Täna juhtus aga nii, et oma tunnikese sai kõige pisem piiga, lasteaialaps. Sel ajal, kui tema iseseisvalt oma asjad valmis seab, hommikul võileivagi ise valmis veab või riidesse jõuab, on ta esimene, kel juuksed kammitud ja valmis astuma on. Talle meeldib lasteaias, ma ise tooks ta lõunast tagasi koju, aga ta ei taha, sest tahab lõunaajal magada ja koos teiste lastega lasteaias mängida. Nüüd kolisid, siit külast tema hea sõber ära. Piiga, veetis terve suve, selle sõbraga mängides, ja nüüd pole kodukülas kedagi, lasteaias rühmas see eest aga on sõpru mitmeid.

Igatahes, kuna trennis, ratsutamas, pole käinud me ammu, siis küsisin täna piiga käest, kas ta tahab. Loomulikult! Asja otsustas see, et me kahekesi (+põnn) läheme. Loomulikult, väike jäätis käis ka asja juurde 😀

Trennis oli ta asjalikum kui muidu, sai vist nüüd isegi nõksule pihta, kuidas see poni edasi liigub, pöörab või seisma jääb. Kojusõites, terve tee muljetas vaid, kui äge see oli, kuidas Zimba poni tema sõna kuulab ja et ta nüüd oskab ratsutada. Demonstreeris, käed enda kõrval laiali sirutatult, et püsib sadulas küll.

Ka väike poiss sai Zimba selga.

Põnnile sobis teema suurepäraselt, ei meeldinud talle vaid, see, et julgestusena varukast kinni hoidsin. Talle meeldis lakas sasida ja astumise rütmis kaasa jonksutada. Hiljem mängis kastis, kus hobuste harjamiseks kammid, kabjakonksud ja harjad. Patsutas poni ja ei teinud teist nägugi, kui poni keelega limpsti juuksed soengusse modelleeris😀

Siis kui nipp on selge, on huvi veelgi suurem. Innukus, tahta osata veelgi rohkem ja paremini.

Autor

Kirjuta kommentaar