Suurel osal nendest allikatest, kes ajakirjaniku poole pöörduvad, on kas isiklik, maailmavaateline vÔi majanduslik huvi saada eetrisse lugu, mis paneks vastaspoole halba valgusesse. Tihtilugu on see ka Ôigustatud, sest vastaspool ongi hakkama saanud mingi sigadusega ja isegi kÀttemaksuhimu muutub sel juhul vaid ajakirjaniku tööriistaks.

On ilmselge, et kĂ€ttemaks on inimlik ja me ei saa seda tihtilugu karma hoolde jĂ€tta- kuid ajakirjanikke on Ă”petatud kasutama ka ĂŒhte maamehe tarkust ja seda nimetatakse allikakriitilisuseks vĂ”i kui tsiteerida klassikuid (V.I. Lenin) siis kĂ€ib allikate kohta ka lause “usalda aga kontrolli”. Miks toodi Kuusiku juhtum just sellisel kombel avalikkuse ette?
Selles juhtumis oli ajakirjanike roll vĂ€ga oluline. Ja selles kontekstis pole vahet, kas need koduvĂ€givalla sĂŒĂŒdistused vastavad tĂ”ele vĂ”i mitte, tĂ€na ei ole mitte keegi meie riigis arvestanud Kuusiku naise ja tema laste huvidega. Ajakirjandus vĂ”iks vahest…mĂ”ned lood eetilisusest tegemata jĂ€tta.
Selles vaatenurgas ei ole vahet, kas ta on sĂŒĂŒdi vĂ”i sĂŒĂŒtu – lastele ja naisele on juba korvamatut kahju tekitatud. Oleme lugenud, kuidas peast soe kirjanik on pakkunud Kuusiku naisele raha, korterit , kuidas igasugused blogijad kirjutavad just praeguses valguses oma loo, kuidas oli vĂ€givallatsejaga koos elada ja mis sai pÀÀsemiseks otsustavaks ja kuidas ohvriabi kĂ€ib Kuusiku naise ukse taga kolkimas ja pakub oma abi lastele ja naisele…ajalehtedes ilmuvad lood, kuidas kĂ”ik soovivad neid aidata.

Kas see oligi siiras soov ohvreid aidata vĂ”i soovitakse nende inimeste elude arvelt oma MTÜ-dele ja iseendale tĂ€helepanu saada?

TÀpselt nii ma arvangi nendest variserlikest ohvrite kaitsjatest ja abidest, kes panevad lapsed ja naise sellisesse hÀbiposti ja seda ainult sellepÀrast, et nende isa tahtis ministriks saada.

Kuna ajakirjandust nimetatakse neljandaks vĂ”imuks ja nii president kui peaminister tĂ€nasid ajakirjandust antud teema paljastamise eest, siis ongi ĂŒks suur mĂ”ttekoht ajakirjanduse kĂ€itumine antu loo kajastamisel.

Aakirjanikud, kes hoolivad ohvritest, oma riigist ja meie riigi mainest, oleksid pidanud minema ja sositama peaministrile ja presidendile Kuusiku kohta allikate juttu kÔrva sisse ja tegema kÔik selleks, et riigi maine ei oleks kahjustatud ja ka Kuusiku perekonda oleks hÀbist sÀÀstetud.

Muide ajakirjanikele, ja “anonĂŒĂŒmsust” palunud teadjatele, teadmiseks, et kuriteost teatamata jĂ€tmine on meie riigis samuti Karistusseadustiku jĂ€rgi karistatav

Aga tulles tagasi, avalikult teadaolev info ĂŒtleb ka seda, et president Kaljulaid juhtis 1995. aastal ilma lubadeta ja purjus peaga autot. Kas see oligi pĂ”hjus, miks ta napsuse peaga kiiruse ĂŒletaja oli nĂ”us silmagi pilgutamata ametisse nimetama aga siis kui oli vaja tĂ”eliselt otsustav otsus teha – et mitte Kuusikut ministriks kinnitada naisepeksu kahtluse tĂ”ttu- tehti sellest suur palagan ja nĂ”iajaht?

Kas vĂ”iksin teha ettepaneku, et kĂ”ik, kes on politseile jÀÀknĂ€htudega, purjuspĂ€i jne vahele jÀÀnud, astuksid omal soovil hĂŒvitiseta tagasi? VĂ”i hoopis, poliitikud – autorollotajad, rahadega sahkerdajad, te arvate, et te koht on endiselt poliitikas? Ojasoo đŸ˜Č lugupeetud ja teenetega kodanik. Aplaus silmakirjalikule valitsusele.

Siis kui oli hÀÀletamine. Mina ja mu pere ei hÀÀletanud EKRE poolt, ega seal kandideerivate inimeste poolt, kuid kui vaadata praegu toimuvat meie valitsuses, siis mis f***** poliitiline lasteaed see olgu maksumaksja raha eest? Mis vahet, kes seal valitsuses domineerib, eesmÀrk ehk, kuidas seista eesti ja eesti rahva eest, peaks kÔigil silmi ees olema. Hetkel jÀÀb mulje, et kÀib mingi ÀrapanemismÀng vÀga rÀpaste vÔtetega. Isegi presidendi poolt.
Kino maksumaksja raha eest. Aga vĂ€ga lame. KĂŒsime raha tagasi? 😂

Olen aru saanud, sellest, mis nÀib nii kulunud ja lihtsalt sÔnakÔlksuna -Kui sa ei vÔta midagi isiklikult, siis oled vÀhem haavatav ja Ônnelikum.
Seda juttu olen ma oi kui palju kuulnud, noogutanud kaasa ja isegi sedasama lauset ĂŒhe vĂ”i teise sĂ”branna, vĂ”i kolleegi emotsionaalsesse kuukrusse veeretanud. Aga see on ju vĂ€line pool. Sisemuses, ikka … lĂ€heb korda.
TĂ”de on see, et see isik, kes teile midagi ĂŒtleb, tegeleb oma tunnete, uskumuste ja arvamustega.
NĂ€iteks, te olete terapeudina juhendatava ees, parimal moel, nagu te oskate. Lapse ees, kellel on hea tuju, ta on teie sĂ”nadega rahul ning pĂ€rast tunni lĂ”ppedes ta tuleb ja kiidab teid ĂŒlevoolavalt.

Loomulikult on tagasiside teile vajalik, aga Àrge reageerige, Àrge sattuge eufoorilisse seisundisse, vaid lihtsalt vÔtke teadmiseks.

JĂ€rgmisel loengul te annate jĂ€lle oma parima, sama tĂŒdrukuga aga ta on tujust Ă€ra ja tunni lĂ”ppedes ta tuleb ĂŒtleb, et see, mida rÀÀkisite on tĂ€ielik jama.

Siis te haavute ja te reaktsioon on oma uskumusi kaitsta ja konflikte tekitada. ÜkskĂ”ik, mida te mĂ”tlete ja ĂŒtlete, mida te tunnete, on see ainult teie, mitte te kaasvestleja probleem.

NĂ€iteks sotsiaalsed suhtlusvĂ”rgud. Ütleme, et te kirjutasite FacebookÂŽi kontole oma sĂ€ravaima mĂ”tte vĂ”i kommenteerisite mingit artiklit postimehe kommrntaariumis. Hetke pĂ€rast keegi kommenteerib seda ja see pole pĂ€ris see, mida te oleksite oodanud. NĂŒĂŒd tormate selgitama, Ă”igustama, tĂ€psustama. Sellega asi ei piirdu, tuleb jĂ€rgmine kommentaar ja jĂ€rgmine ning te tahaks ikka selgitada ja asi lĂ€heb kĂ€est Ă€ra, juba unustatakse, millest ĂŒldse jutt algas, minnakse isiklikuks.

Midagi ei pea selgitama, ega Ôigustama. See, mida kirjutasite ongi teie mÔte, see vÔib kellelegi meeldida, kellelegi mitte. EesmÀrk ei olegi kÔigile meeldida.

Meil on Ôigus oma maailmavaatele, Ôigus seda ka vÀlja öelda, aga samasugune Ôigus on kÔigil inimestel. Kui teiste inimeste maailmavaade erineb meie omast, siis on sellega kÔik hÀsti ja me ei pea hakkama selgitama, Ôigustama, vaidlema, sattuma vÔitlevasse positsiooni.

Mida rohkem seda kokkulepet oma ellu integreerite, seda vĂ€hemaks jÀÀb vaidlusi ja konflikte, sest pole enam, mille ĂŒle vaielda. SĂ”na “vaidlema” kaotab mĂ”tte. On palju erinevaid arvamusi, aga ĂŒkski neist ei ole teisest parem ja edetabeli koostamine lĂ€bi vaidlemise muutub mĂ”ttetuks.


Isegi teie arvamus te enda kohta pole alati tĂ”ene, seetĂ”ttu ei pea te isiklikult vĂ”tma ka seda, mida oma peas kuulete. Ühel pĂ€eval suhtute endasse hĂ€sti, tunnustavalt, teisel teete ennast maha ja piitsutate. Milline neist arvamustest on tĂ”ene? Mitte kumbki, teie olete ikka teie.

Isiklikult vÔtmata olete teie ise.



Autor

Kirjuta kommentaar