Juhtus nii, et heal kolleegil ning sÔbral on juba pikemat aega soov, leida poni. Mitte sellise eesmÀrgiga, mis meil oli, vaid isiklik teraapiaponi oma sugulase vahvale plikatirtsule, kel nimeks Ronja. Paras marakratt ja röövel. Ja nii, ma olen siis aeg ajalt jÔlkunud kaasa vÔi ise kÀinud vaatamas erinevaid ponisid. Viimasel ajal, olen oma piigasid kaasa vÔtnud, sest on röövliplika Ronjaga samas mÔÔdus. Selle vahega, et meie piigadel on juba kogemusi poniga. Ronja, pole veel seda Oma leidnud ja tunnihobustega jantida, tema vanemad ei soovi.

Igatahes, tĂ€na viisid me teed LĂ”una – Eesti ralliteedele, no vĂ€hemasti kohati oli tunne, nagu kimaks kui Marko MĂ€rtin, kivide tuisus, ĂŒhest kurvist vĂ€lja, teise sisse, ĂŒle kĂ”rvaltvaatajate peade. KĂ”hu alt vĂ”ttis ÔÔnsaks korraks kĂŒll, kui ĂŒhe kĂŒnka all mĂ”elda, jĂ”udsin, et kummale poole see tee, ikka keerata vĂ”iks 😀

Aga, kohale me jĂ”udsime ponimaale, kus armas perenaine oma lapselapsega juba ootas. Lapselaps oli samas vanuses, me piigadega ja jutt klappis koheselt. Saime kuulda, pisikese koera kohta ja kohe taheti meile kanu nĂ€idata 😀

Aga lĂ€ksime hoopis tĂŒdruk ponide koplisse. Kas teadsite, miks on koplitel ĂŒmber elektriaed, vĂ”i miks on ponide koplites, vĂ”imalikult vĂ€he sĂŒĂŒa? VĂ”i, miks ei tohi ponid end ĂŒle sĂŒĂŒa? Miks ponid karjas ĂŒksteist hammustavad vĂ”i takka ĂŒles löövad? KĂ”ikidele neile kĂŒsimustele, saab ponimaa perenaiselt vastuse. Hetkel on ponimaal ĂŒle 30 hobuse. Nende seas shetlandi ponid, appaloosa ponid ja muud loomad.

Piiga, see keskmine sai korraks appaloosa poni selga, kuid rÔÔm jĂ€i ĂŒĂŒrikeseks, sest hobuste hierarhia vĂ”ttis vĂ”imust ja hetkelises segaduses, libises piiga alla ja ĂŒlejÀÀnud ajast, hoidis ta minu lĂ€hedusse. Pisem piiga, sai natuke kauem sĂ”ita musta vĂ€ikese shetlandi poniga ja oli pĂ€rast pĂ€ris rahul, kuigi ootasime siiski natuke teistsugusemat tutvustust ja vĂ”imalust tunda poni seljas end hĂ€sti vĂ”i proovida juba Ă”pituid teadmisi.

KĂ€isime ka vaatamas poiss ponisid, kes suurte hobustega koos karjas mĂŒttasid.

Saime, kuulda, iga hobuse, poni ja tÀku kohta iseloomustust vÔi sobivust.

Lisaks korraldati meile vahva ponimaa tuur, kus lapsed tutvusid kanadega. Musta kassipojaga, kes laual kausist valget piima limpsid. Koertega, kes nö hoiukodusse olid toodud. Ülesöönud shetlandi poniga, kes ei tohi enam kunagi midagi rohelist sĂŒĂŒa (ainevahetushĂ€ire). Kohtusime esmakordselt alpakatega. Saime teada, kes on alpakad, vĂ”i miks neile ei meeldi, kui neist kinni haaratakse, ning et nuusutamine on auasi.

Ja lÔpetuseks viidi meid vaatama pai lambaid. Tegelikult on tegu ikkagi tavaliste villa lammastega. Kuid, kes on ÀÀrmiselt pai lembelised.

Ja siis, said piigad taluperenaiselt, mĂ”lemasse pihku, koduteele kaasa, mĂ”ned punapĂ”sksed Ă”unad. Üks Ă”un, rĂ€ndas eesti tĂ”ugu ponile, meeleheaks. Valge suur poni, kel nimeks Rianca, keda kasutatakse, siis ĂŒritustel ja vajadusel ka kodus hobujalutusel. Nii sĂ”bralik ja leebe on ta.

Kunagi sai ponimaa alguse, kui praegusele pererahvale toodi kingiks pisike varss. Ja vaat, kus on selline vahva pereettevÔtmine, koos loomadega vÀlja kujunenud. Ponimaa, asub Valgamaal, otepÀÀst 7 km. Www.ponimaa.ee

Kui lĂ€hed kĂŒlla, helista, paar tundi ette. Siis teab pererahvas sind ka oodata ja ponimaa kĂŒlastus, kulgeb sujuvalt.

Minule meenutas, see kÀik, nostalgilisi mÀlestusi lapsepÔlvest. KÔik need lÔhnad, heinalÔhn, traktor jne. Kurepesa posti otsas.

Ponimaa on kindlasti selline talu, mida vĂ”iks suve jooksul vĂ€hemalt korra kĂŒlastada. Hinnakirja leiab kenasti ka kodulehelt, kuid lusti ja avastamist jĂ€tkub lastel kuhjaga.

Nii, et mul on hea meel, et ma hommikul kurguvaluga voodisse vedelema ei jÀÀnud, sest vĂ€rske taluĂ”hk mĂ”jus hĂ€sti, lisaks söödud uhkele meekogusele, imetud pastillidele ja tehtud sinepiplaastritele. Ja me naistevĂ€gi, pluss ĂŒks pisike poiss, saime sellise vahva ekskursiooni siia pidulikku pĂ€eva.

Hiljem, jĂ€tkasime ponipĂ€eva Likemetsa tallis, kus Zimba ja Zeraga, ĂŒks vĂ€ike tunni ajane trenn, meeli kĂ”ditas. Isegi galopini jĂ”udsime korraks.

Ahjaa, talli on tulemas peagi ĂŒks vahva poni juurde, siis ootab tema ka omale uusi sĂ”pru, maitsvate porganditega kĂŒlla 😉

Ja nĂŒĂŒd ma siis kordan eileĂ”htust traditsiooni. Soojendan jalgu, ladusin sinepiplaastreid, söön mett ja vahepeale mugin vanaema juurest saadud kollaseid ploome. Ja no…raamatu plaanin ka nohu kiuste Ă€ra lĂ”petada. Topin salvrĂ€tikud ninna ja tunnen end hĂ€sti. Nina ja valutava neelu kiuste 😀

Autor

Kirjuta kommentaar