Olen kohe varsti saamas vanemaks aastajagu, ehk siis olen jõudnud peaaegu vaat et keset elu. Ja mis on selle eluperioodi suurim väärtus? Minu jaoks isiklikult see, et üha rohkematest asjadest on lihtsalt ükskõik. Omavahel kaaskolleegi- terapeudiga, nimetame seda pohhui meditatsiooniks. Ma olen väsinud harjumustest kirjutamisest, nendest lugemisest ja veel vähem nendest kellelegi rääkimisest ning õpetamisest. Ma olen väsinud kõigest, mida saavutusühiskond minult ja meilt nõuab ning sellest, kuidas see meid kannatama paneb. Kui paljud mõistavad kannatusi sellisel viisil nagu koolitajad ja õpetajaid neid presenteerivad? Vähesed, sest meile ei meeldi kannatada, ning veel vähem meeldib meile endale või teistele tunnistada, et me kannatame. Ühiskond seda ju ei soosi. Ai-ai! Ühiskond ütleb, et ei tohi kannatada, vaid peab hakkama saama. Pead end ületama, omale eesmärgid panema, iseenda ning oma deemonitega rinda pistma ja ühel hetkel enda sees kogu maailma ära vallutama. Inglise keeles öeldakse selle kohta stay on top of that. “On top of what?” tahaksin ma selle peale küsida. ☘

Sõltumata sellest, kas nimetame inimeste emotsionaalseid läbielamisi, ebamugavusi ja väärtusetuse ning ebapiisavuse tunnet kannatusteks või lihtsalt masenduseks, on selle lõppresultaat sama – me raiskame oma elu ära lubamata endal seda päriselt nautida. Ja ma ei räägi siinjuures elunautlemisest selle äärmuslikus tähenduses, vaid eluga kontakti loomises sellisena, nagu see hetkel on. Ja meie ise (pilt iseendast) kuulume oma elu juurde, mistõttu kuulub elu nautimise juurde ka iseendaga rahu sõlmimine.😊

Iseendaga rahu sõlmimine saab alguse oma tähelepanu valdamisest. Oled sa kunagi päriselt jälginud, millel su tähelepanu on? Millega kontaktis oled, kust inspiratsiooni ammutad? On selleks inimesed ja sündmused, mis sind end hästi tundma panevad või hoopis teemad, mis sind ärritavad? Mõnikord jääb mulje, et meil ei ole valikut, sest teatud laadi informatsiooni lihtsalt söödetakse meile ette. Ja teinekord jääb mulje, et kui ma liialt ühiskondlikult olulistest teemadest eemaldun, jään millestki olulisest ilma. Kolmandal juhul võime tunda lihtsalt, et kui ei suhestu ülejäänud maailmaga piisavalt, siis võib ära kaduda (loe: sind ei ole teiste jaoks olemas vms).

Lähemalt vaadeldes on see muidugi illusioon. Suurim vabadus on vabadus iseendast, oma koormavast identiteedist ja selle juurde kuuluvast kannatusest. Palju pole aga neid, kes oleks päriselt valmis oma identiteedist loobuma. Või isegi neid, kes suudavad iseennast oma identiteedist eristada. Ei, meid õpetatakse olema Keegi. Ühiskond propageerib ning müüb meile üha enam, et sa pead olema rohkem. Nagu üks minu kolleegidest, Joonas vist, 🤣👀 on öelnud, on inimese kõige suurem vabadus ja vastutus on võtta oma tähelepanu kontrolli alla

Ma võin tähelepanu hoida lihtsalt hingamisel, ma võin lihtsalt olla. Ma ei pea olema Keegi, ma sest ma olen juba keegi. Ma võin tähelepanu ära võtta kõikidelt siltidelt, mis mul iseenda, teiste ja kogu maailma jaoks on. See on vabadus! Vabadus ei tähenda võimalust kõike osta ja kõike endale lubada, vaid suurim vabadus on vabadus iseendast. 

Minu kõige uuemaks harjumuseks viimastel aastatel on harjumus tõmmata kogu tähelepanu ära väliselt ning hoida see enda sees. Oma hingamisel, oma olemisel, enda tunnetamisel. See on seisund, kus kontakt eluga on kõige vahetum. Kuna seal ei ole häirivaid mõtteid ja ründavaid emotsioone, pole seal ka kannatusi. Maailm on jätkuvalt nii nagu see on alati olnud – mõnikord ahvatlev ja mõnikord hirmutav – , aga miski on minus, mis on sellest kõigest sõltumata ja vaba. See on tunne, et ma olen olemas. ☘😊

Autor

Kirjuta kommentaar