletada vaid teatud perioodi oma elust, samas liigub ta ajaga kaasa. Teadvustab muutusi, kuid ei taha lihtsalt ise muutuda. Tal on oma kollid, hirmud ja terviski kehv ja kõigile tundub ilmselt lihtsa lahendusena, et siin ta on hoitud, vaadatud ja suht vahet pole, kuidas ta endaga ikka hakkama saab. Aga kord aastas, oma vanemat külastada, tundub vähe. Mis siis, et see vanem on teinud kõik selleks, et temaga seltskondliku jutu ajamine on keeruline ja aeganõudev. Aga aastas korra ja ühekorraga poolteist tundi, on neetult vähe.

Nagu on mõni öelnud, “Kui keegi või miski on ette nähtud Sinu elus olema, siis ta tuleb ja jääb. Kui mitte, siis tuleb lasta asjadel ja inimestel minna.„Lepi asjadega, mille saatus Sinu teele toob, ning armasta inimesi, kellega saatus Sind kokku viib, aga tee seda kõike täie südamega.“ (Marcus Aurelius).

Mina näen seda nii, et kui on olnud probleemid oma vanemaga, siis paraku tuleb leppida, olnuga, sest nii on olnud see ette nähtud seni olema nii nagu see oli. Miks nüüd siis viha pidada. Kusjuures ongi nagu nii, et kui sa pajatad oma kirjanurgas asjadest, üldises raamis, piiridest võib olla väljapoole, siis tuleb vaadata kuidas lugejad end sinu tekstiga paraleeljooni sinu eluga tõmbavad. Kui sa pajatad ainult kõigest sellest, edasi minemisest, karmast ja muust, siis paraku mõjub see silmakirjalikkusena, kui tekst, mõtted vabaks ja päriselu lähevad sõlme. Tekitab küsimusi.

Nagu ma täna siis mõnest pealtkuuldud katkendist, endale kõrva taha panin, siis …tegelikult ma ei korda seda. 🙂 Ääremärkusena küsiks, et millal lähevad inimesed niivõrd segi, et nad ühel hetkel muutuvad, täiesti võõraks inimeseks?

Näiteks täiesti normaalne inimene, fotograaf näiteks, otsustab hakata selgeltnägijaks, või hüpnotisööriks. Või teine, hakkab uskuma kivide maagiat, sedavõrd, et hakkab pakkuma nö kivide komplekte, kas külluse, armastuse või misiganes väestamiseks. Teine keerab ära ja arvad, et igasugune muu jambotsambo rikastab tema elu niivõrd, et nüüd tuleks seda laiale maailmale kuulutama. Millal keerab inimene niivõrd ära, et hakkab kuulutama laiale ilmale oma elu uusi põhitõdesid või vaimustub välisest ilust ja tähelepanust. Millal sellised inimesed teadvustavad endale, et nad pole maailm ja nemad vaid on ka teised inimesed, kellel on oma arvamus, omad tunded ja kellele NENDE poolt väljaöeldu ei mõju eesmärgipäraselt vaid hoopis alandavalt ja maadligi suruvalt, et neid ei kuulata. Kuulamine ja kuulamine on ikka erinevad asjad endiselt.

On ikka väga vaks vahet sees, kui räägib 60 aastane, et tal selg valutab ja raske on liikuda. Ja siis 30 aastane kiidab takka, et teab mida vanem inimene tunneb, et ka temal selg ja õlad valutavad, aga tema tegeleb jooga, ja füsioteraapiaga. Et miks, vanem mees, oma haiget selga ei võimle, et kindlasti oleks see abiks. Võiks palju kõndida, mis aitaks vähem valutavale seljale kaasa.

Olgu sellega, kuidas on. Igatahes, mõnikord, ma mõtlen küll, et mida vähem ma võõrastest muredest, inimestest tean, seda rahulikum see värk siin on. Viimane nädal on kuidagi kurnav olnud, tunnen, et nii palju teemaväliseid asju on kuidagi sisse tunginud. Paberimajandus, inimesed, kes käivad ja paluvad iga päev aega, laste arvelt, et neid ühes või teises asjas abistada. Ja see telefoni näppimine jab ka kohutavalt juba närvi. Iga õhtu mõtled, et järgmine päev, jätad selle klotsi tuppa ja sa ei näpi seda, aga ikka avastad järgmisel päeval scrollimas ilmateadet, või emaili. Tegelikult ei juhtu sellest midagi, kui sa 24/ 7 kättesaadav pole.

Me vilkuva lampide müsteerium sai ka lahenduse. Hakkasin juba kartma, et meil on vaimud, või universum saadam morset. Või veel hullem elektrijuhtmestik hakkab järgi andma. Igatahes, selgeks sai see, et pikendusjuhtmed pole head. Aga mis puutub led pirnidesse, siis need pididki hakkama vilkuma, kui hakkavad läbi minema. Usun, et kui pirn on pea viis aastat vastu pidanud, siis ealised iseärasused, vilkumise näol on lubatud küll.

Niisiis, keegi soovis ka katkendit, ühest pooleli olevast loost. Lisan selle katkendi siia.

Nisukarva ratsu tuiskas üle kruusatee, nii et kividerahe tabas kõiki, kes kahe meetri raadiuses end hästi tundsid ja parkis end kolme teravatipulise kuuse alla. Paarikümne meetri kaugusel, puhta veega O kujulise järve madalas vees kivide vahel sulpsasid sädelevad viidika maimukesed. Seal hundinuidade vahel konnakulleseidki leida võis.

Ratsanik, kargas sadulast alla, ja haaras sadula vahele torgatud pärgamendi rulli ja lükkas need tähtsal ilmel omale kaenlasse. Võttis sadulakaarel oma kaabu ja surus selle pähe. Kimmel hirnatas, nii, et seljaga sinnapoole seisev Maidu võpatas ja oma mütsilotu sügavamale pähe tõmbas. Maidu sügas tagumikku ja silitas lõuga, ise piiludes tulijat kerge võõristusega. Heinakõrs taluniku suunurgas liikus üles ja alla, täpselt kannuste taktis, millega päevinäinud habemik maakate poole sammus.Üks, kaks ja kolm…Kaks, Kaks , ja üks.

….

Kahe päeva pärast on meil tordipäev, sest….14. 08,2018 oli meil selline päev, kus ilmus meie esimene postitus Väänikute blogisse. Hipp Hipp hurraa 🙂 Pidupäev on meil algaval nädalal tegelikult ka muudel põhjustel, aga kõigest sellest jooksvalt juba homme. või õigemine, täna varahommikul, sest kella aeg registreerib end praeg u 12.08,2019 ja 1.00