Tunnuspilt on instagramist, sest….ma põhimõtteliselt, ei lisa lastest pilte blogisse ega internetti, sest ajad lihtsalt on sellised. Suured ja täiskasvanud saavad ide oma olitide kasutamist ja otstarvet piirata, kuid võib olla aastaid hiljem, ei meeldi mu lapsele, et olen talle mitte meeldiva pildi, kuhugi interneti avarustesse lisanud.  Igal inimesel on ka erinev taju ja suhtlemisviis välismaailmaga.  Nii, et need beebid ja lapsed jäävad mõne blogisse jätkuvalt alles, üritasin lihtsalt seletada, miks meie pereblogis võimalikult vähe laste ja beebipilte on 🙂  Oleme selline kummaline perekond, mõne arvates, ilmselt edasi, sest…me usume päkapikke ja jõuluvana.

Lastel on erakordne oskus puhuda igale asjale elu sisse, näiteks kui toolile või lauale teki peale visata, muutub see  tema arust lossiks, või koopaks. Lapseliku mängu võlu seisnebki selles, et ta elab vaevata muinasjuttu sisse. Meie vanemal piigal rikuti usk jõuluvanasse ja päkapikkudesse ära eelmisel aastal, kuid ei mäleta küll, et jõulud seetõttu vähem toredad oleksid olnud. Kahju, et mõni lapsevanem kasutab seda usku, et jõulukuul  kasutavad laste usku selleks, et  terve detsembri nendega manipuleerivad ja ähvardavad:” Kui sa hea laps ei ole, siis päkapikudei käi ja jõuluvana kinki ei too. Ja et “pahadel” lastel kinki ei too jne.” Mihuke stress, see lapsele on. Olgu ta siis suur või väike,

Aga jõulud ei tähenda kalleid kinke ega mööda kaubanduskeksust jooksmist. Jõulud on midagi palju enamat. Jõul on mõnus püha, mil saame perega kokku, teeme koos süüa, laulame ja kuulame jõulumuusikat. Käime surnuaial ja süütame küünlad, siis saab valmis  õhtusöök ja siis  mingi hetk tuleb jõulutaat. Tänavu me küll jõulutaati ei näinud, … kui vanaema juurde jõudsime, oli taat jõudnud kingid juba kuuse alla poetada.

Aga täna hoopis . Täna on meie beebi põnn juba 5 kuune. Viis kuud tagasi, sündis pisike nunnu meie perre. ja meie vahva pere on veel nunnum ja need juba viis kooskasvatud kuud on olnud imelised. Palju- palju õnne meile .